Geenivaramu asedirektoril, populatsiooni ja funktsionaalse genoomika vanemteaduril Tõnu Eskol on mõistagi ka oma geenid uuritud ning teadaolevaid suuremaid riskimutatsioone pole seal ilmnenud. Tema DNA on «igav» ehk geenid on head, tervis, kasv ja akadeemiline võimekus ning muud näitajad on soodsad.

Teadusilma mõistes noor mees on juba palju saavutanud ja kaugele jõudnud: Tõnu Esko ilmus teaduse mänguväljakule alles kaheksa aastat tagasi. «Võimalik, et maailmas pole keegi nii noorelt ja lühikese ajaga jõudnud maailma kõige mõjukamate teadlaste nimekirja. Sinna kuulub igast teadusvaldkonnast sadakond kõige paremat kogu maailmast ja Tõnu on üks neist,» räägib psühholoog Jüri Allik.

Teaduste akadeemia liikme Jüri Alliku sõnul võib edukus lausa kummalisi probleeme tekitada: «Kui tavaliselt on doktorantidel probleeme, et oma töö kaitsmiseks kohustuslikud kolm publikatsiooni täis saada, siis Tõnu doktoritöö kaitsmise puhul oli probleem vastupidine. Arutati, kas on ikka kohane kaitsta doktoritööd nii suure arvu publikatsioonide pealt, millest koguni 16 oli avaldatud ajakirjas Nature». Raske oli leida oponenti, kellega Esko ei oleks koos artiklit avaldanud.

Eesti biokeskuse juhtivteadur Richard Villems aga leiab Eskot noorteadlase auhinnale soovitades, et tänu tema tööle on Eesti geenipanga andmestik, st eestlaste fenotüübid-genotüübid, lõimitud maailma vastavasse andmestikku – on saavutatud see, mida vaid oma (andme)kännu otsas istudes poleks genoomse big data ajastul võimalik ka parima tahtmise juures saavutada. Selles seisneb Villemsi hinnangul Tõnu Esko senise uurimistöö olulisim panus Eesti teadusse.

Keerulisest lihtsalt rääkimine

Kahjuks on Esko CV-st aga puudu üks oluline märkus. Õde Külli Esko selgitab: «Minu meelest võib ta oma CV-sse lisada punkti, et suutis viieaastasele selgeks teha, mis on geen.» Kord oli nimelt kolleegi tütar soovinud teada, millega onu tegeleb, ja siis tuligi tüdrukule selgitada, mis on geen.

Vestlused Eskoga ongi ka võhikule harivad, ta püüab vähegi keerulisemaid tahke argisemate ja lihtsamini mõistetavate paralleelidega selgitada. Teadlasi intervjueerinud inimesed teavad, et säärane võime pole igapäevane. Sageli on teadlased, akadeemikud oma valdkonda niivõrd kõrvuni sukeldunud, et kasutavad sellest rääkides vaid erialakeelt.

«Olen teadlikult selle hoiaku juba magistriõpingutest peale võtnud,» räägib Esko. Põhjuseid on mitmeid: esiteks on vaja üldsusele keerulised teaduslikud leiud inimkeeli selgeks teha, teiseks on tarvis ka geenidoonoritele näidata, et nende panus pole tühja läinud ja selle abil tehakse tähtsat tööd. Vanemteaduri sõnul toetab niisugust suhtumist ka geenivaramu juht Andres Metspalu.

Teadus ja looming käsikäes

Selline avatus ja vastuvõtlikkus ning loominguline lähenemine ilmestabki Esko tegevust nii teadusväliselt kui ka rangelt teaduslikus keskkonnas. «Ta on visionäär, ideede genereerija, ta usub, et ei ole võimatuid asju, ja tõmbab sellega ka teised kaasa,» räägib juhendatav Maris Alver. Lõbus on temaga ka, kohati lausa selliselt, et täiesti märkamatult valmib justkui muuseas artikkel, kirjeldab kolleeg. Tõnu Esko osalusel avaldatud artikleid on aga pikk loetelu, ainuüksi teadusajakirjade koorekihti kuuluvates Nature’i ja Science’i väljaannetes on neid ilmunud mitukümmend.

