«Fees Must Fall» massimeeleavaldus Pretorias.
FOTO: erakogu

Armastus Aafrika äärel

Reisikiri

Pärast vahetussemestrit Johannesburgi ülikoolis (UJ), Lõuna-Aafrika vabariigis arvan, et saan kõigega hakkama. UJ-is on kasutusel müstiline NQF-i ainepunktisüsteem, seal ei möödu ükski päev streigita ning viisa saamiseks pidin Helsingisse minema.

Katsumusi oli palju, kuid mitte midagi ületamatut. Lõuna-Aafrika õpetaski mulle a luta continua ehk võitlus jätkub. Lähedastele enda plaanidest rääkides oli esimene küsimus alati «Aga MIKS?». 

Kui olin juba mitu kuud LAV-is olnud, siis ühel pühapäevaõhtul tuli meie vahetusüliõpilaste rühmas teemaks põhjus, miks me selle riigi enda sihtkohaks valisime. Väga kentsakas oli avastada, et kõik tahtsid lihtsalt kodust väga kaugele saada. Sellegipoolest oli LAV-il ja meil kõigil omamoodi seos: eestlased on Kaplinnas kaua elanud, Hollandi kolooniast kasvasid välja afrikandrid, prantslased põgenesid sinna ning ameeriklased tahtsid näha mandrit, kust nende esivanemad vastu nende tahtmist Ameerikasse viidi. 

Tõmme «kodu» poole

Kui meie mõttes oli LAV algselt tõesti Aafrika (või maailma) äär, siis nüüd arvan, et LAV on ka paljude asjade alguskoht. Hiljem Maropengi ja Sterkfonteini koopaid külastades ja homo naledi’le otsa vaadates tundsime vist kõik, et tegelikult tõmbas miski meid lihtsalt «koju», nagu paljud arheo­loogilised vaatamis­väärsused seda rõhutasid.

Semester kestis juuli teisest nädalast novembri keskpaigani. Kokkuvõttes olid loengud palju huvitavamad tänu sellele, et kõik oli mulle nii uus. Loomulikult arutati Kongo demokraatliku rahva­vabariigi sisekonflikti rohkem kui Ukrainas toimuvat ning igas aines kerkis teemaks alati apartheid (rassisegregatsiooni poliitika 1948.–1994. aastal – toim), mida Eestis nii palju ei käsitleta. 

Õppetöö maht oli oluliselt suurem kui Eestis. Mina läksin LAV-i ISEP-i kaudu ja meie koordinaator hoiatas, et «A-d» on väga raske saada. Professorid nõudsid väga täpseid vastuseid ning minu poliitikaainetes oli kontrolltöö kahe essee vormis, eksamil kasvas see arv neljani. Eksamiteks õppimist raskendas asjaolu, et oktoobris alanud üliõpilaste meeleavaldused käisid ikka veel, ja eksamid lükati paljudes ülikoolides nädala võrra edasi. 

Erinevad vaated

UJ oli enne Rand Afrikaans University ehk afrikaanikeelne ülikool, mille tulemusena on sinna allesjäänud valgete professorite ja tänapäeval valdavalt mustade üliõpilaste vaated täiesti erinevad. Esimeses rahvusvahelise julgeoleku loengus lasi afrikandrist õppe­jõud Billy Joeli laulu ja räuskas seejärel üliõpilaste peale, kui nad ütlesid, et nad ei tea seda meest. 

Fakt on see, et eri rassist inimesed näevad oma riiki erinevalt. LAV-i jaoks oli apartheid väga raske õppetund. Kui 20. sajandil ütles režiim, et on «meie» ja «nemad», siis 21. sajandil rõhutatakse, et tähtsaim on ubuntu: «ma olen, mis ma olen, tänu meile». Riik on tohutult mitmekesine ja nüüd rõhutatakse seda eriti. Näiteks on seal üksteist ametlikku keelt ning kolm ametlikku pealinna. 

Kui Lesotho piiri ääres istuvad ahvid tee ääres, siis Kaplinna lähedal saab Aafrika pingviinidega sõbruneda. Loengus oli inimesi igast Aafrika otsast, nende hulgas inimesed, kes tulid kooli Porsche’ga, ja need, kes puudusid, sest pidid raha teenima. On inimesi, kes igatsevad apartheidi, ja on inimesi, kes tahavad selliste inimeste tõttu igaveseks lahkuda.

Kohalikele sõpradele mõeldes meenub Juku-Kalle Raidi ütlus armeenlaste kohta, et väga raske on leida noort, kes oma tulevikku oma riigiga siduda tahaks. Ütleksin sama LAV-i noorte kohta. Kui sisserändajad näevad selles riigis mustmiljonit võimalust, siis kohalikud noored arvavad, et nende kodumaa jääb neile väikseks. Vajadus häält teha ja end kehtestada väljendub väga hästi kõikides meeleavaldustes, mida nägema juhtusin. 

Kõndisin ühel päeval kaunis Braamfonteini linnaosas ja sattusin Witwatersrandi ülikooli linnakule, kus üliõpilased panid esimest korda linnaku kinni. Küsisin, mis põhjusel. Mulle vastati väga viisakalt, et (riiklik) ülikool kavatseb jälle sel aastal tõsta õppetasusid. Riigis, kus paljud noored peavad ülikooli pooleli jätma õppemaksukoorma tõttu, on nende käitumine iseenesestmõistetav. 

Kaplinnast alanud Rhodes Must Fall kujunes Fees Must Fall liikumiseks ning oli õige aeg olla väga tänulik selle eest, et vahetusüliõpilasena oli mulle tagatud tasuta õpe ja elukoht. Kui president Zuma Pretorias lühikesele üliõpilastele mõeldud pöördumisele hiljaks jäi, pandi mitu suurt lõket põlema ja politseid pilluti kividega. Rahvamassi tagant avanes veider vaatepilt, kus paremalt tõid osad lõkkele siniseid WC-sid juurde, kuid vasakul pool teed hüppasid ja hõiskasid teised. Mitu kohalikku sõpra ütles, et see on ainus riik maailmas, kus inimesed meeleavaldusel laulavad ja tantsivad. 

Meie taksojuht Kenny väitis küll alati, et «you see, South African people, we are lazy». Kui mitte laiskust, siis ebatõhusust kohtasin peaaegu iga päev. Näiteks juba enne sinna sõitmist ei saanud ma pooltele e-kirjadele vastust. Bussisüsteem toimis enamiku ajast kõik-on-üllatus-põhimõttel ja rahavahetuseks oli vaja passi.

Ootamatused

Üks suuremaid üllatusi oli kindlasti loadshedding, mis kujutab endast umbes kolmetunnist elektrikatkestust mõnel õhtul kuus, kui üleriigiline energia­firma Eskom tõmbab voolu välja, et teisele linnajaole jätkuks piisavalt elektrit. Õnneks kogesin seda omal nahal vaid neli korda, kuid mu sõber oli esimest korda kinos, kui see temaga juhtus. Kui saal järsku kottpimedaks muutus, arvas ta, et maailmalõpp on käes. 

Kõige rohkem jään igatsema LAV-i inimesi. Kuigi õppejõud olid ranged, olid nad sõbralikud ja suutsid alati loengus arutelu käivitada. Isegi kusagil järjekorras seistes või teatri vaheajal kohtub seal inimestega, kellest saavad ruttu head sõbrad.

Ma ei taha küll Karen Blixenit solvata, aga minu jaoks on küll Lõuna-Aafrika vabariik Aafrika ots ja äär ning algus ka.

Ingrid Annilo

3. aasta inglise keele ja kirjanduse tudeng

Galerii: 

Jaga artiklit