26. aprillil rektoriks valitud Toomas Asser on kolleegide sõnul parimas mõttes eesti mees: ütleb väheste sõnadega palju ja teeb veel rohkem.

Pärast valimistulemuste teatavaks tegemist, mil pärast teist vooru sai selgeks, et 212-st valimiskastis olnud sedelist oli 187-l märge Asseri pooldamise kohta, tänas uus rektor valimiskogu liikmeid usalduse eest.

«Ma tänan neid, kes hääletasid minu poolt ja ma tänan neid, kes hääletasid Margiti poolt. Ma tänan Margitit selle pika, keerulise, aga erakordselt õpetliku perioodi eest, mille me koos valimisdebattide käigus läbisime,» ütles ta oma tänukõnes.

Asser tunnistas, et ei uskunud sellist tulemust, kuid sõnas, et see annab talle julguse mõelda, et tema soov koostööd teha saab kindlasti tõeks. Ta avaldas lootust, et koos kõigi ülikooli inimestega töötades saame Tartu Ülikooli ühiselt paremaks teha.

Valimiste eel Asseri lähemate kolleegidega rääkides sai selgeks, et tegu on tõepoolest koostööalti ja usaldusväärse inimesega. Ta ei räägi küll palju, kuid tema sõnadel on alati sama väärtus mis tema tegudel.

Asserit huvitas ülikooli astumisest saati neuroloogia, meenutab temaga koos 1973. aastal arstiteaduskonda astunud Eero Vasar, kes juhib praegu bio- ja siirdemeditsiini instituuti. Seda huvi jagas Asseri hea sõber Aadu Liivat.

«Meie, farmakoloogiahuvilised, tegutsesime vanas anatoomikumis, nemad harjutasid kätt küülikute peal, tehes eri operatsioone Biomeedikumi taga vanas vivaariumi majas,» meenutab Vasar. Väljaspool loenguid puututi eelkõige kokku hoopis ülikooli staadionil sporti tehes.

Asser on Vasara sõnul oluline arst, kes on jätkanud Ludvig Puusepa ja teiste tuntud neurokirurgide sisse tallatud rada. Nii heale tasemele on Asser jõudnud süsteemse tööga.

Tegudeinimene

«Meie ajal püüti ennast maksimaalselt siduda selle valdkonnaga, mille arstiks sa tahtsid saada. Isikuomadused määrasid aga soovist rohkemgi. Näiteks kirurgiks nagu Toomas ei saa värisevate kätega. Selleks tuleb olla rahulik ja ruumilise nägemisega – muidu pole operatsioonisaali mõtet minnagi,» jutustab Vasar.

Tema kinnitusel täitis just Asser väga suurt rolli valdkonna viimisel kõrgele tehnoloogilisele tasemele. Ta oli kolm valimisperioodi järjest arstiteaduskonna dekaan, ja kui ta poleks võtnud teaduskonnale vastutust ka siirdemeditsiinikeskuse omarahastuse eest, oleks see üks maailma ajakohasemaid erialakeskusi praegu olemata.

Asser on paljude kolleegide sõnul olnud alati selgesõnaline, rahulik ja väärikas inimene. Konkreetsus, täpsus ja töötahe on aidanud tal muuta Tartu tugeva neuroloogide koolkonna veelgi paremaks.

1980. aastatel närvikliinikus neuroloogia intern olnud professor Pille Taba tegi Asseriga esimest korda kliinilist koostööd liigutushäiretega patsientidega tegeledes. Aastaid hiljem viis ühine teadushuvi Parkinsoni tõve vastu selleni, et temast sai esimene doktorant, keda Asser juhendas.

«Toomas pole kunagi olnud paljusõnaline inimene, vaid alati tegudeinimene, just selline, nagu me näeme eesti meest parimal moel: ütleb väheste sõnadega palju. Toomas võib ööl enne koosolekut olla operatsioonisaalis ja lõigata aneurüsmi, et koomas noor inimene ellu jääks. Aga hommikul ta ei kurda, et on väsinud, vaid võtab seda elu osana,» toob Taba näite.

Teod ja sõnad mõtleb Asser hoolega läbi. Arstid ei saa alati tagada head tulemust, kuid meditsiinis tuleb otsuseid langetada ka siis, kui polegi parimat lahendust. Otsustamata ei saa edasi liikuda.

Meditsiinilise mikrobioloogia dotsent Tõnis Karki kohtus Toomas Asseriga närvikliiniku vanas hoones õppides ja töötades. Kui kliiniku tollane juhataja professor Ain-Elmar Kaasik ei saanud kord anda nende kursusele loengut, asendas teda toonane assistent Asser.

«Ta tuli meie ette ja ütles väga ausalt: «Head kolleegid, palun vaikust. Teema on raske, kogemusi on vähe, aga ma pean sellega hakkama saama.» See oli sellise teatud tonaalsusega sisekaemuslik tunnetus. Olen seda tonaalsust tema puhul hiljemgi tabanud – selline tõehetk. Ta räägib lühidalt, aga selle taga on kõik läbi mõeldud,» ütleb Karki, kes töötas Asseriga hiljem koos arstiteaduskonna dekanaadis.

Ta meenutab üht veneaegset anekdooti. Sisehaiguste arst, psühhiaater, patoloog ja kirurg lähevad jahile ja näevad parti lendamas. Sisehaiguste arst ütleb: «Peame vaatama, kas ta ikka on part. Kas me ikka võime teda lasta?» Psühhiaater ütleb: «Peame mõtlema, kas see part ikka tunneb end pardina. Äkki ta tunneb ennast hanena? Peame seda uurima!» Kirurg võtab püssi, laseb ja ütleb: «Patoloog, mine vaata, kas see oli part.»

Nali naljaks, aga kirurgile omaselt on Toomasel otsustavust, kui on vaja päästikule vajutada. Ja juhil tuleb langetada otsused ilma pisiasjadesse takerdumata.

Kirurgist rektoriks

Kliinilise meditsiini instituudi juhataja Joel Starkopf on Toomas Asseriga kokku puutunud nii teaduskonna juhtimise kui ka neurointensiivravi osakonna kliinilise töö käigus. Sõltumata asjaoludest on Asser tema sõnul alati heasoovlik ja aupaklik.

«Rektorina tulevad talle kasuks hea suhtlemis- ja kuulamisoskus, positiivne ellusuhtumine ning pikaaegsed kogemused väga erinevate keeruliste olukordade lahendamisel, olgu selleks teaduskonna või kliiniku juhtimine või patsiendi juures keeruliste kliiniliste otsuste tegemine,» räägib Starkopf.

Tema meelest sobib Asser igati Tartu Ülikoolile juhiks, kes tasakaalustab, kuulab ära ja tõmbab inimesi kaasa. On võimalik, et arstiharidus ja tegevarstina töötamise kogemus annab rektorile laia vaate ning olulise oskuse teha vahet tähtsal ja vähem tähtsal.

«Ma ei tea, milline on rahva arvamuse järgi kirurgi stereotüüp – võib-olla karm, kindlakäeline, autoritaarne inimene, kes lõikab kõik välja. Toomas ei ole selline. Ta on rahulik, kaalutlev ja analüüsiv, aga suudab ja julgeb teha selle põhjal otsuseid. See viimane on kirurgitöö paratamatu osa,» ütleb Starkopf.

Taba lisab, et Asseril on juhi karisma, teda kuulatakse ja tema arvamust oodatakse. Asser tahab võtta vastutust ja langetada otsuseid. Samas on ta uuendusmeelne ja annab alluvatele vabad käed, et nad saaksid tegeleda uuenduslike projektidega.

Teisedki kolleegid nõustuvad, et Asser julgeb nii ise otsustada kui ka lasta teistel seda teha. Kolleegide usaldamine on meeskonnatöös väga tähtis.

«Toomas on kindlasti ühendaja ja tasakaalustaja. Tal on võime vestluspartner ära kuulata. Ülikoolis on palju erinevaid inimesi ja sa pead olema rahulik ka nende suhtes, kes sind ründavad. Tema suudab normaalselt rahulikult läbi rääkida ja asjad paika panna,» täiendab Vasar.

Inimlik juht

Lisaks oskab Asser luua väljaspool tööd kolleegidega inimlikke suhteid ja tuua kaastöötajad kokku olenemata keskkonnast. Kui ta arstiteaduskonda juhtis, käisid dekanaadi liikmed ühistel matkadel ja paadisõitudel, aga ka üksteisel külas arutamas muudki kui tööasju.

«Kitsa eriala tippasjatundja võib olla väga laia silmaringiga. Võib tunduda, et Toomasel ei saa olla aega millekski muuks kui tööks, aga ta on pereinimene, käib kontsertidel, arutleb kirjanduse üle ja on väga musikaalne. Kliiniku üritustel on meil neurokirurgide ansambel, milles teeb temagi kaasa,» räägib Taba.

Asseri puhul on väga oluline heatahtlikkus ja positiivsus, mis paneb kolleege end koduselt tundma nii tööl kui ka tema Kääriku maakodus. Talle meeldib aias toimetada ja värskes õhus liikuda. See hoiab liigse stressi eest, mida juhi amet paratamatult tekitab.

Tartu Ülikooli rektoriks ei ole pikka aega valitud tegevarsti. Arst peab prognoosi tajuma, sest haiguste tüsistusi on palju keerulisem ja kulukam ravida kui ennetada. Ehk tuleb just selline värske pilk vähemalt järgmise viie aasta jooksul ülikoolile kasuks.

Vaata ka uue rektori tervitust UT TV vahendusel: