Rahvusülikool kategooriana on klassikaline oksüümoroni ehk näiva vasturääkivuse näide.

See on ju kohutavalt tore või kole ilus, et meil on selline alma mater. Heatahtliku, sädeleva ja enesekindla leedina kannab ta püstipäi välja kõik need vastandlikud ning vahel lausa ortogonaalsed ehk täisnurksed mõtted, mis tema kõnnakut ja edenemist lahti mõtestada, kritiseerida ja suunata võtavad.

Pigem on see oksüümoron ruudus – lihaks, luuks ja betooniks saanud kõnekujund, mis ühendab vastandlikke mõisteid. Juba ülikool ise on oma olemuselt universitas. Miski, mis koosneb paljudest ühikutest ja on samas jagamatu, aga kokku pandud nõnda, et tervik on tohutult võimsam kui osade lihtne summa.

Tippülikoolid, nagu Cambridge’i Ülikool, peavad oma missiooniks panustada kogu ühiskonna arengusse õpetamise, õppimise ja teadustöö kaudu, seejuures küsimata, mis rahvustest ühiskond koosneb või mis emakeeles keegi kõneleb ja kirjutab. Rahvusülikool maailma tippülikoolide seas on nõnda oksüümoron kuubis. See on midagi, mida hullupööra tahaksime, mille eksisteerimise tõenäosus on nullilähedane, aga mis ei ole kindlasti võimatu nähtus.

Lennart Meri arvas, et inimene toimib edukalt ainult niisuguses keskkonnas, mille põhjuslikke seoseid ta mõistab või arvab mõistvat. Oksüümoroni mõistmiseks on tarvis keele tekkimise ja toimimise loogikat põhjalikult tajuda, aga ka aduda, et see, mis on meid siia toonud, võib (aga ei pruugi) meid edasi viia.

Evolutsioonibioloogia vaatekohalt peaks suur osa meie praegustest omadustest peegeldama minevikus toiminud konkurentsieeliseid. Sigmund Freud arvas, et esimene inimene, kes kasutas kivi asemel sõimusõna, oli tsivilisatsiooni looja. Keele tarvitamine suhtlemiseks ja mõtlemiseks, vajaduse korral ka relvana, andis keele kandjatele kindlasti eelise nende ees, kes suhtlesid märkide või kivide tasemel. Sõimusõna saab tark ja edukas ju ignoreerida, aga tema pihta visatud kive üldiselt mitte.

Paabeli torni ehitamise lugu vihjaks nagu, et üks keel kogu inimkonna jaoks on tupiktee. Teisalt tiksub kuklas küsimus: mis eelise võis anda inimkonnale tuhandete keelte tekkimine? Võib-olla on tõesti edukad just need rahva(killu)d, kelle keel on tuunitud peegeldama just nende ümber lokkavat loodust, kohalikku kliimat ja maastiku eripära, et teise keele kandjad ei kohaneks selles keskkonnas korralikult? Näiteks vilekeel sobis perfektselt suhtlemiseks mägisel ja kanjonitest lõhestatud Kanaari saartel.

Nii nagu surma hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele väärtust ehk kuidagi mõõta vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.

Alfred Marshall kirjutas ligi 130 aastat tagasi: «Kõige väärtuslikum on kapital, mis on investeeritud inimestesse.» Investeeringute väärtust saab sageli mõõta rahas ning siis neile hinnalipiku külge riputada. Warren Buffett arvas selle kohta: «Hind on see, mida maksad. Väärtus on see, mille vastu saad.»

Nõnda peaksime küsima, mis väärtus on ühel tipptasemel rahvusülikoolil. Selle toimimise kulud saame kindlasti Exceli tabeli sobivale reale kanda. Palju olulisem on, kuidas neid interpreteerida. Teame juba rohkem kui pool sajandit, et small is beautiful.

Nende Ernst Friedrich Schumacheri sõnade taga on hoopis sügavam mõte: inimesi haarab kaasa ja nende tööd võimestab see, kui asju toimetada neile sobivas keskkonnas ning nende mõttemaailmaga sobitudes.

Hea keskkond ei ole odav nähtus. Rätsepatöö – ka mõttemaailmas – eristub enamasti selgelt masstoodangust. Lennart Meri on öelnud: «Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.» Igal keelel siin maailmas on väärtus, mida ei saa raamatupidamislikult käsitleda. Võimalus ja võimekus jõuda omakeelse kõrghariduse toel tipptasemele on kui iidse konkurentsieelise uus realisatsioon ning seega ka investeering kogu maailma tulevikku.