Skisofreenia tekkepõhjused pole senimaani teada.
FOTO: Pixabay.com

Haigus, mis avaldub alles täiskasvanueas

Teadus

Krooniliste psühhootiliste haiguste seas on nii heaoluriikides kui ka arengumaades kõige sagedasem igapäevaeluga toimetulekut raskendav häire skisofreenia. See puudutab kogu maailmas 26 miljonit inimest ja Eestis umbes 13 000 peret.

Skisofreenia tekkepõhjused ja kulg ei ole intensiivsest teadus­likust uurimisest hoolimata siiamaani täpselt teada. Arvatakse, et põhjuseks ei ole mitte üks või mitu skisofreenset geeni, vaid pigem paneb selle psüühikahäire avalduma paljude geenide koosmõju.

Enamasti avaldub haigus esimest korda 20. eluaastates noortel, täiskasvanuks küpsemise eas. Meestel võib skisofreenia avalduda veidi varem kui naistel.

Lihtsustatult öeldes on skisofreenia aju talitluslik häire. Skisofreeniku aju teatud osad toodavad liiga palju dopamiini, teistes aju osades jääb sellest ühendist aga puudu.

Dopamiini ülemäärane hulk tekitab tajuhäireid, mis võivad avalduda paranoiana, põhjustades meelepetteid ja häälte kuulmist. Puudujääk aga põhjustab apaatiat, üksindustunnet ja motivatsiooni­puudust. Põhjused, miks dopamiinitasakaal paigast ära läheb, ei ole täielikult teada.

Haigust kirjeldas esimesena Saksa psühhiaater Emil Kraepelin 1896. aastal ja nimetas selle dementia praecox’iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse «skisofreenia» võttis 1908. aastal kasutusele Šveitsi psühhiaater Eugen Bleuler, tuletades selle ladinakeelsetest sõnadest schizo (killustumine, lõhestumine) ja phren (hing) ning liitest -ia.

Paljude uurimistööde põhjal jagatakse skisofreenia sümptomid kolme kategooriasse: positiivsed, negatiivsed ja kognitiivsed. Positiivsed sümptomid tähistavad käitumise muutust, mida tervetel inimestel ei esine, näiteks mõttekäigu sisulised ja vormilised häired, hallutsinatsioonid või ebatavaline käitumine.

Negatiivsed sümptomid seisnevad selles, et tervetele inimestele iseloomulikud käitumis­ilmingud vähenevad. Need nähud on näiteks emotsionaalse reaktiivsuse, tahteaktiivsuse ja motivatsioonilise käitumise vähe­nemine ning teistest inimestest eraldumine. Uuringute kohaselt on negatiivsed sümptomid seotud puuduliku oskusega lahendada probleeme ja saada üle raskustest.

Kognitiivsed sümptomid hõlmavad mitmesuguseid vaimsete võimete valdkondi, näiteks töömälu ja tähelepanu häireid, aga ka sensoorse info töötlemise või kognitiivse kontrolli ja episoodilise mälu häireid. Esineda võib reaalsustunde kadu.

Rohkem on uuritud selliseid kognitiivse võimekuse valdkondi nagu tähelepanuvõime, mälu, visuaalsed võimed, lingvistilised võimed, täidesaatvad funktsioonid ja töömälu. Sotsiaalse kognitsiooni all on uuritud emotsioonide töötlemist, sotsiaalset tajumist ja sündmuste tõlgendamist.

Sotsiaalne toimetulek

Uurijad on leidnud seitse häirunud kognitiivse võimekuse valdkonda: infotöötluskiirus, tähelepanuvõime, töömälu, verbaalne õppimine ja mälu, visuaalne õppimine ja mälu, mõtlemine ja probleemide lahendamine ning verbaalne võimekus.

Psühholoogia instituudis õppinud Triin Kesküla uuris oma bakalaureusetöös, kas skisofreenia­spektri häirega patsientide rühma kindlad kognitiivse funktsionaalsuse valdkonnad on olulisel määral seotud skisofreeniasse haigestunute sotsiaalse toimetuleku halvenemisega, sealhulgas tööhõive vähenemisega.

Kesküla selgitusel iseloomustab isiku sotsiaalset toimivust see, kuidas ta suhtleb oma perekonna, sõprade, töökaaslaste ja teenusepakkujatega, tehes nendega kompromisse.

«Skisofreeniasse haigestunud isikute sotsiaalse toimetuleku probleemid tulenevad eel­kõige haigusele iseloomulikest negatiivsetest sümptomitest ja häirega kaasnevast kognitiivsest düsfunktsionaalsusest,» ütles ta.

Skisofreeniat käsitlevates teadustöödes ongi üks uuemaid ja kaalukamaid uurimisküsimusi kognitiivse düsfunktsiooni ja teiste kliiniliste haigustunnuste mõju patsientide ühiskondlikule toimetulekule.

Kesküla sõnul peetakse paljudes uurimustes skisofreenia tuumaks just kognitiivseid puudujääke, sest patsientidel avalduvad need nii psühhootiliste haigustunnuste ägenemise kui ka häirele omaste positiivsete sümptomite kadumise või nõrgenemise perioodidel.

Bakalaureusetöö käigus tehtud uuringus osales 46 kroonilise psühhootilise häirega patsienti, kellest 22 olid naised ja 24 mehed. Uuritavad olid pöördunud ravile TÜ kliinikumi psühhiaatriakliinikusse. Patsientide keskmine vanus oli 39,9 aastat, keskmine haridustee pikkus 13,5 aastat ja keskmine haiguse kestus 13,6 aastat.

Mõõtevahendina kasutas töö autor Wechsleri täiskasvanute intelligentsusskaalat (WAIS), mis on üks sagedamini kasutatav vahend üldise kognitiivse võimekuse ja selle tahkude hindamiseks.

Intelligentsuse hindamine

Kognitiivse võimekuse eri valdkondadele saab anda hinnangu 14 alltestiga, mis võimaldavad arvutada tajupõhise töötluse, sõnalise taibukuse, töötluskiiruse ja töömälu indeksid.

Kesküla selgitas, et alltestid annavad võimaluse hinnata uuritavate kognitiivsete võimete kitsamaid valdkondi ja tänu sellele on võimalik kognitiivse funktsioneerimise aspekte täpsemalt kirjeldada. Tema töö tulemused näitasid, et skisofreeniaspektri häirega patsientide sotsiaalse toimetuleku halvenemisel on seos töömälu ja infotöötlus­kiiruse vähenemisega.

Ta põhjendas, et psühhoosihaigete kognitiivset düsfunktsiooni ja sellega kaasneda võivat sotsiaalse toimetuleku halvenemist on tähtis uurida, sest on leitud, et skisofreeniaspektri diagnoosiga patsientide kogni­tiivsete võimete ja sotsiaalse toimetuleku vahel on positiivne seos, kuid selle seose olemust ei ole veel suudetud täielikult määratleda. Seose olemasolu leidis kinnitust ka tema uurimistöös.

«Edaspidistesse kognitiivset võimekust uurivatesse teadustöödesse oleks huvitav kaasata patsientide haiguseelse intelligentsuse taseme hinnang. Haigete kog­nitiivse võimekuse vähenemise uurimiseks oleks oluline mõista, milline on olnud patsiendi võimete profiil enne haigestumist,» ütles uurimistöö autor.

Kesküla märkis, et tema töö on osa suuremast, jätkuvast kliinilisest teadusuuringust, mille teema on psühhoosihaigetel avalduva kognitiivse düsfunktsiooni seosed üldise toimetulekuga ning kasutatava antipsühhootilise ravimi, bioloogiliste markerite, geneetiliste tegurite ja haigustunnuseid kajastavate mõõdikute kohandamine eesti keelde.


Massachusettsi Tehnoloogia­instituudi neuroteadlased avastasid hiljuti koostöös vaimse tervise keskustega ajutegevuse mustri, mis seostub skisofreenia arenemisega.

Ajakirjas Molecular Psychiatry avaldatud uuring tehti Shanghai vaimse tervise keskuse patsientidega. Skisofreeniat saab praegu diagnoosida vaid pärast esimest psühhootilist episoodi, mille käigus toimub äkiline käitumise muutus ja reaalsustaju kadumine. Uurijad leidsid, et enne seda võivad patsientidel esineda kergemad sümptomid, näiteks häiritud mõtlemine. See võib väljenduda näiteks suvalisel hetkel ühelt teemalt teisele hüppamises või seosetute vastuste andmises. Varasemad uuringud on näidanud, et umbes veerandil inimestest, kellel esinevad need tunnused, tekib hiljem skisofreenia.

Uurijad vaatlesid 158-t 13–34-aastast inimest, kellel oli suur skisofreeniarisk, kuna nad olid kogenud varasemaid sümptomeid. Samuti kaasati uuringusse 93 kontrollisikut, kellel polnud ühtegi riskitegurit. Kõigepealt uuriti MRT-uuringuga ajutegevust puhkeseisundis. Aasta pärast esialgseid uuringuid koges 23 suure riskiga rühma kuuluvat inimest psühhootilist episoodi ja neil diagnoositi skisofreenia. Nende patsientide ajuaktiivsuse mustrid eristusid tervete kontroll­isikute ja ka skisofreeniasse mittehaigestunute omadest. Oli ka näha, et neil riskirühma patsientidel, kellel skisofreenia välja ei arenenud, olid ajuühendused peaaegu identsed tervete katseisikute omadega.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit