Lisaks muule veab Mart Maasik eest ka ettevõtluskonkurssi Ajujaht. Ta usub, et ettevõtlike inimeste eeskuju innustab teisigi ärimaailmas kätt proovima.
FOTO: Ander Iva

Mart Maasik elab ühe jalaga tulevikus

Persoon

Kevadel TÜ investeerimisettevõtet UniTartu Ventures juhtima asunud Mart Maasik ütleb, et ettevõtluses on kõige tähtsam üks konkreetne asi: hakata pihta.

Kohtume Maasikuga Eesti ärielu tuiksoonel – ülikooli- ja pealinna vahel aega jagav investeerimisjuht teeb ettepaneku kohtuda Tallinnas büroohoonetest tihedal Tornimäel. Kuigi vahepeal töötas Maasik üle lahe Stockholmiski, on ta suurema osa oma karjäärist – peaaegu 20 aastat – tegutsenud Eestis SEB Pangas. Ta jutustab muheledes, et nii pikka püsimist ühes ettevõttes ei osanud ta omal ajal ette näha, sest enne palgatööle asumist oli ta ise ettevõtja. „Ülikooli ajal tegin kuus ettevõtet, kuid ühel hetkel tahtsin proovida, kas ma suudan käia üheksast viieni tööl,“ sõnab ta.

Ülikooli ajal rajas Maasik kuus ettevõtet. FOTO: Ander Iva

Ülikooliaegseid ettevõtluskatsetusi peab Maasik tagantjärele väga kasulikuks, sest need andsid talle nii õnnestumise kui ka läbikukkumise kogemusi. „Need ettevõtmised õnnestusid mingil määral, aga suuremal osal neist oli võrdlemisi lühike eluiga,“ meenutab ta. Kätt sai proovitud väga erinevates valdkondades, alates siiditrükist ja lõpetades reisikorraldusega. „Ma arvan, et meil oli Eesti esimene digitaalne reisibüroo, mis spetsialiseerus oma nišile – suusareisidele,“ ütleb Maasik, hääles kerge uhkusenoot. „Meile meeldis paari kursusekaaslasega väga mägedes suusatamas ja lumelauaga sõitmas käia, aga ülikooli ajal raha eriti ei olnud. Hakkasime viima inimesi busside ja lennukitega suusatama – saime ise ka kaasa sõita. Parimatel talvedel olime kuus nädalat lume peal. Hobi ja töö said kokku.“

See ettevõtmine, nagu ka mitmed teised, elas oma aja ära. Kuuest ettevõttest on praeguseks püsima jäänud vaid üks: tule- ja tööohutustoodetega tegelev Tamrex. Maasik ise selles enam ei osale, kuid elab kaasa oma sõpradele, kes seda endiselt veavad.

Pangatööski on ettevõtlikkus Maasikule kasuks tulnud, sest ühtki ametit, mida ta SEB-s pidas, ei olnud enne olemas olnud. „Iga uue rolliga pidin end uuesti leiutama ja meeskonna looma,“ ütleb ta. Ka tema viimane sealne töö innovatsioonijuhina nõudis loomingulist ja uuendusmeelset mõtlemist.

Veel üks käimata rada

Praeguseks on Maasik saanud mõne kuu toimetada UniTartu Venturesi juhina. Olgu märgitud, et selleski on Maasik teerajaja – otsus asutada TÜ investeerimisettevõte võeti vastu veidi vähem kui aasta tagasi. „Oma olemuselt ei ole tegemist millegi uuega. Ülikoolist on aja jooksul välja kasvanud päris palju teadusmahukaid ettevõtteid ja seda juhtub ka edaspidi,“ selgitab juba kohanenud Maasik. „Kuid meie proovime leida süsteemsema ja arusaadavama mudeli, kuidas oleks seda lihtsam teha – mil viisil saab tehnoloogilisest eelisest ettevõte. See teekond peaks olema arusaadav: kuidas liigub ülikooli juures loodud intellektuaalne omand ettevõttesse; kuidas kaasatakse investoreid ja millal spin-off päriselt sünnib.“ Maasik täpsustab, et varem on ülikooliperele selles vallas tuge pakkunud ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus, kuid UniTartu Ventures paneb õla alla ka investorite otsimisel ning loob võimaluse, et ka ülikool ise saaks ettevõttesse investeerida. 

Maasik arvab, et talendid tõmbavad talente ligi. Kui luua edukas ettevõte, soovivad sellega liituda nii kohalikud kui ka maailmatasemel tipptegijad. FOTO: Ander Iva

„Minu roll on teha kõigile osalistele see teekond arusaadavamaks, lihtsamaks ja suurendada ka edu tõenäosust,“ ütleb ta, kuid lisab, et lõpuks on intellektuaalomandi liikumine ettevõttesse ja investorite leidmine alles pika teekonna algus – oluline on ka see, et ettevõtet saadaks edu. Maasik loodab, et järgmise kolme-nelja aasta jooksul koguneb UniTartu Venturesi portfelli vähemalt viisteist ülikoolist alguse saanud ettevõtet.

Seepärast julgustab ta lennukate ideedega ülikoolipere liikmeid andma oma mõtetest ka ise UniTartu Venturesile teada. Samas tõdeb Maasik, et tulemuslikumad on need vestlused, kus jutule tulija on juba mõelnud ka loodava ettevõtte vajadustele: kas olemas on meeskonnaliikmed, eestvedajad ja võimalikud investorid ning millist rolli võiks idee autor ettevõtte juures mängida. „Sellest jutuajamisest võib kooruda, et üksi võib-olla ei teegi, aga selguda, millised tugevad küljed on juba olemas ja mis on puudu. Võiksime aidata luua hübriidmeeskondi, mis võivad olla ka rahvusvahelised,“ selgitab ta. UniTartu Ventures saab tehinguni liikuda siis, kui olemas on kaasinvestor, kes panustab vähemalt samaväärselt intellektuaalse omandi väärtusega. See annab kindluse, et ettevõte on investeeringuteks valmis.

Rahvusvaheline vaade

„Ilmselt peaks kõikidel nendel ettevõtetel olema potentsiaal minna maailmaturule. Nad peaksid suutma mitu korda kasvada ja vaatama Eestist väljapoole, sest tõenäoliselt ei ole koduturupõhine äriplaan riskiinvestoritele atraktiivne,“ sõnab Maasik. Eesmärk on, et ettevõtetesse investeeriksid ka rahvusvahelise kogemusega investorid, kes aitaksid eri turgudele jõuda. „Tihtilugu ei ole varase faasi investorid kaasas ainult oma kapitaliga, vaid ka oma varasemate teadmiste ja võrgustikuga. Seda poolt tahaksime juurde tuua,“ selgitab Maasik.

Ei ole mõtet ehitada endale oma maailma, vaid tuleb vaadata, kes, kus ja millega toimetab, ning panna neid inimesi ja organisatsioone koostööd tegema.

„Kui ollakse sama taustaga, samas mullis, siis tegelikult nähakse palju vähem võimalusi – ja ka ohte. Aga kui sa tood kokku eri taustaga inimesed, siis võib koostöö algus küll raske olla, aga edasine areng on märksa kiirem.“ Maasik teab, et kogemusi raamatust omandada ei saa – niisiis on mõistlik kaasata eri turgude ja olustikega tutvunuid oma meeskonda. Stockholmis töötades nägi ta isegi, et mida mitmekesisem on tiim, seda suurem on edu tõenäosus. „Mulle tundus, et meil Eestis on sellest hästi palju õppida ja siin on mul ka midagi anda: õppisin selgeks, kuidas koostöö tegemine käib ja millist väärtust võib see luua. Ei ole mõtet ehitada endale oma maailma, vaid vaadata, kes, kus ja millega toimetab, ning panna neid inimesi ja organisatsioone koostööd tegema.“

Õige hetke tabamine

Millised ideed on üldse oodatud? „Me oleme öelnud, et välistatud ei ole miski – eeldusel, et ei minda vastuollu eetilise äri tavadega,“ vastab Maasik. „Tihtilugu tulevad kõige põnevamad asjad sealt, kust neid oodata ei oska. Süvatehnoloogia ja teadusmahukad ettevõtted – need käivad ajast natuke ees. Niisiis on üks võti ka õige ajastuse tabamine.“ Ta selgitab, et kui turg ei ole pakutavaks valmis, muutub turu hõivamine väga kalliks. Teisalt jällegi ei tohi oma leiutisega hiljaks jääda. „Ma näen, et väga huvitavad valdkonnad on materjalitehnoloogia, tervisetehnoloogia ja loomulikult tarkvarapõhised lahendused. Tarkvararakendused on oma olemuselt kiire kasvuga ja Eesti on võtnud start-up’ide vaates ka erakordse positsiooni. Aga ma arvan, et tulevikus on edukad need kes kombineerivad erinevaid tehnoloogiaid: tarkvara ja riistvara,“ lisab Maasik.

„Kõige suurema kasvupotentsiaaliga on ettevõtted, kes tegelevad ühiskondlikult olulise teemaga ning haakuvad kasvavate trendide ja turuga.“ Näiteks soovivad nad neutraliseerida keskkonnamõju, kuid ei raja oma ärimudelit ainuüksi toetustele. Veel ennustab Maasik edu tervisetehnoloogiaga ja terviseprobleemide ennetamisega tegelevatele ettevõtmistele.

Maasiku arvates saadakse üha paremini aru, et teadusmahukate ettevõtete arendus võtab aega. „Mulle tundub, et teadusmahukate ettevõtete loomisel hakkab kannatlikkust juurde tulema nii investoritel kui ka üldsusel. Tundub, et oleme ideaalses hetkes ka UniTartu Venturesiga alustamisel: me ei tule liiga vara. Investorid saavad aru, et tulevikus on järjest vähem kiireid võite ja lihtsaid lahenduskäike ning vundamendi ehitamine ühele edukale ettevõttele on üha olulisem. Mulle tundub, et see hetk, kus me oleme, on õige ja ümbritsev keskkond on hästi positiivne,“ ütleb Maasik. „Teadusmahukad ettevõtted muutuvad aja jooksul järjest atraktiivsemaks.“

Innovatsioon sünnib äärealadel

Ettevõtlusega pihta hakkamiseks Maasiku sõnul ideaalset hetke aga ei ole. „Seda olukorda, kus kõik on hästi, kus kõik on võimalik, on aega, et startida – seda ei teki,“ teab ta öelda. Ühest küljest on ajastus õnnestumiseks oluline: näiteks kui turg ei ole küps, on edu saavutada raske. „Aga oma ettevõtte tegemisega ... ma ütlen, et hakka pihta!“ on Maasik konkreetne. Ta lisab, et ettevõtte ehitamise käigus saab suunda ja tehnoloogiat muuta, kuid tõelised õppetunnid tulevad alles praktilise töö käigus.

Maasik räägib naerdes, et kõige lihtsam on olla naiivne – siis ei näe ette võimalikke takistusi. „See on väga hää oskus ja tihtilugu sünnivad nii edukad ettevõtted. Vanad industry’s olijad ütlevad millegi kohta, et see ei ole võimalik, aga teised lihtsalt ei tea, et see ei ole võimalik. Nad proovivad ja saavad. Aga nad ei tee samamoodi, nagu varem on proovitud: nad ehitavad mingeid kombinatsioone muudest tükkidest kokku,“ jätkab ta ja lisab, et kui on teada, millist probleemi lahendatakse ja millist väärtust luuakse, ei ole vähene teadmine takistuseks. 

Ma ei tahaks tulevikku rännata, aga ma tahaksin tulevikku luua. See on palju magusam, kui käia tulevikus ära ja tulla siis tagasi sellesse aega, kus me praegu oleme.

„Öeldakse, et innovatsioon sünnib äärealadel,“ sõnab Maasik. „See ei sünni turvalises, stabiilses ja ettemääratud keskkonnas. Natuke tuleb piire kogu aeg nihutada ja äärealadel käia,“ lisab ta. „Tihtilugu meeldivad mulle paadunud optimistid, kes arvavad, et tulevikus on kõik võimalik. Aga mulle meeldib väga vestelda ja koostööd teha ka tõeliste konservatiividega, kes ei ole nõus oma käitumist muutma ja ütlevad nii mõnegi asja kohta, et see ei ole võimalik. On hästi huvitav, et mis neid tagasi hoiab – neilt saab väga palju inspiratsiooni,“ sedastab Maasik. Ta leiab, et ühiskonnas on väga oluline arvestada erisuguste seisukohtadega, sest kui kihutada koos ühe seltskonnaga eest ära, tekivad uued probleemid.

Kas Maasik sooviks tulevikku rännata, kui see oleks võimalik? Ta vastab mõtlikult: „Ma ei tahaks tulevikku rännata, aga ma tahaksin tulevikku luua. See on palju magusam, kui käia tulevikus ära ja tulla siis tagasi sellesse aega, kus me praegu oleme. Vaatan küll kogu aeg tulevikku, aga seda ise kogu aeg luues.“ Kõige parem on tema sõnutsi elada ühe jalaga teadmatuses – tulevikus – ja teise jalaga tänases päevas. „Ühest küljest võivad meil olla väga ägedad fiktsioonid tulevikust, aga tuleb jälgida, et inimeste elukvaliteet ja väärtus koos püsiksid. Ja siis niimoodi samm-sammult edasi astuda: võib-olla jõuda vahepeal mõlema jalaga tulevikku ...“

Maarit Stepanov-McBride

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit