Paulile meeldivad väga nii New Yorgi vabadussammas kui ka Pariisi Eiffeli torn, kellega nad on kõik head sõbrad. Kuid ka Eestis on vingeid torne ja kujusid, kellelt on palju õppida.
ILLUSTRATSIOON: August Varustin

Sammas Paul unistab rahust ja tugevast ühiskonnast

Persoon

Kohtume Ülikooli kohviku terrassil, mida paitab soe kevadpäike. Energiliselt lehvitavat Pauli on raske mitte ära tunda: temast õhkub tuntavalt positiivsust ja ajalugu, oma rolli mängivad ka sinised puhmaskulmud ja tõsiasi, et tegu on sõna otseses mõttes Tartu ülikooli tugisambaga.

Kuigi õues on veel miinuskraadid, ei pane me neid tähele. Kreeka juurtega Paul oskab vesta ülikoolist ja oma elust nii põnevaid jutte, et soojendab südant rohkemgi kui päikesesära või kuum tee, mille ta juba koguka termosega ette on tellinud.

«Aprill on mu lemmikkuu!» õhkab Paul innukalt, rõõmustades, et see artikkel ilmub 1. aprillil. «Muide, just sellel kuupäeval sai üks Pauli-nimeline mees Kreeka presidendiks,» teab ta põnevat tõsiasja.

Kui Tartu ülikoolile 1800. aasta paiku uut peahoonet ehitama taheti hakata, oli arhitekt Johann Wilhelm Krause omadega jännis, sest ei suutnud otsustada, milline ülikooli sissepääs välja nägema peaks. Suursugusus nõudis sambaid, aga milliseid?

Esinduslik peahoone

Äsja Tartus gümnaasiumi lõpetanud Paul sattus linnas nägema kuulutust, kus rahvalt abi paluti. Heasüdamliku tüübina otsustas temagi casting’ul osaleda ja Krausele jäi ta kohe silma. Mõned aastad hiljem asutigi ehitama uut peahoonet, mille esiküljel ilutsesid Pauli mõõtude järgi tehtud sambad – muusana sai ta ühest kuuest sambakohast endale.

«Olin selline pikk poiss, see on mul perekonna viga, ilmselt seepärast mind välja valitigi,» arvab Paul. Kahjuks on aeg teinud oma töö ja päris täpselt ülikooli sattumise loo üksikasju ta ei mäleta. Sedagi juttu Krausest rääkis talle hiljem sõber Karl Ernst.

Üks Pauli esimesi mälestusi ongi just temaga seotud.

«Esimene asi, mis selgelt meeles, on see, et sain räige suraka elektrit! Bäärul oli vist igav ja ta mõtles peahoone ees vingerpussi mängida, aga saime headeks sõpradeks ja pärast seda oleme temaga nii mõndagi läbi elanud. Kirjutasime koos naljaraamatu eestlastest ja pärast avastasime imetajate munaraku,» loetleb sammas.

Siiamaani käib ta sõbraga Toomel tähtsaid asju arutamas ja tähti vaatamas, kahjuks pole aga Bääru enam nii jutukas kui vanasti...

Üldse on paarisaja aastaga paljud asjad ülikoolis muutunud. Küll on olnud paremaid, aga ka halvemaid aegu. Näiteks meenutab Paul kurvalt Eestist üle käinud sõdu ja rahutusi, mille käigus ka ülikooli peahoone kannatada on saanud.

Paljunäinuna unistab ta sellest, et ühiskonda kannaksid tugevad ja paksud sambad ja et maa peal oleks rahu.

Viimasel ajal on küll siinkandis elu rahulikum, aga ometi muutub maailm järjest kiiremini. Uued erialad, uued struktuurid, uued õppemeetodid ja teadussuunad – isegi sambal võib see kõik pea ringi käima panna. Muutused on ajaga kaasas käimiseks vajalikud, aga ta on näinud küllalt inimesi, kellele see vahel veidi hirmutavaltki mõjub.

«Mina ise ei karda muidugi midagi! Kui ise olla positiivne ja anda endast parim, siis saab iga probleemi lahendada. Nii on alati asju maailmas ära tehtud,» ei hoia Paul aga oma optimismi vaka all peidus.

Ausalt öeldes meeldibki talle ülikooli juures selle värskus, mille loovad pidevalt muutuvad olud ja inimesed. Aastate jooksul on talle nii mõnedki põnevad isikud meelde jäänud.

Nii näiteks meenutab ta hea sõnaga anatoomiat õpetanud dotsenti Valter Pärtelpoega – ehk Roosamannat, nagu teda punaste põskede pärast hüüti. Peast loenguid pidanud ja mõlema käega joonistada osanud Roosamanna oli sõjajärgsetel aastatel eriti esmakursuslaste seas väga menukas õppejõud, kes alatihti ka naljakatesse olukordadesse sattus.

Kitsedest droonideni

Paul jutustab elavalt, kuidas anatoomikumi kojamehe Kikka valge kits Roosamanna loengusse sattus ja seal korraliku kaose tekitas.

«Olin parasjagu Toomel loengut kuulamas. Väljas oli ilus soe kevad ja anatoomikumi uksed olid pärani lahti. Kitsele meeldis sellistel päevadel õppehoones ringi patseerida, nii tuligi ta mööda lohkuvajunud astmetega keerdtreppi teisele korrusele ja sealt edasi loengusaali,» itsitab Paul.

Kits tõusis jalgadega kateedri alumisele astmele ja uudistas loengut pidavat Pärtelpoega. Too hakkas kätega vehkima ja hüüdma, et kits ometi ära läheks. Loom aga arvas, et temaga tahetakse niimoodi mängida ja puksis innukalt vastu.

«Lõpuks võttis üks maatüdrukust tudeng kitsel sarvedest kinni ja lohistas ta auditooriumist välja. Kui pärast sellest teistele sammastele rääkisin, saime veel hea tükk aega naerda,» lõkerdab Paul kelmikalt.

Sekeldused loomadega pole talle endalegi võõrad, sest 19. sajandi keskel pidasid paljud üliõpilased koeri ja tegelesid ajaviiteks nende dresseerimisega. Kui omanik hommikul loengusse tuli, tuli ülikooli kaasa ka koer.

Peahoonesse loomi ei lastud, nii et loengute ajal istus tihti maja ees esimese korruse akende all rivi koeri, kes peremehi oodates kirpe nakitsesid ja üksteisele hambaid näitasid.

Kui küsime, kas kirbud ka sammastele külge hakkasid, tunnistab Paul, et hakkasid küll. Sambad pidasid vahepeal omavahel isegi arvestust, kellel parasjagu kõige rohkem lemmikloomi on. Kahjuks tõmbasid ülikooli kojamehed sellele toredusele aga kiiresti kriipsu peale, sest hoidsid peahoone putukatest puhta.

«Tegelikult hoolitsetakse meie eest siiani täitsa hästi. Iga natukese aja tagant käivad meil külas kosmeetikud, kes meid lihvivad ja värvivad. Kui kellelgi peakski väike tükk küljest kukkuma, siis keerame mõneks ajaks selja. Kui selja pealt ka tükk ära kukub, siis külje ja teise külje, lõpuks tulevad tõstukimehed ja teevad meid jälle korda,» räägib ta.

Lisaks lindudele lendab viimasel ajal ringi ka palju droone, kes kogu aeg pildistavad ja filmivad, nii et kõik peahoone sambad peavad alati esinduslikud välja nägema. Kuna Paul ka reisib tihti, peab ta aga ennast teistest tihedamini üle laskma vaadata. Näiteks kulmude hooldamisest on tema jaoks saanud lausa igapäevane tava.

«Kõigepealt loputan sinisest merest toodud veega kulmud läbi ja lasen vähemalt pool tundi vees liguneda. Seejärel föönitan korralikult kuivaks ning määrin palsamite ja õlidega kokku, et karv ikka läigiks! Lõpuks ehmatan kõva pauguga karvad krussi ja viimase lihvi annab võimas kulmusprei,» jagab ta näpunäiteid.

Kord kuus käib Paul ka ülikooli kõrval asuvas Kulmusalongis. Kusjuures, tal on sama kulmutehnik, kes omal ajal ka Brežnevi kulmude eest hoolitses.

Teadus ja toredad inimesed

Sama oluline kui oma välimuse eest hoolitseda, on tema jaoks ka vaimu värske hoidmine. Aeg-ajalt käib Paul ikka meie teadlaste ja õppejõudude toimetamisi piilumas ja räägib kolleegidele edasi, mida huvitavat on avastatud ja mille peale parasjagu mõeldakse.

Just teadus ja toredad inimesed ülikoolis innustavad teda kõige rohkem. Erilist äramärkimist väärib ta hea sõber Hendrik Roland Helm, kes oli üks esimesi praeguse aja noori, kellega Paul rohkem suhtlema hakkas.

«Vanasti olid poisid jube äkilised. Iga väikese jama peale tõmmati kohe revolver või rapiir välja ja asuti duellima. Sellest ajast, kui tütarlapsed ka ülikooli lasti, on olukord kõvasti parem,» kiidab sammas.

Samuti rõõmustab Pauli see, et Tartu ülikool on üha rahvusvahelisemaks muutunud. See tähendab, et meil on siinsamas Tartus põnev ja kirju rahvusvaheline seltskond ning et suurem osa eesti tudengeid on ühel või teisel ajahetkel laias maailmas haridust omandamas ja sealt kodumaale tarkust tagasi toomas.

«Me elame suuremas maailmas kui ainult Eesti ning just siin peaksime oma ajaloo tõttu eriti hästi teadma, et maailma sündmused võivad meid drastiliselt mõjutada. Meie noored peavad maailmast aru saama ja suutma siitsamast suurema maailmaga suhestuda, seda mõjutada!» räägib Paul.

Tema sõnul käib ka sammaste hulgas tihe rahvusvaheline koostöö. Alles aasta alguses tutvustas Paul Erasmuse sambavahetusprogrammiga Aasiast siia saabunud välissambale eesti rahvuslikke toite. Vaatamata keelebarjäärile said neist kiiresti head sõbrad.

«Tundub, et ülikooliperele tuleb kasuks, kui nad saavad oma tegemistele kõrvalt- ja kõrgeltvaatava pildi. Püüan seetõttu ennast nii meil kui ka mujal toimuvaga kursis hoida ja ühiskondlikult olulistel teemadel ikka sõna võtta,» kinnitab sammas. Siiski viskab ta selle kõrval aeg-ajalt ka mõne vingerpussi või lihtsalt nalja, sest ka sellist toetust on vaja.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Egert Puhm

TÜÜE kommunikatsioonispetsialist

Jaga artiklit