Augustis 70. sünnipäeva tähistanud keeleteadlane Tiit Hennoste on veendunud, et kultuuri ja rahvust hoiab elus ja koos kirg. „Kiresõnumid ei pea olema ainult positiivsed, need võivad liikuda ülistavast ülikriitikani,“ ütleb Hennoste. „Aga kui kirge ei ole, siis jääb vaid kuhtuv kustumine.“

PORTREE Tiit Hennoste (Lauri Kulpsoo).jpg

Tiit Hennoste endast

Sündisin Pärnus 12. augustil 1953 raamatupidajast ema ja maalrist isa esimese lapsena. Peresse kuulus ka isaema, kes oli mu põhikasvataja, ja viis aastat noorem vend Märt.

Lasteaias ei käinud. Käisin 11 aastat Pärnus Koidula-nimelises keskkoolis. Töötasin seejärel laborandi ja asendusõpetajana Raeküla koolis ja oma kodukoolis ning kilepakkeautomaadi operaatorina Pärnu piimakombinaadis. Õppisin Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat kahel katsel, teisel korral 1977–1982. Siis olin aspirantuuris. Selle järel olen töötanud eesti keele kateedris/osakonnas/instituudis teadurina (jättes hetkelise ametikõrgenduse kõrvale). Olen elanud pikemalt Pärnus, Tartus, Vana-Kuustes, Helsingis. 1991 ja 1992 õpetasin kaks trimestrit Amsterdami Ülikoolis ja 1992–1996 ning 2004–2008 olin Helsingi Ülikoolis eesti kirjanduse ja kultuuri õppejõud. Lisaks olen pidanud suulise keele ja moodsa kirjanduse kursusi lavakunstikoolis. Pere koosneb abikaasast Roosmarii Kurvitsast ja pojast Juhan Oskar Hennostest. (FOTO: Lauri Kulpsoo)

Tiit Hennoste nimi võib filoloogiakaugele lugejale seostuda eeskätt teravmeelse ja -keelse meediakriitikaga. Teadlase ja õppejõuna on ta aastaid jaganud end keele, kirjanduse ja ajakirjanduse vahel, analüüsides suulist eesti keelt, ajakirjandustekstide ülesehitust ja toimimist ühiskonnas ning modernismi eesti kirjanduses.

Augustis 70. sünnipäeva tähistanud Tiit Hennoste kirjeldab juubelivestluses oma vaimse ideaalina 1990. aastate vabadust, sõltumatust ja anarhiat ning hoiatab meid mälu kustumise ja ükskõiksuse eest. Tema vastuseid lugedes tasub teda kujutleda rääkimas endale omase muigega suunurgas.

Sinu teekond ülikooli eesti filoloogia tudengiks – oli see sirgjooneline või käänuline?

Minu teekond tudengiks oli väga käänuline. Esimesel korral jäime koos ühe teise poisiga välja – kusjuures mõnikümmend inimest sai sama tulemusega sisse. Meie asemel võeti kaks hinge madalamate hinnetega. Minu saatuseks sai ilmselt koolist antud väga halb iseloomustus, mille kohta üks sõber ütles „kui hästi palud, võetakse mõnda kehvemasse vanglasse vastu“. Siis tegelesin sõjaväest kõrvale hoidmisega, mis õnneks lõppes peale väga pikka haiglas olemist pääsemisega.

Pärast paari aastat kaugõppes astusin 1977. aastal uuesti ülikooli. Sellel olid omad puudused, eriti kirjanduse poolelt. Ma olin selleks ajaks lugenud juba liiga palju. Keeles olid asjad muidugi nõrgemad. Aga ülikool andis võimaluse kuulata legendaarsete professorite loenguid, minu juhendaja Huno Rätsepast Jüri Lotmanini. Need näitasid, kuidas mõelda süsteemselt. Ja ülikool andis ka hulga olulisi sõpru-kaaslasi.

Sa pole varjanud, et olid kord parasjagu mässuline Pärnu noormees, vaid viis aastat hilisemast ajast kui tänavu kevadel värvika mälestusteraamatu avaldanud teatri- ja muusikamees Jüri Vlassov. Sinu meenutused oma noorusest ja bändist Con Amore on vähemalt sama värvikad.

See oligi värvikas aeg, ja mitte ainult minu elus. Aga mässuliseks Pärnu noormeheks olen ma vist jäänud siiani. Ju elab minus see Lääne-Eesti mereline mässuline meel.

