Kõige tavalisem viirus, mis mõjutab reproduktiivtrakti, on HPV – see on omakorda kõige tavalisem emakakaelavähi tekitaja.
FOTO: Wikimedia Commons

Pahaloomulised günekoloogilised kasvajad

Teadus

Meditsiiniteaduste valdkonnas on valminud Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse juhataja Kristiina Ojamaa doktoritöö „Günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate epidemioloogia Eestis“, kus antakse esimest korda terviklik ülevaade günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate pikaajalistest haigestumus-, suremus- ja elumustrendidest Eestis.

Rahvastiku vananemine on toonud kaasa vähki haigestumise kasvu üle kogu maailma. Arenenud riikides on vähk surma põhjusena tõusnud sageduselt teisele kohale südame-veresoonkonnahaiguste järel. Eestis moodustavad günekoloogilised pahaloomulised kasvajad 13% kõigist naistel diagnoositavatest pahaloomulistest kasvajatest. Euroopa keskmine näitaja on 15%.

Tartu Ülikoolis tehtud uuringu tulemused näitavad, et üha rohkem on vaja pöörata tähelepanu sõeluuringutele, vaktsineerimisele ja vähiennetusele, sealhulgas tervislikule eluviisile, sest need aitavad vältida naiste enneaegset surma munasarja-, emakakeha-, emakakaela-, häbeme- ja tupevähi tagajärjel.

Tavalisim kasvaja on emakakaelavähk

Ojamaa kirjeldab oma doktoritöös, et aastatel 1996–2016 diagnoositi Eestis 12 142 günekoloogilise pahaloomulise kasvaja esmasjuhtu.

„Kõige sagedasem günekoloogiline pahaloomuline kasvaja oli sel ajavahemikul emakakehavähk, mis moodustas 35% kõikidest juhtudest. Kõige vähem, 6%, esines häbeme- ja tupevähki. 20% kõikidest juhtudest diagnoositi alla 50-aastastel naistel. Üle 80-aastaste naiste osakaal suurenes uuringuperioodil 8%-lt 14%-le,“ kirjeldas Ojamaa.

Ojamaa sõnul on emakakehavähki haigestumise kasv seotud peamiselt ülekaalulisuse ja rasvumise levikuga. Haigestumus sellesse kasvajasse viimastel aastakümnetel maailmas suurenenud, suremus aga vähenenud või püsinud stabiilsena.

Üleeuroopalise vähielumusuuringu „Eurocare“ andmetel oli aastatel 2000–2007 emakakaelavähi patsientide elumus Eestis Euroopa viimase kolme kõige kehvema tulemuse hulgas.

„Emakakaelavähi puhul ei täheldatud ennetustegevuse mõju haigestumusele, mis näitab riikliku sõeluuringu ebaefektiivsust. Emakakehavähki haigestunute elumuse paranemine on tõenäoliselt seotud kirurgilise ravi sagenemisega nii vanemas eas kui ka hilisemate staadiumite korral,“ rääkis Ojamaa.

Kas teadsid?

Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse juhataja Kristiina Ojamaa kaitses doktoritöö „Günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate epidemioloogia Eestis“ 27. jaanuari

Uurimistöö annab esmakordselt tervikliku ülevaate günekoloogiliste kasvajate pikaajalistest haigestumuse, suremuse ja elumuse trendidest Eestis. Tulemused näitavad vajadust muutuste tegemiseks tervishoiukorralduses ja tervislike eluviiside suuremaks tähtsustamiseks ühiskonnas, et vältida naiste enneaegset surma.

Doktoritööd juhendasid Tartu Ülikooli emeriitprofessor Hele Everaus, Tervise Arengu Instituudi (TAI) epidemioloogia ja biostatistika osakonna vanemteadur Piret Veerus ning TAI epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja Kaire Innos.

Emakakaelavähi peamine riskitegur on seksuaalsel teel leviv inimese papilloomiviirus (HPV). Emakakaelavähki on võimalik ennetada riiklikult korraldatava sõeluuringuga. 

„Euroopas, välja arvatud Ida-Euroopa riikides, on täheldatud emakakaelavähi haigestumuse pidevat vähenemist. Eestis on selle vähipaikme korral haigestumus aga üks Euroopa suuremaid ja elumus Euroopa keskmisel tasemel,“ kirjeldas Ojamaa.

Munasarjavähki on vähem

Munasarjavähi korral oli üldine haigestumus kõigis vanuserühmades kogu vaadeldud perioodi vältel võrdlemisi stabiilne. Viimastel aastakümnetel on maailmas täheldatud haigestumuse kahanemist ja ka suremus on stabiilne või vähenemas.

Kuna munasarjavähi suur risk on seotud peamiselt geneetilise eelsoodumusega ja kaitsev tegur on suukaudsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine, võib ka edaspidi eeldada pigem haigestumuse vähenemist. Seda eeldust toetavad suukaudsete rasestumisvastaste vahendite populaarsus ja suur sünnitajate arv 1990. aastate alguses.

Doktoritööd tehes selgus, et Eestis on munasarjavähki haigestunute elumus märgatavalt paranenud, mis on tõenäoliselt seotud eriarstiabi parema kättesaadavusega. Ka üleeuroopalised uuringud on näidanud teatavat elumuse paranemist, kuid viie aasta suhteline elumus ei ole siiski ületanud 50%.

Häbeme- ja tupevähi peamine riskitegur on samuti papilloomiviirus. Vanematel naistel võib häbemevähk areneda ka naha krooniliselt põletikulisest seisundist, lichen sclerosus’est. Häbeme- ja tupevähihaigestumus on maailmas, sealhulgas Eestis püsinud stabiilsena ning suremus on üldiselt väike. Haigestunute elumus on Euroopas viimastel kümnenditel paranenud ja jõudnud lausa 61%-ni.

