Olga ja Priit Pärn püüavad kuulajate jaoks avada ukse animafilmi maailma ja näidata selle köögipoolt.
FOTO: Andres Tennus

Kui elu on nagu film, siis ilmselt ei ole see väga originaalne

Persoon

Animafilmitegijad Olga ja Priit Pärn teevad Tartu Ülikoolis ajalugu. Ehkki vabade kunstide professuur kutsuti ellu juba 1993. aastal, pole siiamaani veel olnud juhust, kus ametis oleks olnud kaks inimest korraga. Ent just selline võimalus Pärnadele tänavu avanes ja pikemalt mõtlemata võtsid nad ettepaneku vastu.

„Kui pakutakse, siis miks mitte – ma olen ise Tartu Ülikooli lõpetanud,“ sõnab Priit Pärn. Samas ringauditooriumis, kus nad ühes Olgaga nüüd tahvli ees seisavad, kuulas Priit 55 aastat tagasi anorgaanilise keemia loenguid – hariduselt on ta bioloog. Alma mater’i juurde naasmine professori rollis Priidus déjà-vu’d siiski ei tekita. „On lihtsalt huvitav mõelda ... Selle ajaga võrreldes on auditooriumi kõvasti üles vuntsitud. Enne oli see keemia­maja, nüüd on ajaloolaste maja,“ mõtiskleb ta.

Kui küsin vestluskaaslastelt aga professuuri kohta täpsemalt, lähevad nende silmad särama ja jutt ei taha lõppeda. See, kuidas kahe peale loenguid anda, näib neil olevat viimse pisi­asjani selgeks mõeldud. „Üks on mõistus, teine jõud. See, mis ajalugu puudutab, on rohkem Olga rida,“ kirjeldab Priit.

„Kui me loenguid ette valmistame, istume koos – mina  pakun oma variante, Priit oma,“ lisab Olga.

„Osasse loengutesse tuleme kahekesi. Proovime ka nii, et me provotseeriks üksteist, et asi oleks natuke lõbusam,“ jätkab Priit.

„Eks see tuleb sellest, et mul on oma arvamus ja Priidul oma. Võime mõnikord auditooriumis isegi vaielda,“ muheleb Olga.

„Me oleme praktikud – ei ürita asja väga akadeemiliseks ajada. On spetsiifilisi asju, ­milles ma olen 30 aastaga süsteemi välja arendanud – näiteks loo arendamine või joonega seotud küsimused. Neist ma räägin üksinda,“ sõnab Priit.

Õpetamiskogemust on neil kahe peale 40 aasta jagu, kuid nad mõlemad tunnistavad, et nende loengute kuulajad Tartu Ülikoolis on hoopis teist­sugused kui need üliõpilased, kellega nad on varem kokku puutunud. „Nad erinevad nagu öö ja päev!“ sõnab Priit. Ta ­selgitab, et näiteks ­Soomes ­Turus või Eesti Kunsti­akadeemias osalesid tema loengutes üli­õpilased, kelle eesmärk oli saada filmitegijaks, mis tähendas ka seda, et neil pidid olema selleks vajalikud eeldused. Tartus on aga teisiti. 

Õppeaasta alguses andis Kärt Summatavet (pildil üleval) vabade kunstide professori ameti üle Olga ja Priit Pärnale. Ajaloolise hetke jäädvustas animafilmitegijate poeg Märt Rudolf, kes on ennast kujutanud pildil vasakus nurgas. Illustratsioon: Märt Rudolf Pärn

„Selle loengu raames ei ole võimalik teha filme, eriti animafilme, kus on vaja oskust joonistada või teha nukke,“ ­lisab Olga. Niisiis on professorid võtnud sihiks anda maailma­pilti avardavaid loenguid. 

„Ma arvan, et selle eesmärgi täitmist mõõta ei saa,“ kommenteerib Priit. Samas mainib ta, et kui mõni kuulaja saab inspiratsiooni hakata õppima filmitegemist, siis on nende missioon täidetud. „Me teame, et selle ajaga ei saa neist teha filmitegijaid. Me saame anda nuusutada, kui huvitav see maailm on.“

Ideed leiliruumist

Pärnade sõnul on eraldi eesmärk näidata, et ka kaasa­mõtlemist nõudvat filmi saab nautida. „Juri Lotman arutas, et animafilmi ja mängu­filmi suurim vahe on vaataja poole peal,“ jätkab Priit. Ta ­lisab, et kui mängu­filmi eesmärk on luua vaatajale võimali­kult usutav ­illusioon ­tegelikkusest ja ­vaataja tahab seda illusiooni ­uskuda, siis anima­filmi vaadates tuleb publikul mõtestada, mida tahetakse öelda. „Et miski ei ole nii, nagu ma näen – seal on peidetud sõnum,“ ütleb Priit.

Ent lisaks õpetamisele tegelevad Olga ja Priit endiselt loominguga. Praegu on neil käsil lühianimafilm „Luna rossa“ ehk „Punane kuu“. Priit kirjeldab, et selle tegemisel ­katsetavad nad tehnikaga, millega jäädvustavad arvutis ­olevate kolmemõõtmeliste ­tegelaste liigutused selleks spetsiaalsesse kostüümi ­pugenud näitlejate abil (inglise keeles öeldakse selle kohta ­motion capture). Lõpp­tulemusena valmib aga siiski joonisfilm. „Niiviisi ei ole animatsiooni Eestis veel ­tehtud,“ kommenteerib Olga.

Kuidas sellised ideed sünnivad? Kas filmiidee leidmiseks tuleb istuda maha ja hakata mõtlema? „Saunas istume tavaliselt!“ kuulutab Olga. „Saunas on teada, et seal ei sega sind keegi,“ lisab Priit ja jätkab, et kui on idee, saab liikuda sellest edasi. Filmi tegemist võrdleb ta mitu aastat kestva maratoniga, kus on palju etappe ja seisma jääda ei saa. 

„Enamasti on animafilmi tegemine rühmatöö ja ka oma uut filmi teeme stuudios Eesti Joonisfilm. Stuudio, kus iga joonisfilmi etappi teostavad oma ala profid, võimaldab teha töömahukaid filme kõrge kunstilise tasemega, ’’ ütleb Priit. 

Ta selgitab, et ühe filmi­tegelase kujutamiseks ühe filmi­sekundi jooksul tuleb teda joonistada 12 korda. „Ühe minuti jaoks on vaja teda joonis­tada 720 korda ja kui tegelasi on kaks, siis tuleb ­joonistuste arv ­korrutada kahega.“ Just seepärast ­rõhutab Priit, et animafilmi tuleb ­õiglaselt rahastada, et teha koostööd stuudiotega, sest vastasel juhul hakkavad filmitegijad tegema valikuid oma võimetest lähtudes.

Anima­filmist on saanud Olga ja Priidu sõnutsi oluline osa Eesti kultuurist. Priit ­võrdleb animatsiooni ­klassikalise muusikaga – ­mõlemad paistavad rahvusvahelisel ­areenil silma, kuid vajavad oma olemas­oluks riigi tuge. ­„Kahjuks oleme olu­korras, kus Eesti Filmi Instituut on oma tuleviku­plaanides kuni 2024. aastani rahaeralduste eelarverealt alajaotise „Lühi­animatsioon“  üldse kõrvaldanud. Mida see tähendab Eesti ani­matsiooni tulevikule, näeme õige pea,“ sõnab Priit.

Olga ja Priit Pärn ei suuda kujutada ette elu ilma animatsioonita. FOTO: Märt Rudolf Pärn

On animatsioonile üldse tänapäeva maailmas kohta? Olga küsib vastu: „Kui sul on nutitelefon ja suhtled oma sõpra­dega, siis kas kasutad neid emotikone?“ Vastus on jaatav. Priit jätkab, et animatsiooni näeb kas või siis, kui arvuti midagi otsib ja hiire juures on liikuv ring. 

„Kõik äpid ja mängud on animatsioon. Iga mängu jaoks on vaja luua maailm, mida ei ole olemas. See kõik klapib täpipealt animatsiooni, lühianimatsiooniga. Halva disaini ja halva joonistusega äpp on ka halb,“ argumenteerib Olga. Priit lisab, et ka kõikvõimalikud simulaatorid on animatsioon. „See on väga vale seisukoht, et animatsioon on ainult koguperefilmid, mis jooksevad kinos ja toovad ...“

„… tuhandeid!“ sekkub vestlusesse Priidu ja Olga poeg Märt Rudolf.

„See on vale,“ lõpetab Olga mõtte.

Olga ja Priit oma elu animatsioonita ette ei kujuta. „Aastal 1990 otsustasin, et ma ei tee enam ühtegi filmi,“ räägib Priit. Siis oli tema siht olla graafik. Ent Nõukogude Liidu lagunemine ning ida- ja läänemaailma vahel olemine nakatas teda taas filmipisikuga. „See tundus huvitav – see kahe süsteemi vahel pendeldamine. Hakkasin selle ideega mängima, tuli film „Hotell E“.“

Olga arvab, et see on tava­line, kui filmide tegemise vahel võtab võimust tunne, et ei taha neid enam kunagi teha. „Filmi tegemine nõuab väga palju energiat. Siis tulebki aku laadimise periood. See peabki nii olema.“ Priit on täheldanud, et tavaliselt jääb tal filmide vahele kolm või neli aastat. Siis aga hakkab ring jälle pihta – film tuleb ise tegija juurde ja koputab õlale: „Nüüd. Veel üks.“

„Ühel hetkel tundsin, et filmi tegemine on nii suur sõltuvus. See on nagu narkootikum,“ jätkab Olga. „Kui sa teed filmi, siis naudid seda ja see on niivõrd kihvt. See on väga võimas tunne.“

Filmi moodi elu

Kumb on rohkem filmi moodi: kas film või elu ise? Olga jääb mõttesse. „Praegusel ajal elab väga palju inimesi virtuaalmaailmas. On inimesi, kes on mängusõltlased, palju inimesi istub sotsiaalmeedias,“ tõdeb ta. „Samuti on väga oluline, kuidas igaüks meist seda maa­ilma näeb. Võib mõelda, et sa elad päris elus ja vaatad kogu aeg oma filmi ...“

Priit jätkab: „Kui hakata vaatama oma elu kui filmi, siis seal on paar momenti ­... Üks on see, et kui sa hakkad tundma, et su elu on nagu film, siis ilmselt ei ole elu enam väga originaalne. Sest mis on film? Kui mulle tuleb arusaamine, et see on film, siis ma tunnen ära midagi, mis on juba tehtud. See tähendab, et hakkan kordama kellegi poolt etteantut.“ 

Ta lisab, et paljud linateosed lõpevad ka õnnelikult, kuid elus võib minna teisiti. „Siis peab olema ettevaatlik, tuleb ise selle happy end’i nimel tööd teha.“

Ja kui Olga ja Priit ei peaks enam filme väntama, lubavad nad teha midagi muud, näiteks raamatuid kirjutada ja illustreerida. „Midagi saab alati teha. Aga väga hea asi on ka – kuigi seda on väga raske ellu viia – mitte midagi tegemine,“ sedastab Priit.

„Aga mitte midagi tegemine võib olla väga loov, Priit,“ tögab Olga.

„Noh, loodame.“

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit