Kadi on arvates on ühiskonnas varjatud kurbust ja üksindust väga palju, mistõttu püüab ta oma tegemistega sellele peale puhuda.
FOTO: erakogu

Meisterdades oma unistuste ettevõtet

Ettevõtlus

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse tudeng Kadi Sink on lapsepõlvest saati armastanud meisterdada. Pärast kooli lõpetamist plaanib ta teostada oma pikaaegsed unistused: luua oma ettevõte ja ehk koguni ka käsitööpood.

Ettevõtte nimeks tahab Kadi panna kadis ink või kad is ink, kuid ta ei ole veel otsusele jõudnud, kumb on see kõige õigem variant. «Aastas korra tahaksin välja tulla oma kujundatud tootesarjaga ja muidugi teeksin eritellimusel kingitusi ja kujundusi.» Ettevõtte tootevalik vahelduks vastavalt võimalustele, mõtteid ja soove on palju: teha postkaarte, voodipesu, T-särke, kotte, kalendreid, märkmikke, helkureid jne.

Kadi hakkas meisterdama juba lasteaias käies, pärast seda proovis ta koos vanaemaga erinevaid asju valmis teha. Põhikoolis käis ta kunstikallakuga koolis: Kadi jaoks oli üsna tavapärane peale vahetundides meisterdamise tegutseda ka keraamika-, kunsti-, maalimis- ja näitlemistundides. «Sealt jäigi see pisik külge. Nüüd ei oskagi enam niisama olla, käed hakkavad sügelema, kui midagi ei tee.»

Kõige rohkem valmistab Kadi erinevaid kaarte, kuid ta on õmmelnud ka särke, helkureid ja meisterdanud järjehoidjaid, riidest kotte jne. «Enamasti teen selliseid väikeseid kinkeesemeid. Mulle tundub, et elus on tähtis, et teeksime üksteisele kingitusi ja peaksime teineteist meeles,» ütles ta.

Tavaliselt kirjutab ta esemetele, kaartidele ja kingitustele peale ka mõne mõtte või soovi, mis võiks kingituse saajale kuidagi oluline olla, teda aidata või toetada. «Kogu see idee, mida ja miks ma sõpradele teen, on seotud selle tundega, et keegi mõtleb su peale ja keegi on pühendanud sulle oma aega. Minu arvates on seda varjatud kurbust ja üksindust ühiskonnas väga palju, et proovin oma tegemistega sellele natuke n-ö peale puhuda,» kirjeldas Kadi.

Kadi jäigi meisterdamise poolest teistele esiti silma kaartidega. Varem tegi ta neid ainult sõpradele, nüüd on aga ka paljud sõprade tuttavad ja tuttavate tuttavad temani jõudnud. «Praegu võtangi vastu vaid eritellimusi. Kuna ma teen kõike käsitsi, siis läheb sellele ikkagi oma aeg ja kooli kõrvalt väga palju teha ei jõua. Kui mul oleks olemas mingisugune masin, siis jõuaksin ehk rohkematele inimestele teha,» mõtiskles ta.

Kadi lasi postkaardid trükkida taaskasutatud paberile ning müüs neid eelmisel suvel hansapäevade ajal Viljandis. «Pärast seda hakati minult aina enam tellimusi küsima. Sel talvel on mul kavas neid suurem hulk teha, et kõik soovijad saaksid.»

Ürituste kujundamine

Peale erinevate esemete ja asjade meisterdamise tegeleb Kadi ka ürituste kujundamisega. Eelmisel aastal kujundas ta Viljandis toimuvat festivali «Oma lugu», niisamuti on ta kahel viimasel aastal olnud seotud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpuaktuste kujundamisega. Kadi teeb sõpradega koos ka üht peosarja «Kocmos», millele ta on samuti ruumikujunduse loonud.

«Sain ka oma lõputööprojekti teema kujundusega siduda, kuigi esialgu väideti, et kujundus ei ole korraldus. Olen muudkui vastu võidelnud, et kujundus vajab samuti korraldamist, näiteks sponsorluse küsimist ja meeskonna juhtimist,» ütles ta. Kadi sügav veendumus on, et kujundus teeb üritusele näo ning annab sellele mingisuguse tunde või olemise.

Lõputööna tegi ta Eesti õpilasmaleva 50. sünnipäevaks Kadrioru parki kaunistused. «Selle projekti puhul rääkisin väga palju tolle ürituse projektijuhiga, kellel olid omad nägemused, ning mina püüdsin sealt siis edasi mõelda. Minu jaoks on kujundus kui sisu loomine, millega püüan mingisuguse kontseptsiooni luua, saada aru, mis on see, mida inimeses tahavad sellel sündmusel tunda.»

Õpilasmaleva sünnipäeva üritusele tehti näiteks galerii, kus oli ligikaudu 400 pilti, mis olid trükitud vakstutaolisele materjalile. «Seda selleks, et inimestel oleks äratundmisrõõmu – nad tulevad sellele üritusele ega ole üksteist ammu näinud – ning et tekiks igatsustunne,» sõnas ta.

