Muusikud mängisid helide ja kõlaga ning poeedid seadsid sõnu ritta.
FOTO: Silvia Luik

Linnujämm – muusika, linnulaulu ja kirjasõna sümbioos

Arvustus

Loodusfestivali tippsündmusena toimus augustis TÜ botaanikaaias Linnujämm. Ühel sumedal laupäevasel õhtupoolikul olid kokku tulnud nii muusikud-heliloojad, kirjanikud kui ka poeedid, et esitleda linnulaulust inspireeritud uudisloomingut. Laval jämmisid koos artistidega ööbik, aed-põõsalind, punarind ja salu-lehelind.

„Kas oled mõtisklenud, milline näeb välja ühe linnu kevadine argipäev? Päikese soojendav kiir sütitab tiivulisi kuulutama tähtsaid sõnumeid – mõned laulavad sirelipõõsa oksal, teised õunapuu ladvas,“ kirjeldas Linnujämmi õhtujuht ja bioloog Veljo Runnel linnurahva kevadisi meeleolusid. Kui tiivulistele endile on sõnumid selged, siis kas ka meil, inimestel, on võimalik nende mõtetest ja laulust päriselt aru saada?

Igal linnul oma laul

Heliloojad-interpreedid ja kirjanikud-poeedid said kuu aega enne Linnujämmi valida inspireerivaima linnulaulu, mida oma soovi järgi tõlgendada. Muusikud mängisid helide ja kõlaga ning poeedid seadsid sõnu ritta. Valikus olnud lindudel – ööbikul, aed-põõsalinnul, punarinnal ja salu-lehelinnul – on igaühel omamoodi laul. Ööbik laulab ööhämaruses julgelt kõlavaid, korduvaid ja varieeruvaid stroofe, mida võib kuulda kaugele. Ent ta laulab väga lühikest aega: pärast jaanipäeva on ööbikut laulmas kuulda haruldane. Aed-põõsalind seevastu armastab soojust ning saabub Eestisse alles siis, kui puude lehed on juba suureks kasvanud ja toidulaud rikkalikult kaetud. Aed-põõsalinnule meeldib laulu lüüa keset päeva.

Punarind saabub Eestisse juba varakult. Ta on üks esimestest laululindudest, keda võib kevadel kohata. Tema laulufraas on õrn ja sillerdav ning jääb aprilli alguses metsas käies selgesti kõrva. Nagu märkis poetess Hanneleele Kaldmaa, kirjeldanud üks tema õppejõude, et punarinna laul on kui klaaspärlite veeremine mööda trepiastmeid. Punarinnale meeldib laulda hommikul ja õhtuhämaruses – õhtul on ta üks viimaseid, kes metsaelanikke magama suigutab. Salu-lehelind on nime ja välimuse poolest vähem tuntud, ent väga arvukas liik. Isegi kui inimesed tema nimetust ei tea, on tema meloodilist laulufraasi kuulnud paljud. Ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professori Timo Marani sõnul on salu-lehelinnu laul konkreetne ja selge kõlaga, ent raskesti kirjeldatav: variatiivne, kiireneva alguse ja langeva lõpuga.

Heliloojad-interpreedid ja kirjanikud-poeedid said kuu aega enne Linnujämmi valida inspireerivaima linnulaulu, mida oma soovi järgi tõlgendada.

Lavale astunute teosed erinesid väga žanriliselt ja tõlgendustelt. Kuulajale võis tunduda linnulaulule kõige ligilähedasemana elektronmuusika helilooja ja modulaarsüntesaatorite entusiasti Ekke Västriku teos, mis sündis otse laval. Västrik püüdis linnulaulu kuulamise kogemust edasi anda modulaarsüntesaatoril instrumendi enda otsuste vastuvõtmise tulemusel.

Ka helilooja Malle Maltise teos sündis otse laval – tema kandis selle ette arvuti ja MIDI-kontrolleriga. Maltis võttis alusmaterjaliks salu-lehelinnu laulu, teised loodushelid, sünteesitud elektroonilised helid ja löökpillid ning pani teose justkui osadest kokku. Teda kannustas soov saada teada, kuidas salu-lehelind laulab, ja salvestise kuulamisel inspireeris teda just laskuva motiiviga fraas. Mulle kui kuulajale osutus see teos kõige huvitavamaks ja kütkestavamaks – muusikaliselt tihe faktuur ja varieeruv kompositsioon haarasid kaasa.

Ööbik ja traktor

Samuti kui Malle Maltise teosele pakkusid meeliülendavaid kuulamiskogemusi nii bluusikitarrist Andres Rootsi kui ka akordionist Maimu Jõgeda tõlgendused punarinna laulust. Võrumaalt Ööbikuorust pärit muusik Maimu Jõgeda seletas, et valis punarinna välja endalegi üllatuslikult. Tema laulust leidis Jõgeda melanhooliat, positiivsust ja variatiivsust, mis inspireeris kirjutama lugu „Kuma“. Teost võiks iseloomustada samade omadussõnadega nagu punarinna laulu. Samuti on Jõgeda loos kuulda Rootsi Boda regioonist pärit polska rütmi mõjutusi. Kuulajal tekkisid mõttes pildid sumedast suveööst metsaveerel, kus okste vahel välgub punarinna halli-punakirju kuub. Jõgedale omase erilise põhjamaiselt karge helikeelega teos andis kuulajale aega enesesse vaadata ja mõtiskleda.

Väga elavalt andis ööbikulaulu edasi luuletaja Berit Petolai, kelle luulelugu „Ööbik ja Belarus MTZ-50 traktor“ oli ilmestav dialoog kahe kontrastse tegelase vahel ning sidus omavahel looduse, masinad ja inimhinges toimuva. Petolai sõnas, et valis inspiratsiooniallikaks ööbiku sellepärast, sest sel kevadel oli teda kuulda harva. Pigem kraaksusid varesed „koroo-koroo-na-na-na“, ja kevad ilma ööbiku lauluta pole päris õige kevad.

Kindlasti tuleks veel esile tõsta Mathura luulelugu „Minu laul aed-põõsalinnu vastukajana“, mis ilmselt on lisaks aed-põõsalinnu laulule saanud veel inspiratsiooni Lõuna-Siberis elavate tõvalaste kõrilaulu tehnikast. Samuti ei saa mainimata jätta Maarja Pärtna hingepuudutavat proosateksti „Punarind ja saagolatv“, mis tõi esile kaks erinevat, ent sarnase saatusega liiki ning käsitles kriitiliselt traditsioonide ja looduse kaitse kokkupõrkeid.

Esimest korda toimunud Linnujämm osutus populaarseks sündmuseks – positiivset vastukaja oli kuulda nii esinejatelt endilt kui ka publiku seast. Sügise saabudes hakkavad Linnujämmi staarid küll lõunamaale minema, ent uuel ja loodetavasti helgemal kevadel on taaskohtumine jälle mõnevõrra armsam.

Kontserti saab järelvaadata UTTV-st.

Silvia Luik

loodusmuuseumi ja botaanikaaia ürituste koordinaator

Jaga artiklit