Mari arvab, et näitlejaks õppides on võimalik õppida tundma ka iseenda ja inimese hinge.
FOTO: Maris Ojasuu

Mari Jürjens: tahtsin, et muusika jääks mulle saladuseks

Vilistlane

Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane, laulja ja näitleja Mari Jürjens (varem Mari Pokinen – toim) ütleb, et näitlemise ja laulmise vahel on olnud keeruline valida, kuid sellegipoolest on see loomulik olnud.

Mari tegeles muusikaga ja laulis palju varem enne seda, kui tuli mõte näitlejaks saada. Ta õppis noorena Ülenurme lastemuusikakoolis viiulit ja seda pilli tutvustas talle tema esimene sõbranna Ülenurmes, Eeva Talsi. «Käisime temaga koos lasteaias ja hiljem koolis. Eeva õppis juba lasteaias viiulit ja tema tutvustaski mulle seda. Siis teadsin, et ka mina pean kooli minnes viiulit õppima,» räägib ta.

Nii ka läks, kuid praegu võtab Mari viiuli kätte üsna harva. «Vanaema kinkis mulle aastaid tagasi jõuludeks viiuli, kuid pärast lastemuusikakooli lõppu ei mänginud ma seda tükk aega. Kui Viljandis näitlejaks õppisin, tegime koos kursusekaaslastega palju muusikat, ka lavastuste jaoks.» Sel ajal otsiski Mari viiuli taas välja ja mängib seda aeg-ajalt, kuid tunnistab, et tahaks seda pilli siiski palju paremini tunda.

Lugude loomisel on Mari jaoks oluline olnud aga hoopis kitarr. «Selle avastasin enda jaoks teismeeas ja just seetõttu, et mul olid mõned laulud, mida lauldes oli tarvis neid mõnel muusikariistal saata.» Kuna viiul ei tundunud sel hetkel sobiv, valiski ta kitarri. Neid esimesi laule on kuulnud vaid Mari vanemad ja sõbrad, kes teda sel ajal teadsid. Mari kirjutas teismeeas erinevaid laule ja seda ka inglise keeles. «Eks nad ikka armastusest rääkisid – millest üks teismeline tüdruk ikka mõtleb. Omamoodi naljakas ja armas on neid täna kuulata ja olen mõne isegi kodus salvestanud.»

Hoolimata sellest, et Mari ei tea kitarrimängu teoreetiliselt, on see pill talle tänaseni oluline. Eelkõige on olulisus avaldunud lugusid luues ja esitades. «Olen ka klaveri taga muusikat loonud, aga klaverit ei ole ma niimoodi tundma õppinud, et julgeksin sellel end saata.» Kitarri on ta aastatega aga nii palju selgeks saanud, et usaldab laule lauldes ja luues just seda pilli.

Hinge tundmaõppimine

Pärast gümnaasiumi lõppu mõtles Mari muusikat õppima minna, kuid tundis sel hetkel, et ei tahagi muusikast nii palju teada saada. «Tahtsin, et muusika jääks minu jaoks saladuseks. Ja kuna olin tänu oma emale, kes töötas Vanemuise teatris, palju teatris käinud ja sealset elu näinud, olin sellest lummatud.» Nii otsustaski ta 2007. aastal proovida sisse saada Viljandi kultuuriakadeemia näitekunsti osakonda, sest sel aastal ei olnud EMTA lavakunstikooli katseid. «Uskusin, et näitlejaks õppimine on kõige parem võimalus õppida tundma iseennast ja inimese hinge.»

Keskkoolis hakkas teda huvitama inimene ja tema teekond. «Sain aru, et kõige olulisem on siin elus mõista iseennast, ja seeläbi ka kõike muud. Ehk teadvustada oma tundeid, miks ma mingites olukordadest just nii käitun, mida ma kardan jne.» Seega mõtles Mari ka psühholoogia õppimise peale, kuid teatrikool tundus mängulisem ja põnevam.

«Seal tegelesingi iga päev inimese ja iseenda hinge tundma õppimisega. Mitmel juhul suisa ehmusin, kui mõistsin korraga midagi, mida enne polnud mõistnud või mõista tahtnud,» ütleb Mari. Nii mõnigi kord tuleb ette olukordi, kus on vaja oma hirmudega silmitsi seista, ning siis on võimalus kartma lüüa ja olukorraga mitte tegeleda või need hirmud ette võtta ja neid analüüsida. «Palju lihtsam on elada, kui oled iseenda vastu aus. Mõistsingi siis, et selles elus tuleb leida oma tõde ja seda hoida.»

