Ökotoksikoloogia teadur Randel Kreitsberg sõidab Elvast Tartusse, Oecologicumi 28 kilomeetrit. Suvel armastab ta seda teha jalgrattaga, muidu läbib selle tee rongiga, harva ka autoga.
FOTO: Andres Tennus

Rattaga ülikooli – on see Tartus lihtne?

Kestlik ülikool

Ülikoolilinna rattaliikluse visioon aastaks 2040 on, et tartlased liiguvad oma igapäevaseid asju ajades peamiselt jalgrattaga või jalgsi.

Tartu rattaliikluse eesmärgid aastaks 2040

1. Autode arv liikluses väheneb (peamiselt tipptunnil).

2. Tartu linna õhukvaliteet paraneb ja müratase väheneb.

3. Jalgratturite arv suureneb.

4. Haiguspäevade arv väheneb.

5. Jalgratturite rahulolu kasvab.

6. Jalgratast kasutavate õppurite arv suureneb.

7. Jalgrattaga liikumise keskmine kiirus ja ohutus kasvavad.

8. Talvel ei vähene jalgrattaliiklus nii järsult kui praegu.

9. Suureneb päevade arv, millal rattateed on turvaliselt sõidetavad.

10. Töökohal, õppeasutuses ja kortermajades on olemas turvaline rataste parkimise võimalus.

11. Ainult jalgrattaga liiklemiseks mõeldud teede pikkus kasvab ja rattateed on rajatud Tartu linna lähipiirkonna puhkealade juurde (nt Elva, Vooremaa järved, Otepää, Vooremäe).

12. Planeeringute ja projekteerimiste algul defineeritakse esmalt jala ja jalgratastel liiklejate huvid.

Allikas: Tartu jalgrattaliikluse strateegiline tegevuskava 2020–2040

Euroopa linnaplaneerijad seavad rattaliikluse korralduses eeskujuks eelkõige Kopenhaagenit ja järgivad sageli Hollandist pärit viit põhimõtet: rattateed peavad olema võimalikult sirged ja selgelt märgistatud ning sõit peab olema ohutu, mugav ja võimaluse korral katkestusteta. Katkematuse eesmärk kehtib sealjuures nii rattateede võrgu kui ka ratta kasutamise aja kohta: kui rattaga sõidetakse ka talvel, püsib eri transpordivahendite vajadus aasta läbi paremini tasakaalus.

Mõnus ja tõhus rattasõit

Tartu Ülikooli haridustehnoloogia keskuse juhataja, haridustehnoloogia kaasprofessor Emanuele Bardone on üks neist tartlastest, kes sõidab rattaga aasta läbi.

„Jalgratas ongi põhiline, kui mitte ainus vahend, mida ma liikumiseks kasutan. See tähendab muidugi, et pean hoolitsema, et see ka sõidukorras püsiks. Kett saab jää, soola ja vihmaga parajalt vatti, nii et üks-kaks korda aastas käin seda hooldustöökojas vahetamas,“ märgib ta.

Itaaliast pärit Bardone oli noorukina rattasportlane ja tunnistab, et omal ajal oligi ratturi elustiil talle peaaegu nagu usk – üht tuntud raamatut parafraseerides oli tema igapäevane mantra „söö, sõida rattaga, armasta“. Enam päris nii ei ole, kuid kirglik väntaja on ta endiselt.

Bardone, kes elas kodumaal umbes sama suures linnas kui Tartu, tegi seal kõik oma käigud rattaga. Eestisse kolides tundus loomulik samamoodi jätkata. Pealegi, olles natuke katsetanud, leidis ta, et on rattaga linnas sama kiire kui autoga.

„Minu meelest on rattasõit kõige mõnusam ja ka tõhusam transpordiviis. Kui on kiire, jõuad ruttu punktist A punkti B, aga kui aega maa ja ilm, saad nautida linnaloodust ja ilma,“ kiidab ta ja lisab muiates: „Kui see ilm muidugi hea on.“

Bardone teeb oma sõidud Tammelinnast kesklinna Jakobi tänavale enamasti üht ja sama teed mööda, kuid talvel tuleb teekonda muuta, sest igalt poolt lund korralikult ei koristata.

Meditatsioon, mitte sport

Kultuuriteaduste instituudi koordinaatori Sille Vadi töökoht asub samuti kesklinnas, von Bocki majas, aga kodu Raadil.

„Sealt kesklinnani saab rattaga üsna hõlpsalt, aga pärast Emajõe ületamist on inimeste ja autode vahel saalimine tülikas. Mõistetavalt on keeruline teha rattateid kuhugi, kuhu neid algusest peale pole planeeritud. Eks sellepärast rajataksegi neid tihtipeale kohtadesse, kuhu saab, mitte sinna, kuhu vaja,“ mõtiskleb ta.