Millal sa hakkasid teadlikult ja huviga lugema eestikeelseid tekste ja eesti kirjandust? Millised tekstid sind nooruses mõjutasid?

Lugema hakkasin väga pisikesena. Olin see lugeja, kes ka teki all taskulambiga ridu veeris. Aga teadlikult hakkasin lugema keskkoolis. Mis selle huvi äratas, ei mäleta. Igatahes ma ei saa väita traditsiooniliselt, et seda tegi hea eesti keele õpetaja. Lugesin läbi suure osa nii laste-, kooli- kui linnaraamatukogust.

Esimene raamatukogumälestus ongi just koolist. Raamaturiiulid olid paigutatud nii, et nende vahele paistis päike. Mina uurin riiulit ja leian sealt Dante „Uue elu“ vabariigiaegse tõlke.

Minu olulisim mõjutaja oli Loomingu Raamatukogu, mille hiilgavaimad aastad olid minu teadliku lugemise alguses, 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate algul. Tellima hakkasin seda peale kooli lõpetamist ning vanemaid aastakäike traalisin Kalevi (nüüd Rüütli) tänava raamatupoe bukinistlikus nurgakeses. Ühte hetke mäletan surmatunnini. Nimelt leidsin sealt ülikeelatud Solženitsõni „Ühe päeva Ivan Denissovitši elus“. Ilmselt oli keegi toonud suurema satsi Loomingu Raamatukogu numbreid ja müüja löönud esikülgi vaatamata hinnatempli tagakaanele. Valisin kiiruga veel mõned numbrid, panin selle teiste vahele ja tõstsin müüja nina ette, seljad ülespidi lehvikus, et ta näeks ainult hindu.

Aga üldiselt on mu lugemiselamused väga eklektilised. Eesti kirjandusest ikka Luts – „Kevadet“ luges isa meile, lastele, õhtuti ette. Hiljem Unt, Valtoni ajaloonovellid, varane Baturin ja varane Mutt. Muust ilmast ikka Dumas’ musketärid, siis ühe ööga köögilaua taga lõpuni neelatud ja hiljem ülikapsaks loetud „Švejk“, hiljem Bulgakov, Gogol, Mrožek, Borges, de la Serna, Sigurd Hoel, Anatole France, Ehrenburgi „Julio Jurenito“ ...

Luulet hakkasin lugema keskkoolis, äratajaks Tartu noorte almanahhid ja „Närvitrükk“, ja siis tulid Üdi, Johnny B., Runnel, Kaplinski, Alver. Ja suur osa mu tolle aja kultuurilisest haridusest pärineb Loomingu Raamatukogu esseistikast: Eliot, Artaud, Brook, „Peteri printsiip“, Nikolai Pärna.

Siit võib juba näha, et just Loomingu Raamatukogu äratas minu huvi avangardi ja modernismi vastu, milles keel on alati väga tähtis. Aga nooruses olid sama olulised ikka tunded. Ega muidu inimene loe mitu korda näiteks Reidi „Peata ratsanikku“ või saa Mauriaci „Öö lõpust“ füüsilist palavikku.

Ülikoolis alustasid aga pigem keeleteadlasena ja liikusid kirjandusteaduse poole?

Tegelikult ma alustasin mõlemast otsast. Ülikooli spetsialiseerumises läksin keele poolele. Aga erinevused kahe suuna vahel olid pisikesed, vaid mõned erikursused. Ja meie oma seltskonna keskne teema oli ikka kirjandus. Ma osalesin Emakeele Seltsi lingvistilise poeetika sektsioonis, tegin luuleanalüüse, uurisin kvantitatiivset poeetikat ja tegin diskursuseanalüüse. Ja mu esimesed olulised avaldatud tööd olid paralleelselt keelest ja kirjandusest.

Keeleteadus on vaid servapidi humanitaaria, seal on üsna ranged normid näiteks artikli kirjutamiseks. Kirjandusteadus on ikka kusagil teaduse ja esseistika vahepeal, seal on palju vabadust. Ja see sobib mulle. Kuigi keeleteadlased leiavad, et ma liigun materjalis liiga vabalt, ja kirjandusteadlased, et ma olen liiga range.

Ülikoolis loetakse sinu oluliseks teeneks suulise eesti keele uurimise algatamist. Kuidas selline mõte tekkis? Mida annab suulise kõne uurimine keeleteadusele?

Minu isapoolsed sugulased on Pärnu ümbrusest ja emapoolsed Harju-Risti kandist. Nii olen ma puhas lääne-eestlane ja oma suguvõsast vist ainus, kes on hiljem ümber asunud Lõuna-Eestisse. Lääne mereinimesed ja lõuna metsainimesed on mu silmis üsna eri tõugu rahvad, nii keele kui meele poolest. Tartusse asudes sain sellest kuidagi teravalt aru. Ja see oli ilmselt üks põhjus, miks mind hakkas huvitama keeleline varieerumine (näiteks keelelised-kultuurilised sotsioperioodid), allkeeled, suuline suhtlus ja suuline keel. Nii et neist sai mu eluaegne uurimisteema.

Jäi silma sinu osalusel koostatud keeleteaduslik ettekanne, mis käsitles koroona tõttu hädaabitelefonile helistanud inimeste keelepruuki. Ettekande pealkiri oli „Kardan, et võibolla on miskit kuskilt tulnud ligi“. Kui lihtne, mitmetasandiline ja tõlkimatu, annab nii palju infot ütleja ja olukorra kohta! Kui rikas siis on meie argikeele sõnavara?

Kui rääkida sõnavarast, siis eestlaste argisõnavara on rikas, kuigi paistab vaikseid vaesumise märke. Inglise laenude üliküllus ei ole rikkus. Rikkus tuleb sõnaloomingust, keelemängudest. Seda on nagu vähemaks jäänud. Aga tulles oma kepphobuse juurde, igapäevases suhtluses on eriti olulised mitte nimisõnad, vaid hoopis partiklid noh, nagu, vist, ahah, aaja teised. Ja eesti keel on partiklirikas keel, erinevalt näiteks inglise keelest.

Ma olen püüdnud aastakümneid viia eesti keele õppijatele tõdemust, et kirjakeel ei ole meie emakeel. Kirjakeel on kunstlikult loodud ja koolis niivõrd-kuivõrd ära õpitud keel, mida hoiavad ohjes korrektorid, keeletoimetajad jms. Argikeel ei ole lihtsalt kirjakeele lohakam variant. Just suuline argikeel on meie keeleline kodu ja suhtluse hoiakuid kandvad partiklid ei ole parasiitsõnad. Aga praegu paistab, et olen selles siiski ebaõnnestunud.

Hiljuti ilmunud kogumikus „Ilo ja elu“ oled uuesti üle vaadanud ja läbi töötanud oma nägemuse kirjandus(teadus)e ja rahvusluse, rahvuskultuuri arengu seostest. Oled ka nende teemadega aastaid tegelenud. Kuidas sa määratled rahvuslust? Mis on eestluse ja eesti kultuuri püsimajäämiseks kõige tähtsam?

Eesti kultuur ei ole ainult pastlad ja kannel, mida mõni poliitik meile on nõus jätma, ja eestlus ei ole laulupeol kord nelja aasta tagant kokku saamine. Kõige olulisem eesti kultuuri, rahvuse, eestluse püsimiseks on keel ja selles keeles loodud tekstid. Rahvalaulust romaanideni, anekdootidest teadusartikliteni. See on see, mis meid ühendab ja eristab.

Samas, tekst on alati mälu ja mälu hoiab meid koos. Juhan Liivil oli õigus: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Mind on huvitanud eesti kultuuri ja ennekõike kirjanduse minevik. Olgu vaid kaks märksõna, mis elama on jäänud: hüpped modernismi poole ja enesekoloniseerimine. Hüpete taga oli soov tuua eesti kirjandusse varasema kirjandusloo poolt kõrvale tõrjutud avangardism. Enesekoloniseerimine aga tahab mõtestada eesti kultuuri vastuolulisi ja kohati vägagi traumaatilisi seoseid Euroopaga. Pikemalt võib lugeda minu lugudest.

Kõige suurem eestluse probleem ongi minu jaoks epideemiana leviv mälu kustumine ja kustutamine. Ja teine asi on ükskõiksus eesti kultuuri ja keele mineviku ja ennekõike tuleviku vastu. Kultuuri ja rahvust hoiab elus ja koos kirg. Kiresõnumid ei pea olema ainult positiivsed, need võivad liikuda ülistavast ülikriitikani. Aga kui kirge ei ole, siis jääb vaid kuhtuv kustumine. Ja küsides uuesti juba kord küsitud küsimust: kellele on maailmas vaja ingliskeelseid eestlasi?

Suur osa argikeelest on seotud meedias kasutatava keelega. Kuidas see juhtus, et sa koostasid „Uudise käsiraamatu“, mida nimetatakse ka praeguste ajakirjanike piibliks?

Ajakirjanduse juurde sattusin käsu korras. Kui ma eesti keele kateedris tööle hakkasin, pandi mind lugema ajakirjanikele keele- ja stiilikursusi. Seal sain kiiresti aru, et tegelikult vajavad ajakirjanikud hoopis tekstide koostamise õpetust. Panin kokku Briti ja Ameerika ajakirjandusõpikud, protsessikirjutamise meetodid, tekstianalüüsi, mis oli mu tollane uurimise põhihuvi. Nii sai tekstiõpetuse kursus, millest kasvas välja uudise õpetamise kursus.

Selle kõrval aitasin teha ringi kogu ajakirjanduse õpetust. Siis tuli hulk konsulteerimisi, koolitusi jms ka väljaspool ülikooli. Lõpuks otsustasin kõik raamatusse kokku panna. Sai ülipaks käsiraamat. Ühest kunagi juhuslikult loetud soomlaste uudiseõpiku sissejuhatusest leidsin väite, et minu õpik oli kõige põhjalikum ja katvam eri maade õpikutest, mida autorid olid lugenud ...

Kas oled saanud ka rõõmustada, et sellest õpikust on kasu olnud, et uudised on muutunud täpsemaks ja korrektsemaks?

Kunagi oli kasu kindlasti ... Ma julgen olla ülbe, et olen üsna palju mõjutanud eesti uuema aja ajakirjanduse demokraatlikuks eurooplaseks saamist, nii sisu, kirjutamise kui välimuse poolest (koos Roosmarii Kurvitsaga). Võib öelda, et 1990. aastate teisest poolest hakkas asi nagu minema ja sajandi lõpus oli mu arvates parim aeg.

Jah, sõna vabadust on Eesti ajakirjandus suutnud hoida vaatamata poliitilise korrektsuse ja raha pealetungile. Tipptasemel uuriv ajakirjandus on tugev ja elus. Aga uuel sajandil, koos some (ehk sotsiaalmeediaga – toim.), peldikuseina ja majanduskriisidega läks nagu läks. Klassikalise uudise asemel hakati tootma odavaid intervjuusid ja nn hübriidžanre, mille tekste kirjutati tegelikult vana aja kollase uudise malli järgi. Koos sellega muutusid üha kollasemaks ka teemad ja langes eetika.

Minu ideaal see ei ole. Pigem on minu ideaaliks 1990. aastate vabadus, sõltumatus ja anarhia. Vastuvoolu minejad on mulle meeldinud. Ja viimasel ajal on ajakirjanduses harimatus ja kultuuritus taas peale tungimas nagu 1990. aastate alguse lapsajakirjanike aegadel. Kurb.

„Tõmba maha ja viska välja!“ on kunagises Ajakirjade Kirjastuses töötanud kogenud meediajuhtide lühikokkuvõte sinu koolitustel kuuldust. Mille sa tänapäeva ajakirjandusest esimeses järjekorras maha tõmbaksid ja välja viskaksid?

Mul oli veel teine lendlause ennekõike õpitahtmatute ajakirjanike kohta: „Lase lahti.“ Kui omal ajal ajakirjandus pani oma ideed ja ideoloogiad publiku ette ja see valis, siis nüüd uurivad ajakirjanikud liiga palju seda, mida võimalikult suur hulk lugejaid tahab, ja siis püüavad seda pakkuda.

Ma viskaks välja suure osa kollast. Ma tõmbaks maha suure hulga afektiivseid karjatusi ja hüüumärke. Ma viskaks minema kõik valetavad pealkirjad. Ma koristaks ära kommentaariumid, mis on muutunud täiesti mõttetuks nähtuseks. Ma hakkaks uuesti otsast peale eesti keele ja ennekõike eestikeelse sõnavara õpetamisega ajakirjanikele. Ja tooks ajakirjandusse tagasi meelelahutuse poolt välja tõrjutud kultuuri.

Millised on su plaanid järgmiseks kümnendiks?

Ma pole olnud eriti pikkade plaanide inimene. Kui olen neid teinud ja midagi suurt lubanud, siis olen pidanud ikka ja jälle nägema, et elu korrigeerib plaanid tühjaks ja pärast jääb vaid masendus. Mõeldes aga oma kolme pere koera rollile, leian ma selle tuumast ühe ühendava märksõna. See on tegelemine tõrjutud, negatiivselt sildistatud, marginaliseeritud maailma ja kultuuriosaga. See võib ju olla ka plaan.

Hennoste on toonud ajakirjandusmaailma ratsionaalsust ja täpsust

Tiit Hennoste 70. sünnipäeva puhul panid tema käe all õppinud ajakirjanikud, toimetajad ja ajakirjandusjuhid kokku juubelikogumiku, mis anti pidulikult üle 25. augustil Eesti Kirjandusmuuseumis korraldatud ettekandepäeval.

Katkendeid raamatust

„Tiit käis meie inimesi koolitamas igal aastal. Mäletan hästi esimest korda, kui ta meie lood osadeks lahti võttis, öeldes umbes nii, et müüri ladumiseks on vaja kive ja mörti, aga miks teie puulehti ja leivapuru olete lisanud. Naised nutsid ja tundus, et see koolitus jääb viimaseks, aga kuu aja pärast hakkas levima jutt, et koolitusest oli väga palju kasu ja et Hennoste peaks ikka veel tulema.“

Einar Ellermaa, ajakirja Nädal kauaaegne peatoimetaja

„1990. aastate lõpus ja 2000. aastate algul ei teadnud ka ajakirjanduse eriala lõpetanud inimesed ju väga palju, kuidas tuleb teha moodsat naiste- või terviseajakirja. Oli tunda, et tal on side praktilise ajakirjandusega, ta ei rääkinud mingit eluvõõrast teooriat, millega pole midagi peale hakata.“

Sirje Maasikamäe, ajakirja Tervis Pluss kauaaegne peatoimetaja

„Mind õpetas ta hindama planeerimist. Et ajakirja ilmudes peab olema järgmine number juba valmis ning vähemalt kolme lood ette teada. Ei mingit juhuslikkust! Tõepoolest muutus töökorraldus lihtsamaks, kui pikem tegevuskava oli ees ja kõik teadsid, millised on järgnevad ülesanded: kes kirjutab ülejärgmise kaaneloo, kes reportaaži, kes arvamuse.“

Katrin Streimann, Eesti Naise kauaaegne peatoimetaja

„„Tõmba maha ja viska välja!“ Kui ma peaks valima ühe lause Hennoste koolitustest, siis ma valiks selle. Lõigud, laused ja sõnad, mis loo põhiliini seisukohalt pole olulised, roogi rahulikult välja. Enamjaolt läheb lugu lühendamisest ainult paremaks.“

Evar Post, ajakirja Pere ja Kodu kauaaegne tegevtoimetaja

„Tiit toimetas toonase Kroonika kujunduse ja kujundajate kallal nagu vilunud kiropraktik. Keeras pea otseks ja sikutas selja sirgeks ehk õpetas fokuseerima olulisele ja nägema tervikut. Aga nagu taolise teraapia puhul ikka, tunnevad patsiendid end ebamugavalt ja reageerivad ravile üsna valulikult. Aitäh Tiidule tema brutaalse aususe, rõõmsa sarkasmi ja selge seletamise eest – see viib elus edasi!“

Martin Mileiko, ajakirja Kroonika kauaaegne kujundaja

„Tiit oli juba 30 aastat tagasi omast ajast ees, ta oli veidikene nagu välismaalt pärit asjatundja – ta esinemislaad oli nii vaba ja silmaring avar.“

Tarmo Tuule, ajakirja Ristik kauaaegne peatoimetaja

„Kord, süsteemsus, täpsus – Tiiduga koos tehtud kontseptsioonipõhju kasutan töös siiamaani. Rahaasjades on Tiidu suhtumine loomingulisem. Punnimise peale tema märkmikust kätte saadud numbrid ümardasin tavaliselt ise ülespoole, et oleks minu arvates õiglane.“

Ain Lausmaa, Ajakirjade Kirjastuse kauaaegne juht