Kaks erinevat poolt

Mari ütleb, et kahe väljundi – näitlemise ja laulmise – vahel on olnud keeruline aega jagada. «Samas on see siiski loomulik olnud, sest kui olen tundnud, et tahaksin teatrist korra eemale saada, siis on mul alati olemas minu laulud. Vahel üksinda kitarriga lauldes tuleb jällegi igatsus kollektiivi ja kaaslaste järele, mis on teatrilaval alati olemas,» kirjeldab ta. Mari ei ole teatrilaval mõnda aega enam midagi teinud, sest aasta ja kaheksa kuu vanuste väikeste laste kasvatamise kõrvalt ei ole selleks võimalust olnud.

«Olen ennast muusika seest rohkem leidnud ja ma ei ole enam ka ühegi teatri koosseisuline liige. Varem mängisin Von Krahli teatris, aga nüüd olen igas mõttes vabakutseline. Ma ei teagi, millal midagi taas teatrilaval teen,» ütleb ta ja lisab, et muusikat saab ta aga üksi teha ja valida selleks oma aja. Selle tulemusena ilmub Maril mai lõpus uus album, mille esitluskontserte ta väga ootab.

Mari on veendunud, et kunagi soovib ta midagi taas teatris teha, kuigi ei ole praegu veel kindel, mis see olla võiks. «Kindlaid rolliunistusi mul ei ole. Pigem unistan, et saaksin koostööd teha toredate näitlejate ja lavastajatega ning teha midagi, mis kõiki tegijaid päriselt puudutaks. See on kõikide näitlejate unistus,» ütleb ta.

Praegu on Maril koos muusikute Riho Sibula ja Vaiko Eplikuga käsil kontsertringreis «Kuuekeelsed» ja aprillis musitseeritakse kuues Eestimaa paigas. «See annab ja õpetab alati väga palju, kui saad midagi koos teistega teha. Kuulda, mida keegi teine elust ja muusikast arvab, ning seda eriti, kui need inimesed on sinu jaoks olulised,» räägib Mari. Tema sõnul on tal alati Riho ja Vaiko kõrval muusikat tehes midagi kõrva taha panna, sest on neist kõige noorem ja enda sõnul ei valda pillimängu nii osavalt.

«Igasugune koostöö avardab maailmapilti, see annab võimaluse katsetada ja proovida uusi asja. Püüda mõista kedagi teist ja tema loomingut,» selgitab Mari, miks on muusiku jaoks oluline teistega koostööd teha. «Koostöö kaudu on võimalik ka midagi uut enda kohta õppida, endas midagi murda või millelelgi hoopis kinnitust saada,» arvab ta.

Võimalusterohke Viljandi

Viljandi kultuuriakadeemias õppimise puhul peab ta oluliseks seda, et puutus kokku väga paljude eri inimestega. «Kuna olime Von Krahli kursus, siis kohtusime huvitavate lavastajate ja teatritegijatega Eestist ning mujalt. Kõik kokkupuuted andsid midagi, mida alles hoida,» sõnab Mari. Viljandis oli põnev õppida, sest ühes väikeses linnas ja koolis on koos nii palju erinevaid loomingulisi väljundeid. «Puutusime õpingute ajal kokku näiteks tantsu- ja muusikatudengitega ning tegime nendega koostööd.»

Kultuuriakadeemia õpetaski Marile kõige rohkem eelkõige iseenda kohta. «Õppisin iseennast paremini tundma, tajuma ja analüüsima. Teadvustama oma tundeid. Oli vaja vaadelda ennast ja inimhinge lähemalt kui iial enne ja see oli hästi põnev, mõnikord ka väga raske, sest oli palju hirme.»

Mari sai Viljandis õppides palju lähedasi sõpru, kellega saadakse vähemalt korra aastas kokku. «Kui olen kusagilt leidnud inimesed, keda tahan alati näha, siis on see parim, mida olen saanud. Need inimesed peegeldasid mulle iseennast, sest seisime teineteisele iga päev väga lähedal.»

Lauljakarjäärile mõeldes peab Mari oluliseks teguriks aga perekonda. «Kasvasin üles väga loomingulises keskkonnas ja mul oli õnn käia väga loomingurikkas ja ühtehoidvas klassis. Meil oli palju vabadust, et katsetada erinevaid ideid ja me unistasime palju.» Ta lisab, et mõistab nüüd, kuidas paljud tema unistused on ka täide läinud. «Usun, et mind on lihtsalt väga palju hoitud ja seda tehakse tänaseni. Minu ümber on nii head inimesed ja tänu sellele jätkub ka unistusi!»

Praegustele noortele soovitab ta püüda kuulata seda, mida süda ütleb, ja uskuda iseennast. «Luua ja teha kõike isiklikult, olla iga oma sõna ja mõtte taga,» ütleb ta kindlalt.

Küsimusele, millest ta unistab, vastab Mari, et sünniks palju imelisi koostöid ja hetki nii teatris kui muusikas. «Unistan, et teeksin palju sellist ja elaksin nii, et saaksin iseenda üle uhke olla.»

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit

Märksõnad

Mari Jürjens