Kõik Eskost rääkivad kolleegid, juhendatav doktorant, Nõo reaalgümnaasiumi õpetaja Sirje Sild kui ka õde Külli Esko rõhutavad tema loomingulisust. «Tal on oma nägemus, vaatab näiteks korterit ja oskab seal näha võimalust, mida ma ei märkagi. Sama kandub teadusse – ma pärast mõtlen, et pagan, miks ma selle peale ei tulnud,» sõnab aastakümneid meediauuringutega tegelenud õde Külli Esko.

Tõnu Esko ise leiab, et teadus ongi loominguline ala, uuringusuundade ja uurimisviiside valimine nõuab leidlikkust. Teisalt on teadlasel kahju, et teadusväliselt jääb vähe aega loominguliseks tegevuseks. Kõrvalt paistab siiski, et kuskilt see aeg leitakse, teadustööle sarnase põhjalikkusega keskendub ta ka argiste tahkude loomingulisele lahendamisele. Nii näiteks ei leppinud ta kodus tühipalja plaatseinaga, vaid otsis koos samuti teadlasest abikaasaga ristpistes rukkilille motiivid ning nad kujundasid selle mosaiikpaneeliks vannitoaseinal. «Väga tore oli seda koos abikaasaga teha, selle valmimine oli vaat et võrdväärne Nature’is artikli ilmumisega,» sõnab Tõnu Esko.

Loomingulisus on Eskot aidanud ka esmapilgul kummalisel alal – gümnaasiumi kehalise kasvatuse tunnis. Õpetaja Sirje Sild räägib, et Tõnul, kes tegi eesti keele ja keemia  riigieksamid maksimumpunktidele (matemaatikas jäi maksimumist paar punkti puudu), oli kehalise kasvatusega raskusi, kuni ta maalis ükskord kooli antiikolümpiamängude võistluste tarvis kahemeetrised staadionikaunistused – pärast seda paranesid suhted ka kehalise kasvatusega. «Neid maalinguid kasutati veel aastaid, kuni maja lammutamiseni,» meenutab õpetaja. Peale selle seiga iseloomustas õpetaja sõnul Eskot varajane küpsus ja hoolivus.

Kehalise tegevusega on Eskol suhted endiselt soojad. Ka Jüri Allik kirjeldab ühe esmamuljena teda kui heas vormis  inimest: «Kui me psühholoogidega alustasime koostööd geenivaramuga, siis varamu juht Andres Metspalu tutvustas meile oma magistritöö kallal töötavat Tõnu Eskot, kellest sai meie sidemees koostöös geeniteadlastega. Esimene asi, mis silma hakkas, olid T-särgi alt punnitavad lihased, mis oli tõendus, et Tõnu ei veeda kõik 24 tundi ööpäevast vaid arvuti taga.»

Esko ise tunnistab, et kuigi tema DNA on muidu igav – otseselt südameprobleemidele ja ülekaalule kalduvust pole –, paistab vaatluse põhjal, et tal on aeglane ainevahetus, mistõttu on lisakilod kerged tulema ja tuleb end rohkem liikuma sundida. Kolleegidelt võib ka kuulda, et ta käib tantsimas.

Samuti pole teadlasele muu kehaline tegevus võõras: enese teadmata võib nii mõnelgi inimesel kodus olla geeniteadlase taotud aknahingi, roose ja nagisid. Koos vennaga on ta bakalaureuseõpingutevahelistel suvedel Saaremaa Seppade sepapajas haamrit viibutanud. «Mul on vedanud, et mõlemad vennad on vanakooli mõistes kuldsete kätega, ühegi töö ees risti ette ei löö,» räägib õde Külli Esko.

Kui kolleegid ei tihka võib-olla oma kaastöötaja puuduseid nimetada, siis ehk õel sääraseid kammitsaid pole? «Kohati on ta paras udu, kui on vaja maiseid asju meeles pidada,» ütleb õde mõningase mõtlemise järel. Samas lisab ta kohe, et kui inimesel on nii palju tegemist, mitu projekti korraga käsil, siis on see ka mõistetav.

