Ivar-Igor Saarniidu arvates on Tartu ülikoolist saanud tõeline Euroopa ülikool.
FOTO: Ove Maidla

Ivar-Igor Saarniit: aeg on teinud ülikooli paremaks

Persoon

Ivar-Igor Saarniit on olnud ülikooliga seotud 48 aastat, millest üle 20 aasta töötas ta TÜ akadeemilise sekretärina. Sellest ajast meenutab ta nii pingelisi kui ka naljakaid seiku, mis on mõjutanud seda, milline on Tartu ülikool täna. 

Saarniidust sai akadeemiline sekretär 1994. aasta novembris, enne seda töötas ta tollase matemaatikateaduskonna prodekaani ja hiljem dekaanina. «Rektor Peeter Tulviste pakkus mulle akadeemilise sekretäri kohta ja ausalt öeldes ma ei kõhelnud, sest olin selleks ajaks n-ö ametnikurolli natuke sisse elanud.» Tollane TÜ prorektor Jaak Aaviksoo olevat Saarniidult tõsisel toonil küsinud, kas mehel on plaanis õppejõu amet maha panna. «Jäin siis hetkeks mõtlema, aga ega taganemisteed enam ei olnud,» ütleb Saarniit naerdes.

Akadeemilise sekretäri ametikoht on mehe sõnul üsna üksluine töö, kuid üks selle ametikoha võludest on võimalus olla sündmuste keskel ja saada kõigest toimuvast õigel ajal teada. Küllalt palju on selles ametis ka vastutust, sest näiteks rektorivalimistel tuleb valmis olla igasugusteks ootamatusteks. «Valimistega kaasneb ka laiema avalikkuse huvi, ajakirjanikud on kohal ja esitavad väga palju eri küsimusi, milleks tuleb valmis olla,» sõnab Saarniit. Tema sõnul on valimistel alati natuke intriigi, sest kunagi pole olemas vaieldamatult ainsat õiget kandidaati.

Vanad tavad on püsivad

Ajal, mil Saarniit on ülikooliga seotud olnud, on palju muutunud. «Samas, kui astusin 48 aastat tagasi ülikooli, oli siin neli teaduskonda, ja nüüd on taas neli. Seega ei ole väga palju ikkagi muutunud,» ütleb ta naerdes. Mõned vanad tavad ja kombed elavad siiani kuue samba vahel, ehkki nad on tarbetud või veidrad. 

«Ka Nõukogude Liidus pidi õppejõude valima salajase hääletamise teel. Kuid selleks, et valik õige oleks, küsiti enne hääletamist iga kandidaadi kohta: «Kas jätame nimekirja?».» Nii oli võimalus ebasobivad kandidaadid välja praakida, kuid päris salajane hääletamine see enam ei olnud. «Kentsakal kombel küsitakse seda mõnel pool tänaseni, kuid ma ei ole siiski kuulnud, et kedagi oleks nimekirjast välja jäetud,» sõnab ta muiates. 

Häältelugemise juures võisid viibida vaid komisjoni liikmed ning seetõttu tuli seda teha eraldi ruumis kinnise ukse taga. «Ei tea, kas see on legend või mitte, kuid olen kuulnud, et häältelugemist olevat üritatud isegi provotseerida: keegi võõras saadeti ruumi, et ta küsiks kelleltki midagi ning hiljem nõuti valimistulemuste kehtetuks tunnistamist, sest häältelugemise juures oli viibinud võõras isik.»

Saarniit meenutab, et 1998. aasta rektori valimistel olid pinged üsna üles kruvitud. «Kardeti, et igasuguseid võltsimisi võib toimuda, ja seetõttu tembeldasin kõik hääletussedelid ise kodus ära. See oli tohutu töö. Häältelugemisel avastasime aga, et üks sedel oli ilma templita,» kirjeldab Saarniit. 

Kõige tõenäolisem on, et sedelid olid lihtsalt kokku kleepunud ja üks jäi kogemata tembeldamata. «Komisjon arutas tükk aega, mida teha ja otsustas lõpuks, et sedel on kehtetu. Seda enam, et see ei mõjutanud hääletus­tulemust.» 

Möödus aeg ja kui järgmised valimised olid tulemas, uuris üks kolleeg temalt, mis eelmistel rektorivalimistel häältelugemisel ikkagi juhtus. «Jäin algul päris tummaks, aga teades, kus kolleeg töötab, sain asjast aru. Nimelt on senati saalis lae all mikrofonid ja need olid tollal ühendatud salvestusseadmetega praeguses IT-osakonna majas. Seal kuulati valimiskomisjoni toimetamist huviga pealt.» 

Saarniit rääkis sellest komisjonile ja nii otsustatigi lugeda hääli hoopis aula taga asuvas auditooriumis. «Kindlasti olid nad naabermajas väga üllatunud, et ei saanud pealt kuulata, kuid ka valimiskomisjonil ei tulnud pähe lugeda hääli avalikult aulas,» räägib ta muiates. Siis lisab aga tõsiselt, et hiljem salatsemisest loobuti ja alates 2007. aastast hakati hääli avalikult lugema.  

Suurte muutuste põnev aeg

Kõige olulisemad muutused toimusid 1990.–1995. aastal, kui võeti suund kujundamaks nõukogude ülikoolist Euroopa ülikooli. «Toona ei tuntud otsustamise julgusest puudust, igasugused otsused tundusid tarkade ja headena juba üksnes seetõttu, et neid tegime ise ja mitte Moskva.» Saarniit ütleb, et iga kord ei tulnud need otsused hästi välja, kuid väga palju ei läinud ka viltu.

Üks esimesi ülesandeid oli välja mõelda, mida teha akadeemiliste kraadidega. «Teaduskraadide andmist korraldas ja kontrollis Nõukogude Liidus Moskvas asuv kõrgem atestatsioonikomisjon. Senise süsteemiga ei saanud enam jätkata.» Esimesed otsused tulid lihtsalt – kraade annavad ülikoolid ja akadeemiliste kraadide nimetused on bakalaureus, magister ja doktor.

Vaidlus tekkis aga siis, kui oli tarvis paika panna Eesti ja Nõukogude Liidu kraadide vahekord. Akadeemilistes ringkondades, eelkõige vanema põlvkonna hulgas oli neid, kes arvasid, et lähtuda tuleks põhimõttest, et bakalaureusekraad vastab nõukogudeaegsele ülikoolidiplomile ja magistrikraad võrdub teaduste kandidaadi kraadiga. Doktorikraad peab olema professoriks saamise eeldus ja seetõttu ei tohi see olla oluliselt nõrgem nõukogudeaegsest teadusdoktori kraadist. 

«Maailmas enam ringi liikunud ja eriti noorema põlvkonna inimesed teadsid aga suurepäraselt, et teaduste kandidaadi kraad on tegelikult täiesti võrreldav muude riikide filosoofiadoktori (PhD) kraadiga. Oldi seisukohal, et professorikandidaadi üle peab otsustama mitte selle järgi, kui tugev kraad tal on, vaid tema teadustulemuste järgi.»

Vaidlused lõpetas professorite valimine ülikooli nõukogus 1992. aasta kevadel, kui professoriteks valiti ka mitmed teaduste kandidaadid. Segadust jätkus aga pikemaks ajaks. Mõned nõukogud andsid teadusdoktori ja teised filosoofiadoktori kraade. Mõned lähtusid koguni põhimõttest, et tugeva töö eest saab teadusdoktoriks ja nõrgema eest filosoofiadoktoriks. «Segaduste tõttu tekkis Eestis ka kaks erinevat bakalaureuse- ja magistrikraadi. Aja jooksul on süsteem siiski paika saanud ja võib väita, et Eestis on euroopalik akadeemiliste kraadide süsteem,» ütleb Saarniit.

Matemaatikast ja õpetamisest

Saarniit lõpetas 1958. aastal praeguse Miina Härma gümnaasiumi ja asus õppima Tartu ülikooli arvutus­matemaatika erialale. Pärast lõpetamist alustas ta tööd ülikooli arvutuskeskuses.

Kui võrrelda toonast tudengi­elu praegusega, ütleb Saarniit lühidalt, et tollal oli maailm suletud, praegu on see avatud. «Õppekavad olid nagu torud, kus oli võimalik liikuda vaid ette­antud suunas. Kõrvalepõikamise võimalust ei olnud.» Ta sõnab, et toona oli õppekava ainete palett siiski laiem, näiteks matemaatikutele õpetati ka veidi füüsikat ja muud kasulikku. «Praegused õppekavad on minu arvates liiga erialakesksed.»

Üliõpilasvahetus oli olematu, kui lühemad õppereisid või välja­sõidud suure riigi piirides välja arvata. «Välisüliõpilasi ei olnud. Muus osas oli tudengielu nagu ikka: õpiti, sporditi, pidutseti, ehkki kõrtse oli vähem ja sinna oli palju raskem sisse pääseda.»

Saarniit oli 1974.–1975. aastal Berliinis Humboldti ülikoolis täiendusõppel. Sellest ajast meenutab ta üht erksamat mälestust. «Saksa üliõpilasi eristas nõu­kogude üliõpilastest kõige enam täiesti erinev suhtumine spikerdamisse. See oli neile vastu­võetamatu ja nii mõnigi kord tekkis neil välisüliõpilastega sellepärast konflikte.»

Üliõpilased tegutsevad ausalt

Akadeemilise sekretäri ameti kõrvalt on ta õpetanud matemaatilise füüsika võrrandite kursust ja ütleb, et tema on õppejõuna vähe spikerdamisega kokku puutunud. «Tudengid naeravad mu võib-olla välja, aga arvan, et praegu spikerdatakse ülikoolis palju vähem, vähemalt matemaatika magistriõppes on see nii.» 

Ta meenutab, et kui tal oli ülikoolis eksam, tormasid kõik otsima auditooriumis kaugemaid kohti ja tudengeid tuli sundida laiali istuma. «Praegu tuleb tudeng eksamile, istub õppejõu ette, tal ei ole midagi peale paberi ja pastaka ning ta teeb töö ära.»

Samamoodi on koduste ülesannetega. «Mul ei ole viimasel ajal olnud põhjust üliõpilastes kahelda. Kui ülesannete lahenduskäigud on erinevad ja ka vead on erinevad, siis ei tohiks kahtlust olla. Mulle on vähemalt selline tunne jäänud ja see, et tudengid on ausad, teeb heameelt.»

Saarniidu arvates on ülikool liikunud kindlalt positiivses suunas. «Mõtlen sellele alati, kui käin matemaatikute-informaatikute majas Liivi tänaval. Vaatan seda rahvast, kes seal ringi liigub, ja kuulan nende juttu. On ikka päris Euroopa ülikool küll!»

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit

Märksõnad

Ivar-Igor Saarniit