Vadi igapäevased liikumisviisid on küllaltki mitmekesised. Kui on vaja asju vedada või päeva jooksul ringi sõita, tuleb ta tööle autoga. Kõndimise või rattasõidu valib siis, kui käed ja graafik on vabad ning õhtul ei ole plaanis eraldi rattasõidule minna. Nimelt sõidab Vadi iga nädal paarsada kilomeetrit oma lõbuks. Ta nimetab seda meditatsiooniks, mitte spordiks. „Minu jaoks ei seisa keha ja vaim lahus, füüsiline vorm on suuresti mentaalse treeninguga kaasnev boonus,“ ütleb ta.

Õhtuste rattatiirude pärast ongi Vadil maanteeratas. „Vastupidi enamiku inimeste arvamusele leian ma, et maanteeratta sõiduasend on väga mugav, kitsas sadul ja amortide puudumine mind ei sega ning ratas on kerge ja kiire,“ räägib ta.

Paraku ei soosi kesklinnas peente rehvidega sõitmist äärekivide rohkus, rattakingadega ei taha ta ohutuse huvides sõita, aga klipp-pedaalid on tavajalatsiga ebamugavad. Ringlusratast ei pruugi vajalikul hetkel sobivast jaamast leida, ja nagu näitas mai lõpu pooleteisenädalane paus, võib selles süsteemis ette tulla ka tehnilisi probleeme.

Tudengitele sobiv rattarent

Arstiteaduse esimese aasta üliõpilane Ann Kaarde kasutab Supilinnast oma peamisse õppekohta Biomeedikumi jõudmiseks sageli just rendiratast. Tal on ka isiklik jalgratas, kuid elektrilise linnarattaga on mäest üles sõita tunduvalt kergem.

„Rendiratta pluss on ka see, et võin selle jätta ükskõik millisesse rattajaama ega pea näiteks saju korral muretsema, kuidas koju vändata. Vihmaga eelistan bussi või autot. Rendirataste süsteemi rivist välja langemine mõjutanuks mind muidu üsna palju, aga õnneks langes see eksamiteks õppimise ajale, mil olin enamasti kodus,“ räägib Kaarde.

Tema kooliteele jääb mitu uut ja mugavat rattateed, mis on tiheda liiklusega tänavatest eemal, nii et rattasõit on suuremas osas rahulik ja turvaline. Samas tõdeb ka Kaarde, et kuigi Tartu rattaliiklus on kindlasti paremini korraldatud kui Tallinnas, arenguruumi veel on – näiteks Maarjamõisas võiks liiklusskeem ja teemärgistus parem olla.

„Kooli lähengi tavaliselt jalgrattaga või kui mõnel hommikul rohkem aega on, siis jala. Maikuus võtsin Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga osa sammulugemisvõistlusest „Sammu Tartus“ ja kõndisin siis rohkem kui tavaliselt,“ ütleb Kaarde.

Nii rattasõit kui ka jalutamine on tema lemmikud sellepärast, et need on tervisele kasulikud ja säästavad loodust.

Rõõmsalt higi lahti

Ökotoksikoloogia teadur Randel Kreitsberg käib Tartu kesklinna tööle Elvast. Põhiliselt tuleb ta rongiga, tihedama kavaga päevadel ka autoga, ent soojemal ajal umbes paarkümmend korda jalgrattaga. Ta arvab, et muidu sõidaks rattaga rohkemgi, ent suure osa suvest võtavad enda alla välitööd ja puhkus.

„Rattaga Tartus tööl käia on väga mõnus: kuuled hommikust linnulaulu, sõit äratab hästi üles ja saad tööle jõudes kohe hoogsalt tegutsema asuda. Mul kulub 28 kilomeetri läbimiseks tund ja kümme minutit ning see on vaid natuke rohkem, kui auto või rongiga tulles kuluks. Samas saab trenn tööpäeva jooksul tehtud ja pärast tööd ma enam pere arvelt aega näppama ei pea,“ arutleb ta.

Pärast pikka ja usinat väntamist on teadagi vaja duši all käia. See võimalus on tema töökohas Oecologicumis (ja ka mitmes muus ülikooli hoones) olemas. Kehvasti on Kreitsbergi meelest asjaoluga, et Liivi tänava rattaparkla asub suuresti lageda taeva all, mistõttu truu sõidukaaslane jääb terveks päevaks ilmastiku ja Toomemäe lindude meelevalda.

Tartut lähivaldade keskustega siduv teedevõrk on Kreitsbergi sõnul üldiselt päris hea. Siiski on näiteks Tartu ja Elva vahelisel maanteel endiselt kolme-neljakilomeetrine lõik, kus ratturid peavad võistlema autodega.

„Mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan liiklust kartma. Kuigi paljud veoautojuhid sõidavad viimasel ajal ratturitest kena suure kaarega mööda, olen omajagu näinud hoolimatuid ja lausa ründavaid autojuhte. Eks ka vastupidi: olen näinud rattureid, kelle käitumine paneb ohkama,“ tõdeb Kreitsberg.

Tahaks selgemaid rattateid

Talle meeldiks väga, kui rattaliiklus oleks selgemini planeeritud ka linnas. Iga rattatee on Kreitsbergi sõnul isesugune: osa kulgeb kõnniteel, osa eraldatuna autotee kõrval, osa tähistatult autoteel, osa ühtaegu autotee servas ja kõnniteel, osa on punaseks värvitud, osa mitte.

„Märgistus on tihtipeale kulunud, üksteisega arvestamine sõltub kõhutundest ja ajaloolisest mälust. Sageli märkan, et autojuhid eeldavad, et ma ei viitsi ülekäigurajal ratta seljast maha tulla või et ma ei pea kinni liiklusmärkidest, ning peatuvad viisakalt, kuigi neil endal on sõidueesõigus,“ kirjeldab Kreitsberg.

Sille Vadi arvates torkab rattakultuuri puudumine silma peamiselt kesklinna kandis. „Meil lihtsalt pole jalgrattaga liiklemise harjumust, aga ma ei arva, et see peakski nii jääma. Seitse kuud santi suusailma ei ole argument – on meist põhjapoolsemaidki riike, kus päris edukalt suurem osa aastast rattaga sõidetakse,“ ütleb ta Soomele ja Norrale viidates.

Ka Vadilt teenivad rohkem kiidusõnu linnalähedased kergliiklusteed. „Eks need kipuvad ka vahel ootamatus kohas katkema või sootuks lõppema, aga teid jagub, ja üsna pikalt.“

Emanuele Bardone on märganud, et kuigi autojuhid on enamasti viisakad, suhtuvad nad mingitel kindlatel tänavatel jalgratturitesse üsna agressiivselt. Näiteks Riia tänaval ei taheta rattureid märkamagi teha, ja seepärast sõidavad paljud rattaga hoopis kõnniteel.

„Ma näengi igal pool üha rohkem rattureid sõitmas kõnniteedel. Minu meelest kuuluvad need ikkagi jalakäijatele. Muide, ainus intsident, mis mul Tartus sõites on olnud, juhtuski kõnniteel. Kui ratturid ja jalakäijad ilma eralduseta kokku lüüa, tekib tõsine džungel,“ leiab Bardone.

Kõigile oma ruum

Et liiklust kõigile turvalisemaks ja mugavamaks muuta, ehitatakse Tartusse juurde järjest rohkem rattateid. Bardone hinnangul võiks neid siiski juba praegu rohkem olla, ja just mõlemal pool sõiduteed, nagu näiteks raudteejaama ja Riia tänava vahel.

Tartu Linnavalitsuse jalg- ja jalgrattateede peaspetsialisti Mihkel Vijari sõnul on lähiaastatel plaanis välja ehitada rattateede põhivõrgu esimene etapp. Sellesse kuulub mitu põhitänavat, kus rattasõbralike lahenduste leidmine on paras pähkel – näiteks Riia tänav. Kergliiklejatele mõeldakse ka Sõpruse silla rekonstrueerimisel ning Põhja puiestee ja Muuseumi tee pikenduse ehitusel.

„Kõige olulisem põhimõte rattateede põhivõrgu arendamisel ongi see, et jalgratturitel on oma, sõiduautodest ja jalakäijatest eraldatud liiklemisruum,“ ütles Vijar.

Liiklust planeerides püüab linnavalitsus siiski silmas pidada liikumisvõimaluste mitmekesisust, et nii kõik tartlased kui ka Tartu külalised leiaksid sobivaima lahenduse. Näiteks on üldplaneeringu järgi kavas rajada kõigi linna sisenevate maanteede juurde nn liikuvuskeskused. Sisuliselt tähendab see, et näiteks Jõhvi, Tallinna, Viljandi või Võru maanteed mööda Tartusse tulijad saavad auto jätta linna servas asuvasse parklasse ja sealt kas ühissõiduki või rendi(tõuke)rattaga mugavalt edasi minna. Esimese sedalaadi liikuvuskeskuse rajamiseks Lõunakeskuse piirkonda on Vijari sõnul läbirääkimised juba alanud.

Ülikoolis korraldatakse sel sügisel esimene laialdane uuring, et selgitada välja ülikoolipere kooli ja tööga seotud liikumisvajadused ja -harjumused ning nendega seotud mured. Selle tulemuste põhjal loodetakse paremini planeerida liikumist soosivat tegevust, mis säästaks keskkonda ja toetaks head linnaruumi.


Kasulikku lisalugemist:

Merilyn Merisalu

UT tegevtoimetaja

Galerii: 

Jaga artiklit