Argo Valsi albumi "Tsihcier" esikaas.

Veider rännak instrumentaalmuusikas

Arvustus

Argo Vals õpib TÜ Viljandi kultuuriakadeemias džässmuusikat. 2012. aasta detsembris ilmus tema kümne instrumentaalpalaga debüütalbum «Tsihcier», mida arvustab Siim Kera.

Oletame, et Tartus liigub ringi muusikasõber nimega Margus. Kui ta pole just kivi all elanud, on ta tõenäoliselt kokku puutunud nimega Argo Vals. Tõsi, võib-olla pole Margus kursis Argo soolohelidega, aga ilmselt on ta näinud üht paljudest bändidest, kus Ahja noormees Argo kitarriga flirdib.

Kui imelikul kombel on Margusel Animal Drama, Talamak ja Viljandi Guitar Trio kahe silma vahele jäänud, siis lastesaate «Tudivillu tuleb õue» või viimatise vabariigi aastapäeva presidendi kätlemistseremoonia taustamuusika on ikka tema kõrvu jõudnud. Või kui ikkagi ei, siis Genialistide klubi suitsuruumis on ta Valsi nime kaunite nikotiinisõltlastest alternatiivtüdrukute suust ikka kuulnud. Igatahes, Valsi loomingu kohtamiseks ei pea suuremaid pingutusi tegema. 25-aastaselt on see noor Lõuna-Eesti kitarrist ajanud oma kämblad mõnusalt Maarjamaa muusikamaailma.

Argo alustas kodusalvestustega 2006. aastal. Nüüd siis on plaadiriiulil olemas kogu Valsi töö ja vaev ning debüütalbum «Tsihcier» valmis. Kuigi tulisemad austajad võisid esikteost isegi varem oodata, siis venimise juures on alati üks plusspool: see välistab kiirustamise. Nii on ka «Tsihcierist» saanud tervik, kus varasemad poolikud ideed on saanud lõpliku kuju ja näo. Kuna ambient-muusika nõuab kuulajalt pikemat sisseelamist ja paikavajumist, võib eeldada, et ka helilooja peab võtma tavalisest rohkem aega, et täielikult mõista, mis helid ta peast välja on roninud ning millised kitarrikäigud täidavad eesmärki, millised mitte.

«Tsihcier» uitab kuulaja peas peaaegu 50 minutit ja on täielikult instrumentaalne. Siresäärsete naislauljatega harjunud kuulajate jaoks on see kindlasti raske pähkel, mida seedida. Muusik peab oma sõrmeosavuse abil hoidma albumi värskena, ideed ei tohi korduda, inimese potentsiaalne igavus tuleb eemale peletada. «Tsihcier» saab sellega üldjoontes hakkama. Oma osa on ka selles, et album ei koosne ainult Valsi mänglevatest kitarripuudutustest, vaid aeg-ajalt tükivad esile ka süntesaatorid ja trummid ning bass. Varieeruvus on hea, täidlasem helikeel ka.

Ma pole küll kunagi Ahjal käinud, aga Valsi debüüti kuulates tekib isu bussi peale hüpata, Põlvamaale sõita ning kingad katkiseks jalutada. Jah, ambient'i sobib kuulata ka hubaselt nelja seina vahel, kuid eriti hea kompoti saab, kui kuulata seda avatumas keskkonnas. Minimalistliku muusika kõrvale sobib silmadega elu juurde ahmida. Argo sünnikoht Ahja tõmbab aga seepärast, et albumil on kuulda teatud mängulikkust, mingisugust igatsust lapsepõlve järele, kus mängiti kõigi lemmikpeitusmängu uka-ukat ehk trihvaad ning kukuti põlved veriseks. Muusikast kumab läbi kerge nostalgia. Maapoisid jäävad ikka maapoisteks. Heas mõttes.

Valsi atmosfääriline muusika ja korduvad käigud passiksid hästi mõne filmi soundtrack'ile. «Sünnipäev» võiks ju kõrvus heliseda mõne gangsterifilmi viimases stseenis, kus kergelt musklis, kahtlaselt verine ning pooloimetuks löödud stiilse välimusega härrasmees üritab laohoone ees porilombis roomata. Tegelikult pole mõtet piire seada, sest kui mõnes filmis on midagi suurejoonelist toimumas, siis «Tsihcierilt» leiaks tõenäoliselt selleks sobiva taustaloo. Kui tavaliselt tekib mulle mingit albumit kuulates kohe pähe mõte, et see muusika läheks hästi kokku suvega, see aga hoopiski talvega, siis praegu on raske midagi välja mõelda. Pigem on see vist hea. Universaalne kraam. Plaat on suvele kohaselt soe ja talvele paslikult külm. Keeruline kraam.

Albumi üheks tipphetkeks on nimilugu «Tsihcier», mille pealkirigi (kui seda tagurpidi lugeda) reedab Steve Reichi mõjutusi. Kosmosesünt ja progerokilik bass tantsivad koos kitarridega, mis võiksid vabalt pärit olla eelnimetatud Reichi teosest «Music for 18 Musicians». Nimiloole kohaselt on «Tsihcier» see pala, mis plaadi kõige paremini kokku võtab. Helikeele müstilisus ja imelikkus kerkivad esile, vabalt ringi luurav elektroonika ning ühtlane kitarr iseloomustavad ka ülejäänud palasid. Albuminimega sama pealkirja jagavat pala ümbritsevad «Enne cier» ja «Pärast sih». Eeldatavalt on nende radade eesmärk kuulaja õigele lainele viia ning siis ta sealt tagasi tuua. Albumi kontekstis need enam-vähem töötavad, kuid eraldi kuulates jäävad kahtlemata liiga pehmeteks ja abstraktseteks. Sellisteks lugulauludeks, millest on raske kinni võtta ja millest ei saa midagi kaasa haarata.

Teised, rahulikumad lood mõjuvad tugevamalt, sest on konkreetsemad ja sirgjoonelisemad, ei vaju laiali (näiteks «Piknik linnutee veerel» ning «Klaabu sukeldub avakosmosesse»).  «Valentiinipäev» on albumi üks intensiivsemaid palu ja kitarr peaks südame soojaks tegema kõigil neil, kellele meeldib ansambel Animal Drama. Just seda masti on selles laulus kõlav riff. On hea vaheldus, kui albumis aeg-ajalt keelpillidega ka vihasemalt ümber käiakse, liigne hellitus ei tee kellelegi head!

Mainimata ei saa jätta ka avalugu «Hallitussilmad», mis oli ka Valsi esimene singel aastal 2011. Seda kuulates tuleb meelde Vaiko Epliku soolokarjäär ning eriti meelas on loo viimane lõik, mis oma mahlakusega on võib-olla kõige popilikum osa, mida Valsi albumist võib leida. Ma kasutaks isegi kõigi kriitikute armastatumat ja vihatumat sõna catchy. Kõigele sellele annavad aga kavala vastulöögi ründavad trummid, mis sobivad sinna üllatavalt hästi ja kõvasti paremini kui ükskõik milline kerge trummipaitus, mis võib-olla oleks olnud loogilisem valik.

Vals on igatahes oma oodatud albumiga hea märgi maha pannud. Sellise žanri puhul on tavaliselt ainult kaks varianti: kas meeldib (väga) või jätab külmaks. Vihkajaid on raske leida. Kuulata aga võiksid ja peaksid kõik, kes Eesti muusikat endale südamelähedaseks peavad. Ees ootab üllatusi täis põneva atmosfääriga 49-minutiline reis.

Siim Kera

TÜ kirjanduse ja kultuuriteaduste bakalaureusetudeng

Jaga artiklit