Rauasulatuseksperiment 2018. aastal Rõuge muinastalus
FOTO: Elena Salmina

Sajand arheoloogias on pikendanud Eesti ajalugu

Ajalugu

Tänavu täitub sada aastat arheoloogia õppetooli rajamisest Tartu Ülikoolis. Sellest, mis nüüdseks on saavutatud, ei oleks saja aasta tagused arheoloogid osanud unistadagi.

Kui 1920. aastal otsustati vast avatud eestikeelses ülikoolis rajada arheoloogia professuur, ei olnud riigis kedagi, kes oleks pädev seda kohta täitma. Nii pööratigi pilgud Soome lahe teisele kaldale ja leiti Aarne Michaël Tallgren, kes oli uurijana juba taganud omale rahvusvahelise tuntuse. Eestisse jõudnud, omandas ta kiiresti mitte ainult eesti keele, vaid ka kogu Eesti arheoloogilise ainestiku ja avaldas juba paari aasta pärast (1922 ja 1925) saksakeelse ülevaateteose „Zur Archäologie Eestis“ (ZAE).

Peaaegu sada aastat hiljem, 2020. aasta lõpus, ilmub Tartu Ülikooli arheoloogide kirjutatud Eesti ajaloo I köide pealkirjaga „Eesti esiajalugu“ (EE). Et mõista terve sajandi jooksul Eesti arheoloogias toimunut, oleks kõige parem võrrelda neid kaht teost – kaht käsitlust Eesti alal kümne tuhande esiajaloolise aasta jooksul toimunud arengust. Mõistagi ei ole siinkohal piisavalt ruumi põhjalikuks võrdluseks ja sestap piirdun vaid kolme aspekti esiletoomisega.

Tallgreni jätkuv järelkasv

Esimene asi, mis silma hakkab, on muidugi kvantitatiivne erinevus – EE tekst on mitu korda mahukam kui ZAE oma, rääkimata arvukatest (värvi)piltidest ja levikukaartidest. See on saanud võimalikuks tänu sellele, et Eesti arheoloogia allikaline baas on kasvanud saja aastaga mõõtmatult suuremaks. See kasv tugineb mõistagi järjepidevalt suurenevale arheoloogide kaadrile, kes „esivanemate pärandust“ maa seest välja kaevavad.

Kui Tallgren tuli, oli ta üksi; siis lisandusid tema õpilased; siis omakorda nende õpilased jne. Teaduse järjepidevuse mõttes oleme kõik Tallgreni lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed – ükskõik siis, kas elame ja töötame Tartus, Tallinnas või mujal. Tartu Ülikoolist ja Tallgrenist sai alguse kogu Eesti professionaalne arheoloogia.

Arheoloogia liigitub küll väikeste erialade hulka, aga saja aasta jooksul on Eestis kaitstud 101 arheoloogiaalast bakalaureuse-, 90 magistri- ning 104 lõpu- või diplomitööd, lisaks 14 kandidaadi- ja 31 doktoriväitekirja. Valdav osa neist on kaitstud Tartu Ülikoolis, väike osa Tallinna Ülikoolis, mõned välismaal. Sellest, kui palju on saja aastaga tehtud väljakaevamisi, avastatud ja õpitud tundma uusi muistiseid, on siinkohal lausa võimatu ülevaadet anda.

Teadusrevolutsioonid arheoloogias

Järgmine silmahakkav seik on see, et Eesti esiajalugu on muutunud kolm tuhat aastat pikemaks. Tallgreni ajaks oli Kunda Lammasmäge küll juba põhjalikult uuritud, kuid selle algus dateeriti hilisemaks – 8700 aasta eKr asemel 6000 aastat eKr.

Pealegi on vahepeal avastatud veelgi vanemaid asulakohti, näiteks Pulli, kus inimesed tegutsesid juba 9000 aastat eKr ja mida peetakse Eesti vanimaks inimasulakohaks.

Õigete dateeringute saamisel mängis erilist rolli nn teine teadusrevolutsioon arheoloogias. Seda vedas eest radiosüsinikuanalüüsi laiem kasutuselevõtt alates 1950., meil 1960. aastatest. Esimeseks teadusrevolutsiooniks nimetatakse sealjuures geoloogia- ja bioloogiasaavutuste juurutamist juba sada aastat varem. Kui hiljem selgus, et radiosüsinikuaastad ei vasta päris täpselt päikeseaastatele, tuli veelgi õigemate dateeringute saamiseks tulemused kalibreerida, mis meie kiviaja varasema osa puhul tähendas kuni tuhande aasta lisandumist.

Nii algabki Eesti (esi)ajalugu praeguste teadmiste kohaselt umbes 9000. aasta paiku eKr. Unustada ei maksa sedagi, et arheoloogia tegevusväli on laienenud ka ajas „ülespoole“ – järjest rohkem öeldakse sõna sekka meie kesk- ja uusaja uurimisse.

Interdistsiplinaarselt humanitaarne arheoloogia

Kolmas võrdlus kõneleb sellest, et meie teadmised esiajaloo arengust ning eriti inimesest ja inimühiskonnast on muutunud võrreldamatult mitmekesisemaks ja detailsemaks. Eriti just viimaste aastate saavutused selles valdkonnas rajanevad arheoloogia kolmandal teadusrevolutsioonil – peamiselt molekulaarbioloogia, keemia ja füüsika saavutuste rakendamisel.

TÜ arheoloogid uurivad ka muu maailma ajalugu, mh Vana-Egiptuse muumiapoissi, kes lebab TÜ kunstimuuseumis. FOTO: Ester Oras

Juhtivat rolli etendavad siin arheogeneetika ja vana DNA uurimus. Tänu neile meetoditele teame, milline nägi välja inimene kivi-, pronksi- ja rauaajal, mida ta sõi ja jõi ning millised olid füüsilised kontaktid teiste rühmadega. Tallgren ei osanud sellistest teadmistest ilmselt unistadagi.

Kuigi võrdlust ZAE ja EE vahel, st arheoloogiatasemete vahel nüüd ja sada aastat tagasi võiks veel pikalt jätkata, tuleb kokkuvõtteks tõdeda, et tänapäeva arheoloogia on üdini interdistsiplinaarne teadusharu, kus loodusteaduslikud meetodid on tihedalt lõimitud humanitaarse analüüsiga muistsest inimesest ja inimühiskonnast. Võrreldes naabermaade ja -ülikoolidega sammub Tartu Ülikooli arheoloogia sellel teel kahtlemata esirinnas.

Valter Lang

ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja

Jaga artiklit