„Uuring näitas, et Eestis ei ole Lääne-Euroopale iseloomulikku sagedasemat nooremate naiste haigestumuse trendi, mis võib olla seotud HPV vähema levikuga rahvastikus,“ tõstis Ojamaa esile.

Abiks on tervislik eluviis ja vaktsiinid

Doktoritöö tulemused näitavad, et naiste enneaegse surma vältimiseks on tulevikus vaja tervishoiukorralduses muutusi teha ja ühiskonnas senisest enam tervislikku eluviisi tähtsustada. Muu hulgas tuleb suurendada teadlikkust ülekaalust kui emakakaelavähi peamisest riskitegurist.

Et tõhustada emakakaelavähi eelsete seisundite ja varases staadiumis kasvajate diagnoosimist, tuleb tagada riikliku sõeluuringu kvaliteet, kaasata uuringusse ravikindlustuseta naised ja kaaluda HPV DNA määramise lisamist sõeluuringu kavasse.

„Peame saavutama optimaalse hõlmatuse HPV-vastase vaktsineerimisega ning seadma prioriteediks võitluse rasvumisega. Ühtlasi tuleb rõhutada regulaarsete günekoloogiliste läbivaatuste tähtsust, esmajoones eakate naiste seas, et aidata kaasa kasvajate ärahoidmisele ja varajasele avastamisele,“ rõhutas Ojamaa.

Munasarjavähisuremuse vähendamiseks tuleb järgida rahvusvahelisi ravijuhiseid, arendada personaalset meditsiini ja võimaldada selle kättesaadavust. Häbeme- ja tupevähi varaseks avastamiseks tuleb rõhutada korrapäraste günekoloogiliste läbivaatuste tähtsust.


Vähktõvega patsiendid tunnevad infost puudust

Mullu õendusteaduse magistriõppe lõpetanud Katrin Randviir uuris oma lõputöös vähktõvega patsientide infovajadust. Eestis esmakordselt tehtud uuringu tulemused näitasid, et patsiendid soovivad enam silmast silma nõustamist ja teavet kogu ravi jooksul.

Seniste uurimistööde tulemused on näidanud, et vähktõvega patsiendid ei ole neile antava teabega sageli rahul. Seepärast korraldas Randviir Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 2018. aasta oktoobrist 2019. aasta veebruarini ambulatoorsel vastuvõtul käinud 146 patsiendi seas küsitluse, mille eesmärk oli uurida nende rahulolu haiguse, ravi ja kõrvaltoimete kohta saadud teabe ning infoallikatega.

Meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud magistritöös „Vähktõvega ambulatoorsete patsientide infovajadus ja informeerimine – küsitlusuurimus Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus“ selgus, et uuringus osalenud patsiendid olid haigust, ravi ja kõrvaltoimeid puudutava info saamisega üldiselt rahul, nende ootused on aga suuremad.

„Kõige enam oldi rahul informatsiooniga, mis puudutab diagnoosi ja selle tähendust ning mida jagatakse enamasti diagnoosi saamisel, enne raviga alustamist. Patsiendid soovivad aga saada teavet oma haiguse kohta kogu ravi jooksul, mitte ainult enne ravi,“ kirjeldas Randviir.

Vähem oldi rahul infoga haiguste põhjus(t)e, haigusest põhjustatud füsioloogiliste muutuste, teenuste logistika ning abi- ja toetusvõimaluste kohta. Kõrvaltoimete kohta jagatud teavet hinnati suuremas osas rahuldavaks, kuid patsiendid ei olnud rahul sellega, et nad ei teadnud, kui palju nende elu ravi alustamise järel tegelikult muutub.

„Näiteks ravist tingitud üldise jõudluse kaotuse tõttu ei pruugi nad enam jaksata sama palju nagu varem, vaid väsivad kiiremini. Lisaks tuleb meeles pidada, et keemiaravi on tsükliline, mis tähendab, et ravimas peab käima skeemide järgi kindlate ajavahemike tagant. See mõjutab tööl käimist – sagedamini tuleb võtta töövõimetusleht – ja rohkem on terviseseisundi muutusest tingitud ettearvamatust,“ kirjeldas Randviir.

Infoallikatest kõige tähtsamaks peeti eriarstilt saadavat teavet ning kõrgelt hinnati ka eriõe vastuvõttu ja silmast silma peetavat vestlust. Väärtuslikuks peeti ka infomaterjale, kuigi nende miinuseks on üldsõnalisus ja pealiskaudsus.

„Kui tervishoius areneb arusaam, et igale patsiendile ja situatsioonile tuleb läheneda individuaalselt, tuleks kriitiliselt üle vaadata olemasolevad kirjalikud materjalid. Neid tuleks kasutada pigem vestlusi toetava infoallikana,“ leidis töö autor.

Uuringust nähtus, et peale praeguste kirjalike infoallikate vajavad patsiendid rohkem teavet sotsiaal-majanduslikel teemadel ja haigusega kaasneva halduskoormuse kohta. „Juurde tuleks koostada kirjalikke materjale majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning tugisüsteemide kohta, et patsient teaks, kuhu ja kelle poole vajaduse korral pöörduda,“ soovitas Randviir.

Uurimistöö tulemusi saab rakendada uurimisasutuses õe ambulatoorsetel vastuvõttudel, et teavet paremini jagada. „Infot peaks edastama silmast silma, rahulikus keskkonnas ning piisava aja jooksul, andes aega küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks,“ tõstis Randviir esile patsientide ootused.

Virge Ratasepp

meditsiiniteaduste valdkonna kommunikatsioonispetsialist

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit