Turundusmagistrandid katsetasid mitut tootekujundust
FOTO: Age Tempel

Turundusmagistrandid ajasid pada

Ettevõtlus

See on esimene kord, kui Tartu ülikooli tootearenduse õppeaines loodu päriselt müüki jõuab. Üliõpilaste panus ei piirdunud vaid paja keetmisega. Töörühma liige Age Tempel rääkis, et protsess oli mitmekülgne: peale retseptide endi tuli uurida tarbijate vajadusi ja maitse-eelistusi, pakendikujundust. Viimase juures aitasid Tartu kõrgema kunstikooli õpilased.

Samuti korraldasid tootekujundajad kujunduselementide märkamise ja emotsioonide mõõtmise katseid – uuringus osales ligi 25 erinevat inimest. «Üritasime saada uuringusse võimalikult värvikireva seltskonna,» sõnas Age Tempel. Katsed tehti neuroturunduse laboris.

Viimasega on seotud ka turunduse õppetooli juhataja Andres. Ka tudengite kaasamine ettevõtete tegelikku tootearendusse on tema algatus. «Andres Kuusik on pakkunud väga olulise võimaluse, selleks et saame õppeainele anda praktilise väärtuse,» leidis Age Tempel.

Andres Kuusik moodustab magistrantidest igal õppeaastal meeskonnad, kes hakkavad päris ettevõttele toodet looma. «See on justkui õppimisele lisanduv lisatasu, et nad ei ime niisama pastakast ideid välja, vaid peavad läbima kogu protsessi: õppima klienti tundma, saama aru, mis vajadust nad rahuldavad, mida, kuna ja mis hetkel täpselt seda toodet on vaja, mis eesmärgil tarbitakse, kui suur võiks olla kogus ja omadused,» rääkis Kuusik. Viimased neli aastat ongi üliõpilastel võimalus toote loomine päriselt, praktiliselt läbi teha. Igal aastal on olnud erinevad tooted: on välja mõeldud mahlasid, aga ka maitsevett.

Ettevõtte võit

Seni pole ükski neist toodetest päriselt müüki jõudnud, kuigi see ei tähenda, et ideed oleksid kehvad olnud. «Varasemate tootearenduse ideede rakendamine on jäänud kas siis idee keerukuse, õige ajastuse või ressursipuuduse taha. Mitmed ideed on ka varasemate aastate koostööst tänaseni andmebaasides ja aeg-ajalt ikka vaatame neid üle,» rääkis ettevõtte turundusdirektor Marek Viilol.

Tema sõnul klappis sel korral aga kõik: läätsepada on tervislik, moekas, see vastab tarbija ootustele, selle valmistamiseks vajaminev tehnoloogia oli olemas ja pärast erinevaid katsetusi leiti ka sobiv tooraine.

Miks üldse teises linnas asuva tootjaga koostööd teha, kui Tartus endas on teine tootja olemas? «Puhas isiklik tutvus, endal on alati lihtsam saada kasvõi loengutesse esinejaid, praktikuid kutsuda, võõrast inimest on väga raske nõusse saada. Oma tuttavad ikka tulevad. Samamoodi oli Felixiga – ma isegi ei mäleta, kus meil koostöö algas. See on igiammune. Marek Viilol hakkas käima loengutes, rääkima, kuidas turundust juhitakse tootmisettevõttes. Ja kui meil hakkas tootearenduse aine, siis oli hea olemasolev võtta: pakkusin neile välja, kas nad oleksid sellisest asjast huvitatud, ja nad olidki,» sõnas Kuusik.

Ettevõtte jaoks on selline arendusmudel kasulik, kuna väljastpoolt tulnul on sageli värskem pilk. «Peale värske kõrvalpilgu annab koostöö ülikooliga meile lisavahendi tootearenduses mõningatele probleemidele hoopis teise nurga alt läheneda. Saame hästi ära kasutada üliõpilaste saavutus- ja loomisvajadust. Noorte aktiivsus paneb ka kõige «vanemad kalad» liikvele ja niiviisi saavad mitmed algatused palju kiiremini ellu viidud,» sõnas Viilol.

Põltsamaa Felix on Tartu ülikooliga mujalgi koostööd teinud: turu-uuringute tegemisel, pakendiarenduses kasutanud pilgulugejat ja samuti on nad pakkunud oma ettevõttes üliõpilastele võimalusi sooritada praktikat. Peale selle on igal aastal aktiivselt kaasatud oma turundustegevusse Tartu ülikooli turundusklubi noori üliõpilasi. «Hea näitena sellest koostööst toon välja 2016. aasta talvel turundusklubi korraldatud pitsa turu-uuringu, mis oli aluseks Grandiosa sügavkülmutatud pitsaga Eesti turule sisenemiseks,» rääkis ettevõtte turundusdirektor Marek Viilol.

