Värsked uuringud näitavad, et psühhedeelikumide tarbimisest kontrollitud tingimustes võib olla abi depressiooni, ärevuse ja sõltuvushäirete ravis. Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi teadlased katsetavad, kas virtuaalreaalsus võiks olla sobiv meetod, millega psühhedeelikumide teraapilist mõju ilma kõrvalnähtudeta esile kutsuda.

Doktorant Karl Kristjan Kaup, teadurid Kadi Tulver ja Madis Vasser ning nende juhendaja kaasprofessor Jaan Aru korraldasid sügissemestril esimesed katsed, et näha, kas virtuaalreaalsusest võib tõepoolest teraapilist abi saada.

Kognitiivteaduse ja masinnägemise teaduri Kadi Tulveri sõnul on esmaste andmete põhjal näha, et osal, kuid mitte kõigil katseisikutel tekib virtuaalreaalsuse (VR) elamuse käigus mitmeid isiklikult tähtsaid uusi arusaamu ja taipamisi.

„12 katseisiku andmete pealt nägime, et depressioonile viitavad sümptomid, näiteks huvi kadumine, enesesüüdistused ja võimetus rõõmu tunda, vähenesid vahetult pärast VR-kogemust ning olid esmase mõõtmisega võrreldes nõrgemad ka kaks nädalat pärast katset,“ rääkis Tulver.

Uuenduslikud katsed

Kaks päeva kestnud katsed koosnesid mitmest osast. Esimesel päeval vestles iga osaleja kliinilise psühholoogiga, kes aitas hinnata meeleolu ja püstitada mõne osalejale olulise küsimuse. Seejärel sai proovida VR-prille ja -keskkonda, et selle kogemusega harjuda.

Teisel päeval läbis osaleja 10 minuti pikkuse lõõgastava meditatsiooni ja seejärel umbes tund aega kestva psühhedeelse VR-kogemuse. Pärast seda arutas ta koos psühholoogiga, milliseid mõtteid ja tundeid see ebatavaline pildiline ja heliline elamus temas esile kutsus.

Psühhedeelse VR-i töötasid välja virtuaalreaalsuse teadur Madis Vasser ja doktorant Karl Kristjan Kaup, kes olid selleks uurinud hulgaliselt sõnalisi ja pildilisi kirjeldusi psühhedeelsetest, meditatiivsetest ja müstilistest kogemustest. Samuti võeti aluseks teadusuuringud, mis käsitlevad nende kogemuste fenomenoloogiat.

„Kasutasime VR-i disainimisel audiovisuaalseid ja narratiivseid elemente, mis annavad edasi ebatavalistele teadvusseisunditele iseloomulikke nähtusi, näiteks sünesteesiat, ego hajumist, sügavat ühtsustunnet ümbritsevaga ning aja ja ruumi taju muutusi,“ rääkis Kaup, kelle doktoritöö projekt see katse on.

Pakutav VR-kogemus imiteerib psühhedeelikumide põhjustatud visuaalset tajuelamust, võimaldades VR-prille kandval inimesel näha erinevaid abstraktseid kujundeid ja värvilisi fraktaleid ning kogeda muu hulgas kosmoses hõljumist. Näiteks VR-prillidega alla enda poole vaadates ei taju inimene oma keha ning väga kiiresti läbi ruumi liikumise efekt tekitab tunde keha hajumisest või lahustumisest.

Kuna tegu oli esmase uuringuga, ei saa selle põhjal siiski lõplikke järeldusi teha. Teadlaste sõnul pole veel selge, kas otsustavat rolli mängis just VR-kogemus või oli suur mõju meditatsioonil, vestlusel psühholoogiga või hoopis niisama toredal elamusel, mis aitas argirutiinist väljuda.

Ohutum raviviis

Kadi Tulver kinnitas, et seda teemat uuritakse veel lähemalt, kuid rõõm on tõdeda, et algus on paljutõotav. „Vähemalt näeme, et suutsime tekitada turvalise keskkonna, millel on mitmeid sarnaseid tunnuseid psühhedeelikumide esilekutsutud teraapilise mõjuga,“ ütles ta.

Nimelt on psühholoogias täheldatud, et psühhedeelikumide, näiteks LSD või psilotsübiini tarbimine soodustab ahhaaelamuse tekkimist. Isegi üsna argised ja ebahuvitavad ideed võivad selles seisundis tunduda tähtsate ja õigetena.

Olgugi et teraapia käigus võib jõuda ka teistsuguste arusaamadeni, on leitud, et just ahhaaelamuse tüüpi uued taipamised jäävad inimesele kõige paremini meelde. Need tunduvad eriliselt tähtsad ja võivad seetõttu tuua kauakestvamat kasu.

See võibki olla üks põhjus, miks psühhedeelikumide tarbimisel kontrollitud tingimustes on leitud ravitoimet näiteks depressiooni, ärevuse ja sõltuvushäirete vastu. Sarnaselt meditatsiooniga aitavad psühhedeelikumid esile kutsuda avatud meeleseisundit, kus uusi ideid on kergem märgata.

Ei tohi aga unustada, et psühhedeelikumide tarbimisega kaasnevad mitmesugused ohud. Nende manustamisega käivad kaasas erakordselt intensiivsed ja eriskummalised tajupetted, mille lahtimõtestamisel on tarvis asjatundja abi.

Karl Kristjan Kaupi sõnul toetavad tänapäevased teadusuuringud arusaama, et psühhedeelikumide tekitatav kogemus sõltub äärmiselt palju keskkonnast ja tarbija psühholoogilisest ettevalmistusest. Psühhedeelsed kogemused võivad ilma professionaalse ettevalmistuseta osutuda ohtlikuks. Lisaks on nende kõrvalmõju iga inimese jaoks erinev ning mõnel juhul, näiteks kui perekonnas esineb skisofreeniat, on nende manustamine välistatud.

„Virtuaalreaalsusega on võimalik luua ebamaiseid ja visuaalselt intensiivseid kogemusi, mis võiksid oma olemuselt sarnaneda psühhedeelikumide mõjul kogetuga. Samal ajal saame aga täielikult kontrollida, mida inimene näeb ja kuuleb, ning meil on olemas ka professionaal, kes aitab kogetut lahti mõtestada,“ viitas Kaup uuringu turvalisusele.

Kust ja kuidas tekib ahhaaelamus?

Kadi Tulver, TÜ kognitiivteaduse ja masinnägemise teadur

Vahel saabub vastus mingile küsimusele ootamatu arusaamisena: ahhaaelamusena, kus tajume, et saame asjast aru või teame õiget vastust. Sageli peetakse seda loovmõtlemise ja probleemilahenduse saladuslikuks koostisosaks.

Tihti kaasneb sellise elamusega meeldiv tunne ja kõrvaltvaataja võib sellest aimu saada nii, et probleemiga kimpus olnud inimene hüüatab äkitselt „ahhaa!“. Just seetõttu tuntakse seda nähtust ka teadusmaastikul enim ahhaaelamuse nime all.

Psühholoogia valdkonnas on seda kõige lihtsam esile kutsuda nii, et inimestele esitatakse mõni keerukas probleem või mõistatus. Näiteks antakse ette kolm näiliselt väga erinevat sõna – nokk, münt, pulm – ning palutakse leida üks sõna, mis neid kõiki seob.

Sellise ülesande juures jääb lahendaja sageli mingi ootuspärase lahendusviisi lõksu. Näiteks tulevad pähe etteantutega kõige lähemalt seotud sõnad: lind, raha, kirik. Lahenduseni jõudmiseks tuleks aga leida kaugem seos. Kui inimene taipab, et kõigi nende sõnade ette sobib näiteks kuld-, kogebki ta ahhaaelamust: kuidas ma varem selle peale ei tulnud?!

Tegemist võib olla ka visuaalse ülesandega: näiteks on pildil hulk punkte, millest osa moodustavad ühe kindla objekti. Lahenduse leidmise teevad keeruliseks ülejäänud punktid, mis on pildile loodud kujundi suhtes kõigest müra, kuid mida vaadates võib leida ka muid objekte. Sama toimib näiteks siis, kui otsime tähistaevast tähtkujusid.

Taipamine on tähtis osis ka psühhoteraapias, kus uued arusaamad näiteks oma seniste käitumismustrite või mõne konflikti tagamaade kohta saabuvad samuti ahhaaelamuse kaudu. Ahhaaelamustest on räägitud ka eri meditatsioonipraktikate kontekstis.

Veelgi üllatavam on aga see, et vahel võib ahhaaelamus olla hoopis märk algavast psühhoosist: nimelt on alust arvata, et tihtipeale saabub skisofreenia esmane luul samuti just ahhaaelamusena. Erinevalt lihtsalt loovast ideest on häirunud mõttemaailma puhul aga tegemist kahjuliku ja reaalsusest irdunud veendumusega.