Ka töökus võib olla sõltuvus

Kui eelnevalt sai mainitud, et võimalike haiguste poolest on Tõnu DNA igav ja loodus on andnud hea tervise ning vaimse võimekuse, siis peale selle on Tõnu leidnud sealt ka seose, mis võib selgitada tema produktiivsust. «Geenivariant, mis seostub suitsetamisest sõltuvusse sattumisega, on olemas. Kuigi ma ei suitseta, näitab see siiski, et mul on kalduvus sattuda sõltuvusse erinevatest asjadest. Uutest asjadest, söögist, muusikast või muust – see võib muidugi olla seotud ka isiksusetüübiga,» räägib ta. Ka töö, loominguline tegevus, hautud ideede käivitamine ja vedamine võib olla sõltuvust tekitav.

Kõige selle toimekuse kõrval on ta kaasa Kaija Põhako-Esko sõnul aga ka kannatlik: «Tõnu on kõige rahulikum, kannatlikum ja järjekindlam inimene, keda olen kohanud. Ta on väga nõudlik. See võib inimesi hirmutada, aga tuleb meeles pidada, et eelkõige on ta nõudlik enda suhtes ja nõuab endalt kordades rohkem kui teistelt.»

Kolleegidega vesteldes ilmneb, et Esko lööb kõikjal kaasa, ei piirdu ülesannete edastamisega, vaid käärib käised üles ja teeb ise, on töökas, korraldab konverentse (näiteks kaaskorraldab 15.–16. juunil peatselt Tartus toimuvat Geenifoorumit), korraldab välissuhteid, otsib uuringusuundi ja teeb selle kõige kõrvalt teadust. Kui palju ikkagi tegelikult teaduseks aega jääb? «Hands-on teaduseks jääb aega üha vähem ja vähem. Reaalteadust, ise analüüsi teha jõuan protsentuaalselt ehk kümme protsenti ajast. Enamik ajast läheb rahastuse leidmisele,» kirjeldab Esko.

Siit ilmnebki lõpuks ometi üks muidu veatuna näiva isiku võimalik puudus – suure aktiivsuse tulemuseks võib olla läbipõlemine. Seda tunnistab ka Esko ise. «Viimasel ajal on tunne, et kõrvust tuleb juba tossu,» räägib Esko. Ta leiab, et peaks õppima nüüd natuke vähem tegema ja rohkem «ei» ütlema.

Mõningal määral ta seda kunsti juba valdabki: juhendatav Maris Alver kinnitab, et päris kõike ta kõigi eest ära ei tee ning eeldab, et inimene ise on hakkaja. «Juhendatavat ta ei utsita, inimene peab ise teemast ja tööst huvitatud olema,» räägib Maris ja toob näiteks, kuidas Esko pani ta maailma tippteadlastega koostööd tegema, aga kätt hoidma ei jäänud. «Lükkas mu külma vette,» muigab Maris.

«Ühelt poolt on vaja panna sisse teatud tunnid. On hinnatud, et on vaja töötada 10 000 tundi, see on umbes kümme aastat, et oleksid oma valdkonnas asjatundja. Eelmised kümme aastat on töö ja hobi saanud üha rohkem samaks. Kui teha asja kirega, siis kipuvad need kokku minema. See tuleb teiste asjade, sõprade, pere ja muu arvelt. See on väga halb,» räägib Esko.

Nii nagu Esko on mitmed eesmärgid saavutanud ja tuleb mõelda, kuidas edasi minna, on ka geenivaramus pöördeline aeg: varamu üks eesmärk, teha kõigile 52 000 doonorile geenikaardid, on saavutatud, 5000 inimese genoomid järjestatud (nii eksoomid kui ka kogugenoomid). Peale selle hakatakse sügisel geenidoonoritele tagasisidet andma, ja tuleb samuti mõelda, mis suunas edasi minna.