Gelatex proovis teha želatiinist kangast, kuid selle käigus tuli neil arendada välja endale sobivam tehnoloogia nanokiudude tootmiseks.
FOTO: Siiri Kumari/Gelatex

Magistritöö idee otsimisest kasvas välja ettevõte

Ettevõtlus

Kas želatiinist saab head nahka? Sellele küsimusele on püüdnud vastata nii TÜ teadlased kui ka želatiinkanga arendamise käsile võtnud ettevõte. Ent nagu elus ikka, võib üht sihti taga ajades jõuda ka mõne teiseni, näiteks teadmiseni selle kohta, kuidas toota kiiresti biopõhiseid nanokiude.

Neli aastat tagasi seisis Tartu Ülikoolis ettevõtlust ja tehnoloogia juhtimist õppinud Mari-Ann Meigo Fonseca ees küsimus: millest kirjutada magistritöö? Toona töötas ta rõivatehnoloogina ja lõi kaasa ka ülikooli ökoinnovatsiooniklubis. Tagasi vaadates kirjeldab ta, et ühest küljest ärritas teda tol ajal jäätmete probleem, teisalt oli tekkinud huvi keskkonnasäästlike tekstiilide ja materjalide vastu.

„Osa disainereid kasutas juba ökomaterjale ja see oli minu jaoks huvitav. Ökoinnovatsiooni klubis hakkasingi mõtlema, et tahaks oma lõputöö siduda ökomaterjalide valdkonnaga,“ ütleb Meigo Fonseca.

Nii hakkas ta otsima võimalusi, et aidata mõnel teadlasel juba loodud tehnoloogiat kommertsialiseerida. Ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuse ettevõtluse nõustaja Aivar Pere teadis, et ülikoolis on inimesi, kes tegelevad želatiinkangastega, ja juhatas Meigo Fonseca nendeni.

Kokku saanud seltskonna silmapiirile ilmus kohe esimene suur võimalus – 2016. aasta sügisel toimus Eestis maailma suurim säästva tehnoloogia ideekonkurss Climate Launchpad. „Kogu suvi oli nagu treeningperiood, kus me suhtlesime võimalike klientidega ja valideerisime oma ideed loomsetest jäätmetest valmistatud želatiinist kanga kohta. Uurisime, kas sellega oleks mõtet edasi minna, ja panime plaani kokku,“ kirjeldab Meigo Fonseca. Võistlus võidetigi ära. „Pärast seda otsustasime, et jah, selle asjaga tuleb edasi tegeleda.“

Nahasarnane materjal

Sündis ettevõte, mis sai nimeks Gelatex Technologies. Algsest ülikooli laboris želatiinkangaid välja töötanud meeskonnast jäid nahasarnase materjali arendamise juurde Meigo Fonseca ja Märt-Erik Martens. Koostöö ülikooli ja selle teadlastega aga jätkub. „Üsna pea pärast ideekonkurssi saime veel Prototronist rahastuse ja hakkasime otsima võimalusi, kuidas arendusega edasi tegeleda,“ jätkab Meigo Fonseca.

Želatiinist valmistatud kangas meenutab seemisnahka, kuid ei ole veel väga tugev. FOTO: Gelatex

Ülikooliga seotud projekte on olnud väga mitmesuguseid – teadlastelt on ettevõte tuge saanud nii uuringute tegemisel kui ka arendustegevuses. Meigo Fonseca kiidab, et teiste seas on olnud väga headeks nõuandjateks materjaliteaduse teadur Martin Järvekülg ja bioorgaanilise keemia vanemteadur Uno Mäeorg. „Ekspertidelt saadud abi ja nõu on meil võimaldanud teha arendustööd edasi ilma, et oleksime pidanud võtma väga suuri riske,“ lisab Meigo Fonseca.

Aastatepikkuse töö tulemusel on ettevõttel õnnestunud želatiinist valmistada seemisnahka meenutav materjal. Massimoehiiglane Zara ja luksusmark Hermès on vaid ühed neist, kes on tundnud huvi Gelatexi valmistatud kanga vastu. Seni pole ettevõtete koostöö tulemusel tooteid siiski veel turule tulnud. „Takistuseks sai eelkõige materjali tugevus,“ tõdeb Meigo Fonseca. „Et anda paremat hõõrdekindlust ja tõmbetugevust, et see peaks vastu igapäevasele kasutamisele, katsetasime erinevaid töötlemisviise. See oli meil ka Tartu Ülikooliga üks viimaseid projekte, kus me katsetasime, mida materjalile veel lisada ja kuidas seda töödelda, et see oleks piisavalt vastupidav. Sellega peakski jätkama, aga me näeme, et see ei ole nii lihtne,“ sõnab ettevõtja.

Seepärast on Gelatex teinud nüüd kannapöörde. „Otsustasime želatiinkanga arendamise pausile panna sellepärast, et selles valdkonnas ei ole lihtsalt võimalik materjali müüa, kui see ei ole juba selline, nagu klient tahab. Olgugi et huvi on hästi suur, puhtalt ideest ei piisa.“

Uued väljakutsed

Kevadine koroonaviiruse levik andis aga uue tõuke: katsetada, kas näomaskide jaoks on võimalik toota nanokiududest filtrimaterjali. Meigo Fonseca sõnutsi mõistsid nad, et ettevõttel on juba olemas meetod, mis ei nõua edasist arendust, seevastu nahasarnase materjali tootmisele kuluks veel palju vaeva. Nii koonduski tähelepanu hoopiski nanokiududele.

Nanokiudude tootmise tehnoloogia sündinud puhtalt vajadusest. Meigo Fonseca kirjeldab, et esialgu katsetati ülikoolis želatiinist materjali valmistamiseks elektroketruse meetodit, kuid toodet arendades mõisteti, et see meetod on liiga kallis ja aeglane. „Meie kõige suurem intellektuaalomand, mille me ettevõttena oleme loonud ja mida Tartu Ülikooli projektide raames on osaliselt täiustatud, on meetod, mis võimaldab toota nanokiude oluliselt kiiremini kui varasemad lahendused,“ sõnab ettevõtja. „Alguses ei kavatsenud me hakata seda rakendama kuidagi teisiti kui želatiinkanga tootmiseks. Otsustasime, et see on me saladus, sest see on meie kõige suurem tugevus, mis eristab meid konkurentidest.“

Nanokiude saab rakendada väga paljudes kohtades. Neid kasutatakse näiteks superkondensaatorites ja haavaravis, rääkimata tekstiilivaldkonnast. „Praegu on meil eelkõige kolm fookusvaldkonda, mis võiksid pakkuda kõige suuremat väärtust. Üks on rakukasvatuse, eelkõige laboritingimustes liha kasvatamise valdkond – sinna saab meie meetodiga teha kasvusubstraate; teine biopõhiste filtermaterjalide valdkond ja kolmas energiasalvestuse valdkond, kuhu saame teha süsinik-nanokiude.“ 

Nanokiudude tootmise tehnoloogia oli ettevõttel juba olemas. FOTO: Gelatex

Ettevõtja sõnutsi turgu biopõhistele nanokiududele on, kuigi ta tõdeb, et see on veel kasvamas ja kujunemas. „Praegu oleme alustanud katseprojekte kahe ettevõttega: ühega Suurbritanniast ja ühega USA-st. Mitmega räägime veel,“ sõnab Meigo Fonseca. Ta lisab, et ka nanokiudude tootmisele keskendudes näeb ettevõte võimalusi teha koostööd ülikooliga. Mida täpsemalt koos tehakse, näitab aeg.

Mis saab aga želatiinkanga arendamisest? Kas ettevõte plaanib tulla selle juurde tagasi? Meigo Fonseca tõdeb, et ökotekstiilide valdkonnas on viimasel ajal toimunud palju muutusi. „See on väga populaarne ala – on hästi palju uusi arengusuundi ja uusi materjale, kusjuures valdavalt kipuvad need olema veganimaterjalid. Kuna želatiin ei ole vegan, siis otsustasime, et ootame ja vaatame – kui tuleb klientidelt väga tugev tõuge, et palun tehke edasi, siis me seda teeme.“

Mis puudutab aga Gelatexi sünnile tõuke andnud magistritööd, siis see esialgsel teemal ei valminudki. Lõputöö tegi Meigo Fonseca hoopiski iduettevõtete rahastusest, kuid ka sellest valdkonnast saadud teadmised pole mööda külge maha jooksnud.

 


Lõputöödest on sündinud teisigi ettevõtteid

Ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuse ettevõtluse nõustaja Aivar Pere

Me kõik näeme teadmismahuka ettevõtluse nõudlust ühiskonnas. Võime kinnitada, et ülikoolis õppimisest ja teadustegevusest tekib igal aastal uusi innovaatilisi ettevõtteid. OÜ BlueRay on üks viimase aja innustav näide sellest, kuidas majandusteaduskonna ettevõtluse ning tehnoloogia juhtimise õppekava magistritöö pöörati uuenduslikuks äriks. Nüüdne ettevõtja Egle Rääsk arendas just lõputöö käigus välja virtuaalreaalsuslahenduste teenuse disaini.

Üliõpilaste bakalaureuseõppe lõppedes sai alguse eksperimentaal- ja rakenduspsühholoogia firma Prudens OÜ. Üks selle asutajatest Pärtel Poopuu jätkab psühholoogiaõpinguid TÜ magistrantuuris ning saab teadusega seotud toote- ja teenusearenduseks tuge taotleda ülikooli hargettevõtete programmist. Sellest aastast oleme tugiprogrammi uute teenustega ümber kujundanud ja just nüüd ootame teadlasi ja üliõpilasi sellega liituma. Lisainfo on veebilehel www.eik.ut.ee.

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit