Märt Koigi soololavastus paneb mõtlema, ajab mõõdukalt naerma ja tekitab erinevaid arvamusi.
FOTO: Argo Ingver

Ainult arvamus või suurem teadmine?

Arvustus

Musta Kasti koduleheküljel on «Avameelselt arvamisest» nimetatud sõnavõtulavastuseks. Sellist mõistet Eesti teatrite mängukavasid uurides mujalt vist ei leiagi. Mustale Kastile jääb esimeseks olemise au. Märt Koik on lubanud ette võtta Eestimaa arvamuskultuuri ning selle häid ja halbu külgi muuhulgas isikliku kogemuse kaudu lahata.

Etendust vaadates kippus lavastuse kese ära kaduma ning arvamustandri üle arutlemine muutus sujuvalt uuendusvaenuliku ja vabameelse maailmavaate esindajate erinevate käitumisviiside vastandamiseks, sealjuures vaikimisi eeldades, et saalis istuvad (vähemasti suuremas osas) «vabameelsed».

Poolteist tundi enne etenduse algust jalutab Märt Koik suhteliselt rahulikult Genialistide klubi esimesel korrusel Möku baaris ringi ning näib enesekindel. Niinimetatud arvamustandrile on noor näitleja sisenenud mõned kuud varem ja teatrikaugemale publikule saanud tuntuks just oma julge sõnakasutusega videoklippide kaudu, kus ta analüüsib erinevaid teemasid ja avaldab oma mõtteid.

Järjekordne Youtube’i klipp?

Võib-olla just seetõttu tüüribki mu mõte keset etendust järsku sellele, et «Avameelselt arvamisest» on justkui Koigi järjekordne Youtube’i klipp ja tegemist ei ole mitte satiirilise teatritüki, vaid ühiskonnakriitilise arvamusavaldusega, mille jaoks teater on lihtsalt vahendaja. Lihtsamalt öeldes: kas Koik on laval iseendana ja üritab publikule oma vaateid selgeks teha või on ta seal ikkagi näitlejana, selleks et publikut mõnel laiemal teemal mõtlema panna?

Kui publik saali siseneb, on pime. Inimestele jagatakse postkaardid, millele on trükitud nimetu netikommentaatori ABC. Lava tagaseinal oleval ekraanil vilguvad erinevate näoilmetega Koigi pildid. Kõik on mustvalge. Ja natuke mustvalge tundub olevat ka lavastuse sisu, vabameelse ja uuendusvaenuliku maailmavaate vastasseis. Kuigi Koik märgib ka ise, eriti etendusejärgses vestlusringis, et mustvalgena kahe maailmavaate põrkumist kindlasti näha ei saa. Ja ei tohigi.

Etenduse algusosa on rabe. Koik juhib tähelepanu sellele, kuidas uuendusvaenulike liikumiste eestvedajad on oma valjude sõnavõttude ja niinimetatud suvetuuridega viimasel ajal väga tugevalt Eesti elu mõjutama asunud ning leiavad omale sel viisil üha enam järgijaid.  Ühe näitena toob ta sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud Kultuurisõja. Miks aga vabameelsed oma mõtteid ja vaateid samamoodi ei levita, küsib Koik. Tema on otsustanud otsa lahti teha. Ja selleks kasutab mees tegelikult samasuguseid võtteid, nagu kasutavad needsamad inimesed, keda ta lavastuses naeruvääristab. Etenduse jooksul saab tükkideks lahti võetud näiteks ühe EKRE liikme kirjutis, mida näitleja rida rea haaval analüüsida võtab. Samuti räägib ta hämamisvõtetest, mida odavat tuntust otsivad inimesed osavalt ära kasutavad, mängib need läbi ja teeb publikule naljakaks.

Etendus nagu arvamuslugu

Usun, et kõnealust sõnavõtulavastust võib vabalt arvamuslooga võrrelda. Koik räägib laval ju seda, mida ta arvamisest arvab. Ajakirjanduses on hea arvamusloo tunnus alati ka vastuargumentide tunnistamine ja nende analüüs. Vastuargumente jääb lavastuses aga vajaka. Suurema osa ajast naeruvääristab Koik uuendusvastase maailmavaate esindajate tegevust ja ainsaks vastuargumendiks võib pidada seda, et teise naeruvääristamise kõrval teeb Koik nalja ka iseenda kui endise konservatiivi üle.

Teistpidi kasutab ta iseenda konservatiivist liberaaliks kasvamise lugu ka ennast toetava põhjendina. Koigi konservatiiviks olemise aeg jääb tema sõnul seitsme aasta taha. Värvikama killuna toob näitleja välja selle, kuidas ta tol ajal oma blogis geidest väga halvasti kirjutas ja nendevahelist armastust loomuvastaseks nimetas. Vanemaks saades mõistis ta, et ei oska oma toonast väidet kuidagi põhjendada. Samas, seitse aastat tagasi oli ta veel võrdlemisi noor inimene, kelle maailmavaade võiski alles kujunemas olla. Seitse aastat tagasi oli ta teismeline, kes küll mõtles kaasa, aga ei olnud asju veel ehk süvitsi läbi mõelda jõudnud. Siis üritas ta noore inimesena enda jaoks kõike raamidesse suruda ja määratleda. Ja see on loomulik. Seega ei julge ma seda põhjendit kõige veenvamaks pidada. Ka kogu ülejäänud etenduse jooksul ei jää mulle silma ühtegi tugevat vastuargumenti, millega Koik mängiks ja arutleks.

Kuigi etendus on ühes osas, tullakse järsku, justkui teise vaatusena netimärkuste teema juurde. Alguses publikule jagatud netikommentaatori ABC olen peaaegu juba ära unustanud. See osa etendusest seostub minu jaoks juba rohkem arvamuskultuuriga. Koik kirjeldab erinevat tüüpi netikommentaatoreid, toob häid ja huvitavaid näiteid ning haarab mängu ka publiku, kui nendega koos ühe vihase märkuse kirjutab. Üht lavastuses mainitud hämamisvõtet kasutades: ma ei ole küll asjatundja, aga Eesti netikommentaatorite hingeelule on lavastuse loojad üsna täpselt pihta saanud.

Kriitilisse lavastusse on põimitud ka üsna mitu naerukohta. Monoetenduse mõiste seostub mõneti stand-up’iga, stand-up omakorda huumoriga ja naerupahvakuid kostab publikult viiekümneminutilise etenduse arenedes päris palju. Need pahvakud tulevad suuresti just naeruvääristamise peale ja Koigi hämamisvõtete mõjujõulise esituse peale.

Hirm tekib teadmatusest

Lavastuse sisu sügavamalt aga meelelahutuslikku eesmärki kindlasti ei teeni. Mõte, mida Koik edasi anda tahab, jõuab ilmselt igaühele kohale erinevalt. Etenduse lõpuosas kõlab tema suust mõte, mille järgi peaksime vähem arvama ja rohkem teadma. Hirm kõige võõra ees tekib teadmatusest ja kui me ei tea, siis me arvame.

Tundub, et Koik liberaalina julgeb väita, et tema kui endine konservatiiv teab, mis ühe konservatiivi peas toimub. Teab, mitte ei arva, ja seda teadmist tahab ta jagada ka publikuga. Mida selle teadmise jagamisega aga saavutada tahetakse, see jääb pigem ebaselgeks.

Näitleja on üksi laval, jagab enesekindlalt oma seisukohti, oma teadmist. Ütleb, et ka liberaal võiks oma arvamust sama valjul häälel avaldada nagu konservatiiv. Tema seda teebki. Ja samas naeruvääristab seda, mida teevad konservatiivid. Kas on mõtet tule vastu tulega võidelda? Kahtlemata paneb «Avameelselt arvamisest» mõtlema, ajab mõõdukalt naerma, tekitab erinevaid arvamusi ja seeläbi arutelu. Mina ei tea, mida Märt Koik ja Lennart Peep selle sõnavõtulavastusega saavutada tahtsid. Mina ainult arvasin.


Must Kast
«Avameelselt arvamisest»
Autorid: Lennart Peep ja Märt Koik
Lavastaja: Lennart Peep
Laval: Märt Koik
Esietendus 15. septembril 2016

Heleri All

ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 3. kursuse tudeng

Galerii: 

Jaga artiklit