Liisi sai elukaaslasega elada uskumatut New Yorgi elu.
FOTO: Erakogu

Kui saad hakkama New Yorgis, saad hakkama igal pool

Reisikiri

Säravad tuled, kõrgusesse ulatuvad pilvelõhkujad, kollased taksod, hot dog’i müügiputkad, Wall Street, «Sõbrad», «Seks ja linn» ja «Empire State of Mind» – need on tavaliselt esimesed asjad, mis seostuvad inimestel New York Cityga.

Suuresti oli see nii ka minuga. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi unistanud minna Ameerikasse, nagu räägivad paljud õnneotsijad. Küll aga on mul alati olnud küljes mingisugune välismaa pisik. See tuli kallale juba bakalaureuseõpingute ajal Erasmuse vahetusaastal Madridis ja lõppu pole veel näha, aga kes seda teab. Kindel on see, et Ameerika üllatas ja pani endasse armuma esimesest silmapilgust.

Kõik algas ühel suvekuul juba paar aastat tagasi, kui mõtlesime elukaaslasega, et peaks võtma ette midagi hullumeelset ja ägedat. Toona õppisime mõlemad Tartu Ülikooli magistriõppes haridusvaldkonnas ja töötasime täiskohaga. Elu oli kuidagi väga paigas. Hoidsime silmad-kõrvad lahti ja õige pea ilmus üks võimalus ise välja: nimelt Balti-Ameerika Vabaduse Fondi (BAFF) stipendium.

Käisime Tartu Ülikoolis infopäeval ja järgmisel hetkel olime esitanud kõik vajalikud paberid, läbinud intervjuuvooru, vahepeal koostanud ja edukalt kaitsnud magistritööd ning kõige lõpuks saanud positiivse vastuse BAFF-ilt erialapraktika stipendiumi kohta. Mõlemad. See ei jõudnud kohale hetkeni, mil maandusin New Yorgis, ja see näib veel tänaseni uskumatu.

Praktika- ja elukoha leidsin enne saabumist, mistõttu teadsin pisut, mis mind ootab, kuid tegelikkust ei aimanud ette meist kumbki. Seda tunnet, kui lähed esimest korda Manhattanil metroost välja, on raske kirjeldada. See võib tunduda uskumatu, aga see oli täpselt nagu filmis.

Esimene töökoht

Minu esimene töökoht asus Brooklynis Williamsburgis ühes keelekursuste koolis, kus korraldasin neljas linnas kümne keele eratunde 300 õpilasele 300 õpetajaga. Enam-vähem esimesest päevast pidin pakkuma suure­pärast klienditeenindust nii telefoni kui ka e-kirja teel. Ja siin tuli arvestada USA tasemega, mis tähendas, et eestlaslikust tõsidusest ja tagasihoidlikkusest pidin kiiresti loobuma, kui tahtsin ellu jääda ja ennast tõestada.

Kõik mu töökaaslased olid vahvad ja intelligentsed inimesed. Peaaegu kõik teadsid, kus Eesti asub, ja hoidsid mind väga. Sain esimeste nädalatega aru, et kui ameeriklane küsib «Hi, how are you?», siis ei huvita teda tegelikult, kuidas sul läheb, vaid seda öeldakse tervituse asemel. Sain aimu ameeriklaste pealiskaudsusest ja võõras oli ka see, et nad ei ole eriti otsekohesed.

Vahel oli väga raske, sest kui ma arvasin, et eestlased töötavad nagu hullumeelsed, siis – uskuge mind! – töötavad newyorklased vähemalt kümme korda rohkem ja pingsamalt. Nad elavad, et töötada. 12–16-tunnised tööpäevad on täiesti tavaline nähtus.

Teine kogemus viis mind Manhattanile Washington Square’i pargi lähedale New Yorgi Ülikooli hoonesse, kus asus StartEd, haridustehnoloogia idufirmadele mõeldud kiirendi-inkubaator.

Elu oli veel kiirem kui eelmises firmas, kuid mõnevõrra põnevam ja mitmekülgsem. Kutsusin sinna esinema erinevaid asja­tundjaid näiteks tehnoloogia, turunduse, müügi ja hariduse alalt.

Võimas ärimaailm

Peale selle õppisin kogu aeg midagi täiesti uut ja sain aru, kui võimas on Ameerika ärimaailm ja kui raske on seal tegelikult läbi lüüa. Kõige lõpuks korraldasime oma meeskonnaga idaranniku suurima haridustehnoloogia festivali New York EdTech Week. Mulle anti võimalus hoolitseda 300 osaleja kohaletoomise eest ja lisaks juhtisin põhiürituse korraldamist.

Töö oli küll peamine põhjus New Yorki minekuks, aga sain selle kõrvalt õnneks väga palju Ameerikat avastada. Esimene reis viis Miamisse, mis erines täiesti meie kodulinnast New Yorgist. Elu oli palju rahulikum, rahvamassid ei kõndinud tänaval, kogu melu käis peamiselt South Beachil, väga mõnusal valge liivaga rannal. Miamis rääkisid paljud vaid hispaania keelt.

Seiklusterohke autoreisi tegime koos teiste BAFF-i stipendiaatidega Kanadasse, Chicagosse, Michigani järve äärde ja Minneapolisse. Täiesti kustumatud mälestused on kahest autoreisist Ameerika läänerannikule: Las Vegase kasiinod, Suure kanjoni külmavärinaid tekitavad vaated, kuulsad linnad nagu Santa Barbara, San Diego, San Francisco, Los Angeles ja Hollywood ning lisaks palju väiksemaid lääneranniku linnu.

Aasta New Yorgis täitsid täiesti uskumatud seiklused. Mäletan esimesi hetki kuulsal Brooklyni sillal, nagu olnuks see eile. Kõiki filmidest tuttavaid kohti oli päris sürreaalne oma silmaga näha ja tunda. Central Park, Viies avenüü, New Yorgi avalik raamatukogu, Coney Island, Wall Street, Rockefelleri keskus, Top of the Rocki vaate­platvorm, Vabadussammas, Staten Islandile viiv praam – see nimekiri on lõputu.

Igas päevas oli midagi põnevat: kas avastasid mõne uue paiga, kohtasid täiesti erilisi inimesi, kes täidavad New Yorgi tänavaid, või toimus mõni muu uskumatu sündmus. Kahjuks juhtus ka hirmsamaid asju nagu sügisene terrorirünnak kaheksa hukkunuga ja pommiplahvatus suurimas bussiterminalis. Tundus, et see on newyorklase elu paratamatus – kui elad ühes maailma võimsaimas linnas, ei saa turvalisuses kunagi kindel olla –, kuigi mina tundsin end peaaegu alati ohutult. Võib-olla mul lihtsalt vedas.

Kokkuvõtteks oli see minu jaoks täiesti elumuutev kogemus. New York on üks neid linnu, mis on tegelikkuses palju ägedam kui postkaartidel, aga selle tundmiseks peab seal natuke aega elama.

Olen nii tänulik kõigile inimestele, kellega seda seiklust jagasin ja kellest said mulle head sõbrad kogu eluks. Kindlasti andis see aasta mulle isiklikus ja professionaalses mõttes nii palju, et motivatsioon maailma muuta on tugevam kui eales varem. Kui Alicia Keysi ja Jay Z laul «Empire State of Mind» 2009. aastal välja tuli ja ma seda kuulasin miljon korda, ei osanud ma uneski näha, et ühel päeval elan Brooklynis ja laulan seda kaasa Jay Z kontserdil, sest siin on «concrete jungle where dreams are made of, there’s nothing you can’t do!».

Ükskõik kui klišeelikult ja ameerikalikult see nüüd ka ei kõla, aga kõik on võimalik!

Liisi Org

TÜ vilistlane

Jaga artiklit