Nii läbisid looduskaitseringi ja seltsi liikmed 1979. aastal Venemaa õppereisil Volga alguse.
FOTO: erakogu

Looduskaitsering käib ajaga kaasas või ajast eeski

Ajalugu

«Kas vaevu hingitsevaid ringe on veel vähe,» öeldi 55 aastat tagasi EPA ÜTÜ nõukogus, kui paar entusiastlikku tudengit hakkasid looduskaitseringi loomisest rääkima. Neid oli selleks virgutanud 1957. aastal vastu võetud Eesti looduskaitseseadus.

Looduskaitseringi 55. aastapäeva konverents

algab 23. märtsil kell 10 EÜS-i majas Jaan Tõnissoni 1.

Kavas ringi aastapäevakogumiku «Looduskaitsealaseid töid IX» artiklitel põhinevad ettekanded, tagasivaated möödunud aastatesse, ringi presidendi ja juhatuse valimine. Õhtul esinevad ringi segakoor ja teised loomingulised rühmad.

Kõik vilistlased, liikmed, sõbrad ning asjahuvilised on oodatud!

Vaevalt mõtlesid zootehnikatudeng Kalev Pild ja maakorraldust õppiv Leonhard Jaanson (1929–1963) sellele, kui kaua ringil elujõudu jätkub. Hiljem selgus, et sellist tudengite looduskaitsjate koondist maailmas teist ei teatud. EPA (Eesti põllumajanduse akadeemia) loodushuvilistega liitusid Tartu ülikoolist geograafiatudengid Mart Vabar ja Jaan Remmel (1934–2007). Kuna tollal oli mõeldamatu, et mingi organisatsioon saaks omapäi toimetada, kuulumata komsomoli või mõne muu juhtorgani alla, oli üliõpilaste huviühenduse koondumine ideoloogiavaba ÜTÜ (üliõpilaste teaduslik ühing) alla enesestmõistetav. Ülikoolis üle neljakümne aasta õppetehnika valdkonnas töötanud ringi asutajaliige Kalev Pild meenutab, et ÜTÜ nõukogus kästi ringile juhendaja leida. «Kes muu, kui Jaan Eilart (1933–2006) võis kõne alla tulla.»

Ideest sünnini

Jaan Eilart oli 1957 lõpetanud ülikooli taimegeograafia eriala. TRÜ matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilaseks teda ei võetud (isa ja palju sugulasi oli Siberisse viidud), kuid EPA zootehnika õppimiseks takistusi ei teinud. Bioloogiahuviline Eilart läks peagi üle metsandusse, juhtis ÜTÜ entomoloogia- ja zooloogiaringi ja juhendas linna naturalistide jaama. Tudengina astus ta Eesti loodusuurijate seltsi liikmeks, osales uurimistöödes ja ekspeditsioonidel, kirjutas teadusartikleid, ajalehtedes loodusest ning kultuurist. Võimekal üliõpilasel õnnestus EPA-st TRÜ-sse bioloogia erialale üle minna. Kiitusega lõpetamise järel sai Jaan Eilartist zooloogia ja botaanika instituudi looduskaitse komisjoni teadussekretär.

Aktiivne Eilart oli noorte seas tuntud ning seepärast pöördutigi ringi juhendamise asjus tema poole. Kalev Pildi sõnul oli juhendamise ettepanek Eilartile algul ootamatu, kuid üsna pea olnud ta nõus proovima. Jaan Eilarti lesk, tollane bioloogiatudeng Silvi Eilart mäletab, kuidas tema kursusel käis ringi kiri looduskaitseringi asutamise kohta. Rohkem kui poolesaja osavõtjaga asutamiskoosolekut 1958. aasta 13. märtsil Vanemuise 46 suures auditooriumis juhatas Kalev Pild. Kuna ringi kuulusid nii EPA kui ka TRÜ üliõpilased, sai ühenduse nimeks Tartu üliõpilaste looduskaitsering. «Kohe pärast koosoleku lõppu pidin ringi loomise kohta professor Johannes Piiperile telegrammi saatma,» meenutab Pild.

Nii oli Jaan Eilart algusest peale ringiga seotud. Tema ärksa meele ja organiseerimistalendiga juhendatud ring muutus peagi väga populaarseks mitte ainult bioloogide, geograafide, geoloogide, metsameeste, maaparandajate ja teiste loodusega lähemalt seotud erialade tudengite seas, vaid selle liikmeks astusid ka filoloogid, arstid jpt.

Miks looduskaitse?

NSV Liidus püüti sõjajärgsetel aastatel võtta looduselt kõik, mis võtta annab, ka pseudoteaduste kaasabil. Kaugemale nägevate teadlaste ettepanekuid tuli lõpuks arvestada, kuna jõed tagurpidi voolama ei hakanud ning mõisteti, et loodusvarudki võivad otsa saada.

Tollase geograafiatudengi, TÜ emeriitdotsendi Heino Mardiste sõnul oli nende kooliajal looduskaitse peaaegu tundmatu sõna, kuigi juba 1935 võeti Eesti Vabariigis vastu looduskaitse seadus. Nõukogude võimu tulekuga suruti loodusest hoolimine tagaplaanile. 1950. aastate keskpaigas tõstatati vähehaaval ka looduskaitseküsimusi, suuresti tänu Eesti Vabariigi ajal õppinud ja õpetanud tugevale õppejõudkonnale ning nende üliõpilastele, kes läksid tööle nõukogudeaegsetesse asutustesse ja koolidesse.

1955 asutati teaduste akadeemia looduskaitse komisjon, kelle ettepanekuid kroonis 1957. aastal NSV Liidu esimese vabariikliku looduskaitseseaduse vastuvõtmine. Peagi hakati moodustama esimesi looduskaitsealasid. Ka ajakirja Eesti Loodus taasilmumine ja Jaan Eilarti looduskaitsekursused mõlemas kõrgkoolis avasid Heino Mardiste arvates justkui uue maailma. «Ega üliõpilastele mittepoliitilisi ühendusi, välja arvatud isetegevus ja sport, peaaegu olnud. Teadusest huvitatuile oli ÜTÜ.» Nii hakkas looduskaitsering Mardiste sõnul täitma lünka kodu ja kodumaa tundmises. «Selleks ajaks oli ilmunud vaid paar õhukest Tartut ja Tallinna tutvustavat raamatukest. Sõjaeelsed väljaanded olid raamatukogude eriosakondades, mida sai kasutada vaid eriloal.»

Traditsioonide sünd

Omamoodi «eriloana» said looduskaitseringi liikmed aastakümneid «kasutada» Jaan Eilarti selgitusi Eesti Vabariigi aegsetest kultuuri- ja poliitikategelastest ning pagulaskirjanikest. Kalev Pildi 1958. aasta looduskaitse konspektis algab Eesti loodushoiu mõte juba 1878. aasta rändrahnude kaitse ideest. «Kõige rohkem köitis mind kodulooga seotu, mida mujalt teada ei saanud. Õnneks meil ringis pealekaebajaid ei olnud.»

Ringi teine esimees Jaan Remmel (1934–2007) on kirjutanud, et kui KGB vahel siiski tundis nende tegevuse vastu huvi, pareeris selle oskuslikult Jaan Eilart. Ka Heino Mardiste rõhutab, et olulisel kohal olid ekskursioonid ja õppekäigud, kus juhendaja sidus looduse kultuurilooga, mis varem oli tabuteema.

Ringi omapära seisnebki selles, et juhendaja avar pilk ning sügavad teadmised aitasid tudengil luua tervikpilti sellest, mis on olnud enne meid, kus me elame ja mis on meie endi teha. Seostusid ajalugu, kultuur, loodus. Ringi liikmed ei õppinud loodust tundma mitte ainult loengute kaudu, põhiliseks kujunes selles teadlik osalus. Ettekandekoosolekutele lisandusid õppekäigud ja ekskursioonid, kohtumised tuntud loodusteadlaste ja kultuuritegelastega (Friedebert Tuglas, Voldemar Panso, Veljo Tormis, Endel Varep jpt). Hoogu sai ulatuslik praktiline tegevus – Aruküla koobaste korrastamine, Väikese Illimari pargi rajamine Ahjal, Anna Haava sünnikoha hooldamine Palal jm. Kultuuripärandi hooldamise ja hoidmise nimekirjas oli esiplaanil loodusteadlaste ja kultuuritegelaste kalmude hooldamine Raadil. Siit sündis kaunis traditsioon mälestada neid vana-aasta õhtul küünalde süütamisega. Juurdusid teisedki traditsioonid, nagu sügisene avamatk Taevaskoja-Valgemetsa mail, kevadine lõpulõke Kastre-Peravalla metsades või Leego järve ääres, aastapäevakonverents märtsis jt.

Eespool mainitud ettevõtmised andsid looduskaitseringile sageli esmaavastaja rolli. Kui 1958 kuulutati 11. mai looduskaitsepäevaks, hakkasid ringi liikmed looduskaitset koolides tutvustama. Ring koolitas välja ka ühiskondlikke looduskaitse instruktoreid. Looduskaitse põhimõtted laienesid paljude lõpetajate kaudu, kes kandsid seda pisikut edasi oma töökohas ja kodupaigas. Kui 1966 loodi Jaan Eilarti algatusel Eesti Looduskaitse Selts, oli selles suur osa vilistlastel. Nende toel moodustati rajoonides seltsi osakondi. Silmaringi laiendamiseks hakkas ring koos seltsiga suviti käima paarinädalastel õppeekskursioonidel. Nii käidi kahe-kolme bussiga näiteks Lätis, Leedus, Kaliningradi oblastis, Koola poolsaarel, Murmanskis, Kesk-Venemaal, Karpaatides ja paljudes teistes kohtades, rääkimata jalgsimatkadest Eestis.

Inimgeograafia teadur Taavi Pae, kes oli ringi president 1990. aastate teisel poolel, ütles, et Eilart meenutas pidevalt kunagisi bussireise, mis taasiseseisvudes katkesid. «Sellest said ringis uuesti alguse bussiekskursioonid Valgevenesse, Karpaatidesse, Poolasse, Lätti jm.» Ka praegu vurab puhkepäeviti mööda Eestimaad üks buss. See on Looduse Omnibuss, mille algatas ringi vilistlane, praegune looduskaitse seltsi esimees Jaan Riis. Vilistlane Kalev Pild on aga aastakümneid õpetanud huvilisi kevaditi Raadi kalmistul linnulaulu kuulama.

Loodust uurides

Loodusega seotud erialade tudengid uurisid oma kursuse- ja diplomitöödes kaitsealasid, maastikuhooldust, taimi jpm. Töid hakati tutvustama 1963. aastal ümmargustel tähtpäevadel ilmuvas kogumikus «Looduskaitsealaseid töid». Mitmetest aktiivsetest liikmetest said teadlased, õppejõud (Toomas Frey, Ülo Mander, Jüri Roosaare, Rein Ahas jpt) või sidusid nad end looduse ja keskkonnategevusega. Ka need, kes hiljem uurimistööga ei tegelnud, on jätnud jälje Eesti looduskaitsesse. Ringi liikmed investeerisid ja koostasid ligi 400 pargi plaani, kaardistasid haruldasi taimi, rajasid esimesi õpperadu. 1975 ja 1976 avati Eilarti algatusel korraldama hakatud ülikooli looduskaitsepäeval Alatskivi ja Vapramäe–Voika–Tõravere loodusrada. Üritused kujunesid rahvarohkeks, esimesel korral osales ka rektor. Kahjuks ülikooli looduskaitsepäevast traditsiooni ei sündinud. Ringi tudengid planeerisid aga õpperadu veel Tadžikistanis ja Komis.

Aeg-ajal sündisid uued ettevõtmised, sest ring käis ajaga kaasas, vahel ehk isegi ajast ees. Targast juhendajast ja sadadest vilistlastest üksi jääb sisukaks edasiminekuks väheks, kui andekatelt õpilastelt ei lisandu värskeid ideid. Ka looduskaitseringis on olnud mõõnu ja tõuse. Taavi Pae sõnul oli tema tudengiajal 1990. aastate algul ring sisuliselt varjusurmas. «Vanast harjumusest käidi avamatkal novembris, kui lumi oli juba maas.» Pae rääkis, et 1995. aastal kutsusid vilistlased Rein Ahas, Jaan Riis jt ringi liikmeid aru pidama ning sündis n-ö uus algus. «Tekkis huvitav sünergia, kus ühelt poolt teadvustasime, et olemas on väärt ja vana organisatsioon, kokkupuuted Eilarti ja vanemate vilistlastega ning nooremad vilistlased Rein Ahas, Heiki Kalle, Mart Kuur ja neist kahe viimase kitarrid ja laululood.» Taavi Pae meenutab, et ring sai endale botaanikaaias uued ruumid, üritused olid küll veidi boheemlikud, aga selline vorm neile tollal sobis.

Kui nõukogude ajal olid ringil sidemed Moskva, Leningradi, Läti ja Vilniuse ülikooli tudengitega, siis uues Eesti Vabariigis laienesid need Euroopa poole, rääkimata välisreisidest. Ringi juhatuse liikme Martin Tuule sõnul on praegugi peamine väljund oma liikmete keskkonnaalane harimine seminaridel ja väljasõitudel. Aga see kõik on juba lähiajalugu, mida meenutavad aastakümnete pärast need, kes korraldavad ööorienteerumist ülikooli kevadpäevadel, lõid ringi segakoori, käivad hääletusvõistlusel «Kas tunned maad?», teevad talguid keskkonnaseisundi parandamiseks, talimatku jpm. Nende hulgas on olnud ja on mitmenda põlve looduskaitseringlasi, nagu näiteks Jagomäed, Mardisted, Kaivod jt. Heino Mardiste teada olevat kunagi välja rehkendatud, kui palju abielupaare on ringi liikmetest saanud. «See arv oli päris suur.» Ring on andnud palju kaaslasi ja sõpru, sellel on Taavi Pae sõnul juures väga tugev korporatiivne element. «Eks see on olnud ikka mingis mõttes märk, mis saadab sind läbi elu». Nagu ka luuderohumärk, mis näitab kuulumist ühte autoriteetsesse ringi.


Looduskaitseringi presidendid

Leonhard Jaanson
Jaan Remmel
Toomas Frey
Ann Marvet
Mari Reitalu
Jüri Jagomägi
Eevi Viirsalu (Reissar)
Tõnis Täär
Helgi Vaga (Aas)
Tiit Leito
Epp Kõiva (Talisoo)
Lenne Kaivo (Taklaja)
Juhan Voist
Ülo Mander
Urmas Peterson
Aldo Vaan
Marica-Maris Paju (Miggur)
Andres Tõnisson
Ain Vellak
Maire Tuimets (Toode)
Indrek Säre
Rein Ahas
Teet Jagomägi
Heikki Kalle
Peep Mardiste
Taavi Pae
Liisa-Lota Kaivo
Alar Valdmann
Taavi Nuum
Jaan Pärn
Irma Soorand
Hendrik Proosa
Mari Nuga
Raido Kont
Indrek Hiiesalu
Annika Karusion
Mart Gaškov
Martin Tuul
Mikk Gaškov
Paul Hunt


KASUTATUD KIRJANDUS

  • «Looduskaitsealaseid töid VI». Tartu üliõpilaste looduskaitsering. Tartu 1998.
  • «Looduskaitsealaseid töid VII». Tartu üliõpilaste looduskaitsering. Tartu 2003.
  • «Jaan Eilart. Bibliograafia 1948–2004». TÜ Raamatukogu. Tartu 2005.
  • «40 aastat Eesti Looduskaitse Seltsi». Eesti Looduskaitse Selts 2007.
  • «Eesti esimene looduskaitse seadus». Koostanud Andres Tõnisson. Tallinn 2006.
  • Erki Tammiksaar, Taavi Pae «Jaan Eilart ja tema aeg» – Eesti Loodus 1, 2011.
  • «Alatskivi looduse õpperada». Ajaleht «Tartu Riiklik Ülikool» 16. mai 1975.
  • «Vapramäe–Voika–Tõravere õpperada». Ajaleht «Tartu Riiklik Ülikool» 21. mai 1976.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit