FOTO: Pixabay

Geneetikud vaagivad igipõlist küsimust, mida teha maha kukkunud lutiga

Teadus

Juuni keskel Tartus toimunud rahvusvahelisel geenifoorumil pani kulme kergitama Hollandi teadlaste uuring teemal, kas väikelapse maha kukkunud luti tohib lapsevanem oma suust läbi tõmmatuna lapsele tagasi anda või mitte.

Teadustöös leiti, et erinevalt senisest arusaamisest ei tee lapsevanema suust läbi käinud lutt imiku tervisele midagi halba. Vastupidi, selgus, et maha kukkunud luti steriliseerinud lapsevanemate lastel oli suurem allergia (astma, ekseem) tekke risk. Suu mikroobe on tõepoolest võimalik vanemalt lapsele üle kanda, kinnitas ka foorumil arutelu juhtinud Tartu Ülikooli genoomika instituudi vanemteadur Elin Org.

«Muidugi tekib kohe küsimus, kuidas on sellisel viisil vanemalt lapsele kaariese edasikandmise riskiga. Peale suus elavate nn oluliste mikroobide võivad vanemad kanda lapsele ka hambahaigusi põhjustavaid mikroobe. Seetõttu on oluline seada see uurimistöö konkreetsesse konteksti,» rääkis Org.

Kõnealune uuring korraldati Rootsis, kus elanike suuhügieeni ja hammaste tervise olukord on palju parem kui näiteks Eestis. Samuti uuriti lapsi ainult nende 36. elukuuni. Praegu on tegu üksnes leitud seosega, mille bioloogiline mehhanism vajab edasist analüüsi.

Oru sõnul oleks huvitav välja selgitada, kas töös leitud efekt ilmneb samadel lastel ka hilisemas eas või hoopis teistes populatsioonides.

«Kindlasti näitab see töö meie suu mikroobikoosluse mitmekesisuse olulisust ja seda, et me ei tohiks liigse hügieeniga (nagu luti steriliseerimine) hävitada suus elavaid mikroobe, mis aitavad meie immuunsüsteemil areneda ning õigesti toimida,» ütles Org.

Vanemteadur rõhutas, et hügieeni eest hoolitsemine on oluline ning näiteks linnas, kus liigub ka palju soovimatuid mikroobe, on see hädavajalikum kui maal, looduse keskel.

«Me oleme elanud miljoneid aastaid koos tohutu hulga mikroobidega ning meie organismi areng ja tervis on kujunenud välja tihedas koostöös elutegevusega. Seega võib liigne elukeskkonna puhastamine tekitada suuremat kahju, kui oleme seni osanud arvata.»

Mikroobid mängivad inimese soolestiku toimimises suurt rolli, kuid kui mitmekesine on tegelikult nende mõju meie heaolule?

Viimastel aastatel on ilmunud arvukalt uuringuid, kus on näidatud mikroobide tähtsust meie tervise kujunemisele. Mikroobid osalevad inimese immuunsüsteemi väljakujunemises ning mitmesugustes ainevahetuse ja närvisüsteemi protsessides.

Muutusi soolestiku mikroobikoosluses on seostatud selliste haigustega nagu soolehaigused, ainevahetushaigused (II tüüpi diabeet, rasvumine), südamehaigused, vähk, immuunsüsteemi haigused (I tüüpi diabeet, reumatoidartriit) ja närvisüsteemiga seotud haigused (nt Parkinsoni tõbi, autism, meeleoluhäired).

Samuti on juba teada ravimeid, mille toime sõltub mikroobide olemasolust või puudumisest organismis.

Kuidas saab inimene ise oma mikroobikoosluse eest hoolitseda?

Mikroobid elavad nii meie kehas kui ka ümbritsevas keskkonnas. Mikroobide kooslus ehk mikrobioom on keha eri piirkondades suuresti erinev. Kõige liigirikkama mikroobikooslusega piirkonnad on suu ja soolestik.

Soolestiku mikrobioom on ka eri inimestel väga erinev. Selle mitmekesisust mõjutavad paljud tegurid, näiteks toit, elukeskkond, sugu, vanus ja terviseseisund.

Paljude eespool mainitud haiguste puhul on näidatud, et soolestiku mikroobide mitmekesisus on inimestel märgatavalt vähenenud. Seda on seostatud nii muutustega toitumises (nt suhkru liigtarbimine), elustiilis (liiga puhas elukeskkond) kui ka ravimite (antibiootikumid) suurema tarbimisega.

Kõige rohkem mõjutab meie soolestiku mikroobide kooslust toit. Mikroobides on ensüümid, mis aitavad lagundada organismile muidu seedimatuid toitaineid, nagu komplekssed taimsed ühendid (nt taimeraku kestades olev tselluloos). Seetõttu saaksime õige toitumisega ja mitte ülepuhastatud (mikroobivabas) keskkonnas elades ka ise märgatavalt suurendada oma soolestiku bakterite mitmekesisust.

Näiteks kiudainerikka toidu söömine tuleb kasuks soolestiku nende mikroobide mitmekesisusele, kes toodavad ainevahetuse, immuun- ja närvisüsteemi toimimiseks vajalikke signaalmolekule. Samuti võiks hoiduda antibiootikumide liigsest tarbimisest. Teatud haiguste puhul on antibiootikumid kindlasti vältimatud, kuid paljudel puhkudel on võimalik leida leevendust muude vahenditega.

Huvitav on teada, et iga inimese soolestiku mikrobioom on väga ainulaadne, võiks isegi öelda, et personaalne. Ka toit mõjub meile kõigile erinevalt sõltuvalt sellest, millised mikroobid elavad igaühe soolestikus. Seepärast ei pruugi ühesugused toitumisnõuanded kõigile sobida ja vajalik võib olla nn personaalne toitumine.

Geenivaramusse on kogutud ka geenidoonorite mikroobiproove. Mida te soovite selle abil teada saada?

Alustasime eelmise aasta sügisel geenivaramus uut teadusprojekti, milles keskendume peamiselt soolestiku mikrobioomi ja metaboolsete haiguste (II tüüpi diabeet, rasvumine) vaheliste seoste uurimisele. Me kindlasti laiendame uuringut, et analüüsida seoseid mitmesuguste tervisenäitajatega.

Tulevikus plaanime anda geenidoonoritele geeniuuringute tulemuste kõrval tagasisidet ka nende soolestiku mikrobioomi koosluse kohta, sealhulgas selle seoste kohta tervisenäitajatega.

Praegu saavad uuringus osaleda ainult need geenidoonorid, kes on geenivaramu programmiga liitunud eelmistel aastatel, st esimesed 52 000 doonorit.

 

Artikkel on varem ilmunud Tartu Ülikooli ja Eesti Rahvusringhäälingu ühises teadusportaalis ERR Novaator.

Randel Kreitsberg

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

geenifoorum, mikroobid