Oma doktoritööga uimastipoliitika korraldamiseks soovitusi jagav Sigrid Vorobjov ütleb, et sekkumisprogrammide ja uimastiennetuse puhul on olulisem tõenduspõhisus ning meetmete rakendamine piisavas mahus ja ulatuses. Sõltuvushäire on krooniline haigus ning narkosõltlastele osutatavate teenuste puhul on tähtis nende kvaliteet ja järjepidevus.

Kohtume Sigridiga septembri alguses Hiiul, tervise arengu instituudis tema asjalikus kabinetis. Aknaklaasile tibutab vihma ning mändide ladvad õõtsuvad tuultepöörises. Meenub, et viimati olin siin asutuses eelmise kümnendi keskel, tehes saadet Eesti narkopoliitikast. Toona oli seis päris hull. Uurin, kuidas on nüüd. On ju Vorobjov koos uimastiseirekeskuse kolleegide ja juhendaja professor Anneli Uuskülaga viimaste aastate jooksul ära kaardistanud kogu suure pildi, mis puudutab siinset uimastitarvitamist.

Eelkõige süstivatele narkomaanidele keskendunud väitekirja autor lausub, et veel aastal 2007 moodustas nende arv 13–14 000 ehk sisuliselt protsendi kogu rahvaarvust. 2010. aastaks oli neid jäänud aga alla 10 000 (~1.6% 15−44 aastastest Eesti elanikest), millega oleme muu maailmaga võrreldes mitte väga auväärsel esikohal. Oluliseks probleemiks uimastitarvitajate hulgas on üledoosid ja nendega seotud surmad. Näiteks suri 2010. aastal ligi 130 inimest, mida kajastati ka rahvusvahelises meedias. Seda oli rohkem, kui uppunute või liiklusõnnetuses surma saanute arv. Praegu sureb nõela otsas umbes sadakond inimest aastas. Ja kõik need on Vorobjovi sõnul noored täies elujõus mehed, kes võiks tegeleda kõige muuga. See tekitab muret.

Meedia järgi võiks arvata, et süstiv narkomaan on Ida-Virumaalt või Tallinnast pärit noor vene keelt kõnelev mees. Kas pilt vastab tõele? Sigrid vastab jaatavalt: «Enamasti on ta põhiharidusega ja ilma püsiva töökohata.» Üldjuhul kipuvad süstijad olema sellistest peredest, kus nad on juba lapsena üksi ja hätta jäetud ning on leidnud endile tänavalt sõbrad, kes on õpetanud neid süstima. Aga on ka neid, kes käivad tööl, neil on pered – naised ja lapsed. Positiivselt poolelt toob ta välja selle, et tänavu on olukord stabiliseerumas ehk süstimisega alustajad on viimastel aastatel vähem kui 10 aastat tagasi.

Möödunud kümnendil seevastu oli seis mõnevõrra teistsugune. Vorobjov tõdeb, et narkomaania kasv on seotud majanduslike muutustega. «Kui veel 1980. aastatel puudus probleem täielikult, siis Eesti iseseisvumine ja kõik sellega kaasnenud suured muutused tõid kaasa ka narkomaania leviku,» ütleb teadlane. Süstimise levik omakorda sõltub ainete kättesaadavusest ning eri rahvus- ja sotsiaal-majanduslikud rühmad eelistavad tema sõnul ka erinevaid manustamisviise ja narkootikume.

Sajandivahetuse alguses olid meil enam levinud moonivedelik ja heroiin. Ent seoses 2002. aastal alanud Afganistani sõjaga kadus heroiin Eesti turult ja asemele tekkis fentanüül. Seda «valgeks hiinlaseks» kutsutavat uimastit toodetakse illegaalselt Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Kuna tegu väga on tugevatoimelise sõltuvust tekitava sünteetilise opiaadiga, jäid varasemad heroiinisüstijad fentanüüli lõksu. Mujal Euroopas seda väga kõikuva kvaliteediga ja sestap üledoose põhjustavat meelemürki ei armastata.

Terviseriskid jagatud süstlast

Lisaks enneaegsetele surmadele tuleb ühiskonnal vaagida ka neid kulusid, mis puudutavad uue doosi hankimiseks toime pandud vargusi või narkomaanide ravi. Vorobjov ütleb, et süstimine ning nakkushaiguste levik on otseses seoses. «Üle 90% süstivatel narkomaanidel on C-hepatiit ja ligi 50% on HIV-positiivsed. Süstlavahetus on Eestis järjest laienenud ja hetkel on kokku üle riigi 36 süstlavahetuspunkti,» lausub ta. Kindlasti on süstlavahetusprogrammide olemasolu aidanud vähendada uute HIV juhtude arvu süstivate narkomaanide seas.

Uuringute põhjal on teada, et ligi pooled narkomaanid saavad apteegist uusi süstlaid. Läbi aastate vaadates näeb Sigrid, et hepatiiti ja HIV-i nakatumine on veidi vähenenud, ent infektsioonide suure leviku tõttu tähendab süstla jagamine teisega väga suurt terviseriski. Kas info selle teo ohtlikkusest tõesti ei jõua sihtrühmani? Vorobjov ütleb, et on erinevaid põhjuseid. «Kui sul on selline sõltuvus, siis terviseteadlikkus ei oma niivõrd tähtsust.» Ja toob näite, kuidas annuse soetanu on fentanüüli süstimiseks valmis seda lahustama koguni veega poriloigust. Või siis limonaadiga. «Nad teavad küll kaasnevast ohust ja et pärast on neil väga halb olla, kui nad mustalt süstivad. Rääkimata haigustest. Kuid sõltuvusega seotud vajadus uue narkoannuse järele on hirmust tugevam,» tõdeb kümnete narkomaanidega intervjuusid teinud naine.

Mõnevõrra on narkomaanide teadlikkus viimase kümnendiga siiski kasvanud. Doktoritöö raames kaardistas Vorobjov ka koostööd apteekidega, kuidas on seal korraldatud süstalde müük ja kas apteekrid oleksid valmis tegelema süstlavahetusega. Tema sõnul olid apteekritel omad mured, näiteks sõltlaste vargused või agressiivsus. Ent oli ka üksikuid apteekreid, kelle puhul tundus, et tema lähikonnas on keegi sattunud sõltlase teele. «Siis mõni ütleski, et need on meie lapsed, meie oma lähedased ja me peame neid kuidagi aitama,» lausub Sigrid ja arvab, et süstlavahetusega seonduv korraldus tuleb hästi läbi mõelda.

Apteekrid ise soovisid jutuajamiste käigus koolitusi, kus neid õpetataks sõltlastega käituma ja suhtlema. «Ikka selleks, et võimalikult vähe agressiivsust vallandada ja ennast kaitsta. Võib-olla tuleks koostööd alustada sealtpoolt, et siis vähehaaval edasi liikuda,» jätab teadlane küsimärgi õhku.

Laiapõhjalise ennetuse vajadus

Uimastite tarvitamisega seonduvaid riskitegureid ning kahjude vähendamise teenuseid uurivas väitekirjas on narkopoliitikale mitmeid soovitusi. Vorobjovi hinnangul on oluline, et võimalikult palju pöörataks tähelepanu laiapõhjalisele ja varasele ennetustööle. «Iseseisva ja vastutustundliku kodaniku kasvatamine algab kodus ja algklassides. See on oskus öelda «ei» ning endale kindlaks jääda, selle asemel, et grupi arvamusega kaasa minna,» lausub autor. Sestap on väga tähtis leida laste jaoks vaba aja sisustamiseks asjalikke ja huvitavaid tegevusi. Tema sõnul võiksid omavalitsused võimalikult palju toetada laste vaba aja veetmist. Hästi töötavad ka kogukonna või perekonnapõhised sekkumised, et noor üldse sellele teele ei satuks.

Ennetustöö alaselt toob ta positiivse näitena välja «Suitsuprii klassi» programmi, kus kogu klass jälgib, et keegi ei hakkaks suitsetama. Taoline võistlusmoment töötab hästi ja Sigridi meelest võiks midagi sarnast luua ka uimastite vastu. Õpetajatega vesteldes ilmnes, et alkohol on koolis väga suur probleem. «Seetõttu tuleb pöörata tähelepanu alaealiste suitsetamisele ja alkoholi tarvitamisele, et ei jõutaks illegaalsete uimastite tarvitamiseni,» on Vorobjov veendunud.

Samas on vajadus ka efektiivse ravi ja rehabilitatsioonisüsteemi järele, kuhu sõltuvusse jäänud laps suunata, et talle reaalne abi tagada.  «On ka olukordi, kus lapsel on narkoprobleem, aga sõltuvusravi kohti on nii vähe, et ta peab järjekorras ootama ja seal on oht, et ta kaob üldse silmapiirilt ära,» kirjeldab Vorobjov hetkeseisu. Kui aga teenus on loodud, siis peaks see tema meelest olema kvaliteetne, mitte lihtsalt numbrite pärast toimiv. Tarvis on juhtumikorraldust, mille raames tegeleksid sõltlasega spetsialistid, nagu psühholoog, psühhiaater ning sotsiaaltöötaja. Tähtis on, et alaealine saaks jätkata hariduse omandamist ja täiskasvanud võõrutusravil olija aga saaks õppida selgeks mõne ameti, et leida töökoht ja naasta ühiskonda.

Kuna ühe narkostrateegia «Narkomaania ennetamise riiklik strateegia 2004−2012» aeg hakkab Eestis läbi saama, soovitab Vorobjov, et loodaks läbimõeldud ja erinevaid osapooli kaasav kindla tegevuskavaga programm. Oluline on ka see, et nende täitmist jälgitaks ja pöörataks tähelepanu ennetustegevusele. Loodavate programmide või sekkumiste puhul aga tuleks silmas pidada tõenduspõhisust, mis piiratud ressursside korral tagaks sekkumise tegeliku toimimise ja mõju. Kui süstiv narkomaan on juba «süsteemis», tuleks teda võimalikult palju seal hoida, arvab Sigrid. «Kahjude vähendamise põhimõte on see, et ei kritiseeritaks ja sõltuvust käsitletakse kui kroonilist haigust ning püütaks sinnapoole, kus narkomaani tegevus põhjustaks võimalikult vähe kahju talle endale ja ühiskonnale,» lausub Vorobjov.

Akna taga tibutab endiselt sügisvihma, kui panen diktofoni kotti ja sean sammud tervise arengu instituudi  peamaja uksest välja. Olles ilmselt sama tõsimeelne, kui too viimane kord. Ehk seitse aastat tagasi.