Oktoobris tähistatakse õpetajate päeva. Minul oli terve kaheteistkümne aasta peale kaks klassi­juhatajat: üks oli esimesest neljanda klassini, teine viiendast kaheteistkümnendani. See on vist üsna erakordne.

Minu teine klassijuhataja oli Õpetaja suure algustähega. Olen üsna kindel, et paljuski tänu temale olen ma praegu selline inimene, nagu olen.

Tema oli see, kes õpetas märkama ja hindama väikeseid asju. Ta rääkis, kuidas ta hakkab esimeste öökülmade saabudes hommikul varem tööle jalutama, sest tahab astuda porilompidele tekkinud õrna jääkirme peale ja nautida seda praksatust, mis käib, kui see inimese raskuse all katki läheb. Alati selliseid loike nähes tuleb mulle ta jutt meelde ja tänu temale ei karda ma isegi olla natuke lapsemeelne.

Kooliajal ei osanud ma seda kõike hinnata, mida õpetajad meile eluks kaasa andsid. Nad andsid tunduvalt rohkem kui teadmised oma ainest. Loomulikult ei saa alahinnata kodu tähtsust ja oleks vale öelda, et ainult õpetajad on need, kes lastest inimesed kasvatavad. Kõik saab ikkagi alguse kodust, aga et koolis veedetakse pikki päevi, mõjutab ja muudab koolis kogetu noori palju.

Ka teatripisikuga nakatas mind kindlasti klassijuhataja, kes vedas meid tihti teatrisse, ja hiljem, kui suuremad olime, pani lavastustest arvustusi kirjutama. Nõnda avastasin oma huvi – kirjutamise.

Eesti keele tundides rääki­sime tihti sellest, mis maailmas toimub. Tol ajal polnud see õppe­kava osa, aga Õpetaja meelest oli oluline tekitada meis huvi maailmas toimuva vastu. Ja see mõjus, sest muidu ma ilmselt ei oleks ajakirjandust õppima asunud.

Seega julgen ma küll arvata, et oma senised valikud olen teinud kooli mõjutusel. Just selline peabki minu meelest hea kool olema: pakkuma noortele võimalusi õppida tundma iseennast ja oma huvisid. Olen väga tänulik, et olen siin, kus olen. Ei kujuta ettegi, milline ma oleks siis, kui oleksin sattunud teise kooli või teiste õpetajate käe alla.

Hinnakem rohkem oma õpetajaid ja kiitkem neid noori, kes asuvad õppima õpetajaks. See on tänuväärne töö.