Üliõpilased saavad niiviisi tegeliku kogemuse sellest, kuidas käib tegelikkuses toote arendamine.

Tervislik ja valgurikas

Praegusel juhul on lennukus väljendunud õnnestunud ja läbimõeldud retseptis. Läätsepada kanalihaga on mitut pidi hea leid. «Leidsime, et pole olemas sellist asja nagu tervislik purgitoit. Siis mõtlesime, et samas võiks teha midagi, mis oleks valgurikas,» kirjeldas meeskonnaliige Age Tempel arenduskäiku.

Koostöös meeskonnakaaslase Illimar Borniga mõtlesid nad välja erinevad retseptid, kus olid kana ja läätsed, kuna viimased on suure valgusisaldusega. Uuring saja inimesega näitas, et suur osa tarbijaid eelistaks vürtsikat läätsepada.

Köögis kokku keedetud läätsepaja retsepti tuli hakata laboris tööstuslikuks versiooniks kohandama.

«Kuna purgitoidu hinnaklass on võrdlemisi madal, tuleb kõikvõimalike koostisosade puhul teha teatud järeleandmisi. Näiteks polnud esialgse vürtsika läätse-kanapaja retsepti järgi kaasa võetud tšillikaunadega midagi peale hakata – need asendasime pulbriga. Samuti vähendasime kana osakaalu selle kõrge hinna tõttu,» rääkis meeskonnaliige Illimar Born.

Pada tuli aga välja väga hästi. «See läks liinile ja kui see liinilt tuli, siis tegid kõik suured silmad, sest see oli nii hea,» sõnas Age Tempel. Tema sõnul tunnistas Felixi turundusdirektor, et nad on tegelikult juba mõnda aega läätsedega retsepte katsetanud, aga seni polnud õnnestunud sobivat retsepti leida.

Ideest uuringute ja sealt edasi toote ning laborini jõuti kõigest paari nädalaga. «Ma arvan, et kuna meid oli vaid kaks inimest, kelle koostöö oli väga hea, siis läks see kiirelt,» leidis Tempel.

Toote pikk teekond

Toote enda müüki panek võtab märksa rohkem aega. Selleks et valmistoitu müüa, tuleb sobiva hinna ja kvaliteediga tooraine hankida, tootmisliinide tegevus välja arvutada. Seetõttu saabki eelmisel aastal välja töötatud rooga alles nüüd osta.

Kuid üliõpilaste jaoks pole lugu veel lõppenud, tegevus jätkub: Age Tempel kirjutab saadud kogemusest innustunult lõputööd just neuroturundusest ja pakendidisaini kohta artiklit.

Majandusteaduskonna turunduse õppetooli juhataja Andres Kuusik toonitabki, et säärane teooria ja praktika kokkusobitamine on vajalik. See elavdab ja mitmekesistab üliõpilase jaoks õppeprotsessi, samuti aitab õpitut kinnistada.

Ettevõtlikkus on enda teha

Kas ülikool saaks kuidagi sellist koostööd veelgi õhutada, sellele kaasa aidata? «Lõppkokkuvõttes taandub kõik ikka inimestevahelistele suhetele. Mida me võib-olla saame teha, on see, et ülikoolil on nimekiri ettevõtetest, kellel on mingisugune huvi – saame anda selle õppejõudude kätte,» rääkis Kuusik.

Marek Viilol leiab, et ülikooli õppejõududel tuleb arvestada meid ümbritseva maailma kiire muutusega. «Noored on valmis aktiivselt tegemistes kaasa lööma ja ka ettevõtted otsivad n-ö idufirmade ajastul uusi kasvuvõimalusi. Neid ühendades saavad kasu mõlemad. Õppekavade koostamisel võiks juba alguses arvestada praktilise tööga koos mõne ettevõttega,» ütles ettevõtte turundusdirektor.

Illimar Born eeldaski esmalt tootearenduse ainest teoreetilisemat sisu. «Ausalt öeldes polnud ma tootearenduse õppeainesse jõudes selle korralduslikku poolde eriti süvenenud. Eeldasin, et tegu on vaid teooriat käsitleva ainega. Seda enam oli üllatus meeldiv ja tegutsemistahet rohkem, kui kuulsin, et peale väljamõeldava toote tegeliku valmistamise on võimalus, et see jõuab turule,» sõnas Born.

«See on puhtalt õppejõu enda maailmapildi küsimus, mida ta väärtustab ja mida ta ei väärtusta. Mina väärtustan praktilist poolt,» rääkis Kuusik.

Virgo Siil

UT peatoimetaja
virgo.siil [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

ettevõtlus, tudengid