„Ma olen üliõpilane.“ „Ma olen tartlane.“ „Ma loen praegu ajakirja Universitas Tartuensis.“ Vähemalt üks neist lausetest on sinu kohta tõene. Selliste lausete kooskõla reaalsusega on ka üsna lihtne hinnata, kui tead sõnade tähendust ja midagi iseenda kohta.

Ometi ei piirdu meie igapäevased mõtted üksnes selliste väliste kriteeriumide abil määratletavate kirjeldustega. Võib-olla oled märganud, et vahel käivad sul peast läbi hoopis hinnangud enda kohta või paned omale külge silte, näiteks „ma ei ole piisavalt nutikas“ või „ma ei saa hakkama“. Sellistes sõnades on midagi teistsugust, hoopis isiklikumat ja esmapilgul – emotsiooni ajel – usutavamat kui kirjelduses, et oled üliõpilane, tartlane või ajakirja lugeja. Milles see erinevus seisneb?

Mõttest sõnani …

Nii esimene kirjelduste kimp kui ka teine hinnangute paar esitavad sõnade vahendusel meie mõtteid. Mõtted võivad peast läbi vilksatada sekundi murdosa jooksul ja esineda kujutlusena, hüüatusena, mälusähvatusena või mingil muul viisil. Mõtted on privaatsed ja nendega elamise-olemise kogemus on üksnes mõtlejal endal. Tavaliselt kasutame oma mõtete edasiandmiseks sõnu. Nii saab peas ujuv sisu kindla vormi, mis võimaldab mõtteid teistega jagada, nende sisu võrrelda ja hinnata, kui hästi need tegelikkusega ühtivad.

Tänu sõnadele on võimalik mõtteid uurida. Tulles tagasi ülal kirjeldatud näite juurde – kui me teame, mida tähendab üliõpilane, kes on tartlane ja mis on ajakiri Universitas Tartuensis, oskame hinnata, kas need väited on tõesed. Kui selle hinnangu anname, saame mingi teadmise: kas kinnitame seda, mida juba teame tõene olevat, või lisame teadmiste struktuuri päris uue pusletüki. Uus teadmine võib olla pinnaseks uutele mõtetele.

… ja tagasi

On mingi hulk mõtteid, mille puhul me tavaliselt sellist mõttekäiku läbi ei tee. Tihti kipuvad sellesse klassi kuuluma enda kohta käivad ja enesekriitilised mõtted, mis kerkivad esile siis, kui olukord on keeruline ja emotsioonid tugevad. Me ei ole harjunud kaaluma, mida tähendab „piisavalt nutikas“ või „saan hakkama“. Et nende fraaside tähendusväli on väga isiklik ning sõltub varasematest kogemustest ja teistest uskumustest, tunduvad need tõesed lihtsalt seetõttu, et me usume neid. Ja kui me midagi kogu hingest usume, siis see ju peab tõene olema … vist … või siis mitte.

Kaalu hetkeks, kas on olnud juhtumeid, kus oled pidanud midagi väga usutavaks, aga see pole siiski tõeseks osutunud. Näiteks mina uskusin väiksena, et mind kutsutakse Harry Potteri kombel Sigatüüka võlukunstikooli, aga seda ei juhtunud. Veel eile uskusin, et jään bussist maha – olin selles täiesti veendunud –, ent jõudsin kuidagimoodi siiski õigeks ajaks.

Sõna jõud

Ehkki meil on kogemus, et alati ei pruugi tõeseks osutuda ka kõige usutavamad mõtted, on seda teadmist raske rakendada kõikidele enda kohta käivatele mõtetele. Kui seda, et buss tuli, ja seda, et Sigatüüka rong – vastupidi – ei tulnud, on võimalik hinnata oma meelteandmete kaudu ja teistegagi suheldes, siis tõendeid enda loomuse ja omaduste kohta käivate mõtete kohta on keerulisem koguda.

Seetõttu võiks selliste mõtete hindamise protsess käia neljas astmes. Esiteks tasuks enda jaoks lahti mõtestada sõnade isiklik tähendus. Teiseks tuleks seda tähendust silmas pidades hinnata, kas sõnakasutus on kohane. Kolmandaks võiks kaaluda, kuidas valitud sõnad sulle mõjuvad. Ja neljandaks võiks uurida, kas olukorrast saaks mõelda ka mingil teisel viisil, mis oleks reaalsusega rohkem kooskõlas või toetavam.

Võtame näiteks mõtte „ma ei saa hakkama“. See võib tähendada kas „ma ei jõua õigeks ajaks valmis“, „ma ei saa maksimumpunkte“ või „teistele ei meeldi mu töö“ või ka hoopis midagi muud.

Kui oleme jõudnud oma tähenduseni, siis millised on tõendid, et sellised sõnad sobivad hetkeolukorda hästi kirjeldama? Mis räägib selle vastu? Kas on mingeid alternatiive? Ja viimaks: kuidas see mulle mõjub, kui korrutan endale, et ma ei saa hakkama? Kas see motiveerib või pigem tõmbab meeleolu alla? Kas olukorrast saaks ka teisiti mõelda, näiteks öelda endale „annan endast parima“ või „kõik teevad vahel vigu, see ei näita midagi minu kui inimese kohta“?

Sõna vahendab mõtet ning aitab seeläbi tekitada iseenda ja oma mõtte vahele ruumi. Sina ei ole sinu mõte. Sul võib olla mõte „ma ei saa hakkama“, aga see ei tähenda veel ilmtingimata, et sa ei saaks hakkama. Seda ruumi täites on võimalik hinnata mõtte tõesust ja mõju.

Kuidas edasi?

Selline sõnamäng võib näida pinnapealne. Kahtlemata saamegi tihti esialgu ligi just sõnadele, mitte kõige sügavamatele mõtetele või emotsioonidele. See ei tähenda aga, et pideva harjutamisega ei oleks võimalik sõna abil oma mõtteid ümber kujundada.

Kui lubada endal olla haavatav ja mõelda oma mõtetest päriselt, võime jõuda tõdemuseni, et need annavad meile süsteemselt kallutatud infot, otsides välja just negatiivse ja suunates meie tähelepanu sellele. Kui mõtete ja sinu enda vahele tekib ruumi, saab neile ka vastu vaielda ja tegutseda nende kiuste – näiteks kui on mõte „ma ei saa hakkama“, siis selle asemel, et loobuda, eemalduda ja toimetusi vältida, minna just nimelt proovima.

Mõtete uurimine on nagu iga teine oskus – jalgrattasõit, heegeldamine, kokkamine –, mille selgekssaamine võtab aega, nõuab jaksu ja harjutamist. Mõtete sõnadesse panemise ning nende sõnade tähenduste ja asjakohasuse uurimine eeldab turvalist ja toetavat keskkonda; vahel võib selleks vaja olla kellegi teise abi. Igaüks on küll oma kogemuse ja mõtete ekspert, kuid samas on tore seda avastamisretke kellegagi jagada, olgu siis mõne lähedase, sõbra või vaimse tervise spetsialistiga.

Praegu võta aga üks minut ja küsi endalt, mis sul parasjagu peast läbi käib. Milliseid mõtteid märkad? Kui tõesed need on ja kuidas need sulle mõjuvad? Nii saad juba ise alustada oma mõtetega tantsimist – astudes kaks sammu sissepoole nende märkamise ja mõistmise suunas ja siis jälle kaks sammu väljapoole, et tekitada ruumi nende tõepära ja kasulikkuse hindamiseks.