Kadi sõnul ei ole tal inspiratsiooni leidmisega probleeme, sest tihti kukuvad mõtted talle ise pähe. «Tihti tulevad mõtted teiste inimestega rääkides, seoseid leides, looduses olles või komistad raamatukogus mingisugustele ajakirjadele otsa ning siis vaatad, et oh, seda saaks kasutada. Nii hakkavadki asjad kuidagi ise jooksma.»

Kui ta mõtleb, mida või missugust sündmust tahaks ta tulevikus kindlasti kujundada, siis võiks see olla pööripäevapidustus või pulm.

Otsides läbi vana uut

Materjalide taaskasutamine ning säästvate lahenduste leidmine on samuti üks Kadi põhimõtetest. «Kadrioru parki tegin ka 1300 meetrit lippe ja lipud valmistasin kangast, mille sain taaskasutuskeskusest Sahtel,» kirjeldas ta. Praegu seisavad need dekoratsioonid kastides, kuni need mõnel teisel sündmusel omale uue koha leiavad.

Vanade kardinate, kaltsude ja tekstiili kasutamine uute kaunistuste valmistamisel ei ole küsimus. «Tahangi läbi vana otsida uut elu. Olen näiteks pikka aega vaadanud, kuidas poodides visatakse hunnikutes tšekke ära, neid on meeletu hulk. Tahaksin nendega midagi teha, aga mul ei ole veel kindlat mõtet, mille jaoks saaksin neid kokku korjata ja midagi neist meisterdada.»

Kadi sõnul annab keskkonnasäästlikkuse mõttest lähtumine mänguruumi ja lusti, sest ringi tuleb käia avatud silmadega ja vaadata, kus n-ö prügi vedeleb. «Minu mõte töötabki nii, et kus saaks seda või toda ära kasutada ja mida neist teha. Vanast mööblitükist saab kerge vaevaga teha uue, vanadest ajalehtedest kollaaže jne. Mulle tundub, et elame sellisel ajastul, kus on mõistlik hakata n-ö inimeseks, ja vahendeid, millele saab uue elu anda, vedeleb igal pool nii palju.»

Paberit on imelihtne teha!

Kadi korjab meisterdades paberit lõigates kokku kogu paberipudi, kogub seda ning teeb sellest hiljem ise paberit. «Kui on olemas piisav hulk seesugust pudi, millel pole trükimusta, siis tuleb seda soojas vees natuke aega leotada, lasta kombainis pudruks, lisada vett ning valmistada selline mõnus vedel paberipuder.» Seejärel võiks meisterdaja teha või leida puidust raami ja panna selle peale klambripüssiga võrgust riide. «Siis võtad võrgu peale õhukese kihi, surud vett imava lapiga kuivaks, ja paned papi vahele kuivama ning surutise peale.»

Ta on proovinud ka seemnepaberit teha. «Siis on lihtsalt tarvis paberisodi sisse seemneid panna, aga seemned peaksid olema üsna väikesed ja need ei tohi katki minna.»

Isetehtud paberit saab erinevat moodi meisterdamisel ära kasutada, näiteks kaarte tehes. «Poelettidel on ka muidugi suur valik taaskasutatud paberit, aga isetehtud on ikkagi teise tunde ja mõttega.»

Käsitööpood ja töötoad

Kadi olekski ehk jäänud sahtlisse joonistama, kui ei oleks kohanud Viljandis inimesi, kes teda tagant utsitasid. «Nad ütlesid mulle, et peaksin ikkagi oma asja ajama. Võin oma juhendajateks nimetada Martin Bristolit ja Villem Varikut, kes on hästi palju panustanud ja aidanud.»

Kadi kõige suurem unistus on, et kunagi oleks tal oma käsitööpood ja koht, kus teha töötubasid. «Tahaksin, et ka teised saaksid meisterdada, sest see on väga maandav tegevus. Inimesed võiksid koos käia ja koos luua. Leian, et see on väga tähtis.»

Praegu on Kadil olemas väike ruum Viljandis Koidu seltsimajas, mida ta ise kutsub hellitavalt stuudioks. «Selle ruumi sain ma talvel ja mõtlesin eelkõige sellele, et mul oleks kusagil töövahendeid hoida. Kuna ma tegin siis Kadrioru parki dekoratsioone, oli mul hunnikute viisi materjale, millele oli oma kohta tarvis.»

Talvel tegi Kadi stuudios remonti ning nüüd teebki ta seal täpselt seda, mida pähe tuleb: joonistab, maalib, meisterdab või kogub niisama häid mõtteid. «Kui tahaksin töötuba teha, siis siia palju inimesi ei mahuks, aga äkki jõuan kunagi selleni, et mul on seesugune koht olemas, kus ise meisterdada ja kus teistega koos midagi ilusat ära teha.»

Merilyn Säde

UT peatoimetaja 2016–2017

Galerii: 

Jaga artiklit