Tarmo Kulmari artiklikogumik «Tõsilood muinasrahvastest» ilmus 2007. aastal Ilmamaa raamatusarjas.

Tõe hääl läbi Muinas-Peruu prisma

Arvustus

TÜ usuteaduskonna professor ja teoloogiadoktor Tarmo Kulmar tegeleb peamiselt üldise ja võrdleva religiooniteadusega. Eriti südamelähedane on talle Kolumbuse-eelse Peruu ja Mehhiko usundilugu ning muistsed kultuurid, mida uurides võib leida vastuseid ka tänapäeva ühiskonna probleemidele.

Kulmari artiklikogumikust «Tõsilood muinasrahvastest» kirjutab Liis Koger.

Tarmo Kulmari teos «Tõsilood muinasrahvastest» on 32 artiklist koosnev haarav ja inspireeriv kogumik, mis käsitleb Kolumbuse-eelset Ameerikat, inkade kultuuri, Eesti muinasusundit, loomis- ja lõpumüüte ning eri rahvaste taevase üliolendi kujutlusi. Raamat on ühendatud kuueks peatükiks, iga pealkiri algab sõnaga «püha». Ka iga sõna, mis sellele järgneb, on religioosse tähendusega, nii nagu olulistest asjadest rääkides jõuame ikka religioosse sõnavara sfääri.

Pühade tekstidena leiavad kajastust näiteks inkade ülijumalahümn Hispaania kroonikates, Uku Masingu usk ja usund, Muinas-Peruu rituaalteksti tõlkimise käsitlus, inkade tava- ja salakeel. Religioosselt on põhjendatud riiki ja selle infoedastamise vahendeid: inkade jaoks oli kõik eesmärgistatud.

Inkade valitsejaid peeti päikese ja kuu otsesteks järeltulijateks, kes saabusid Boliivia lõunapoolselt mägismaalt Titicaca järve äärest. Ketšua keel on seega jumalate tahtel tsivilisatsiooni toojate keel. Teine keel, mida räägiti vaid omavahel, oli aga jumalate keel, mida keelati teistel õppida. Eesti keeleski on erinevaid keelekasutusi, mis teadlikult või mitte võivad suunata paljut (luuletaja Ave Alavainu «Kas tõesti sekund suunata võib saatust...»), näiteks ühtekuuluvust. Inkadel oli eristatus aga konkreetne: keisridünastia sisekeel võimaldas koguda olulise tähtsusega info valitseva eliidi kätte, kes otsustas rangelt isekeskis, mida sellega peale hakata.

Püha olendi peatükis käsitleb autor Eesti muinasusundi hingefenomenoloogia probleeme, taevast üliolendit usundiloos ja muinaseesti aineses, vanagermaanlase hinge- ja surmausku, kurja olendi probleemi inkade usundis, preestriametit inkade riigis ja päikeseneitsite institutsiooni inkade religioonis ja ühiskonnas.

Päikeseneitsid olid üks inkade ühiskonnakihte, kelle valisid välja erilised riigiametnikud, apo panaca’d. Inkade soost 8‒10-aastaste tütarlaste seast valisid nad välja aclla’d – väljavalitud, kes suunati kloostrikorraga internaatidesse. Nelja aasta möödudes hinnati tüdrukuid uuesti. Osa neist määrati kaasadeks riigiametnikele, väljavalitud pidid aga elu lõpuni säilitama neitsilikkuse, olles verepuhtuse ja ilu järgi pühendatud päikesejumal Intile.

Seesugune pühendumus peaks usklikkust suurendama. Kui taoline andumus leiaks aset tänapäeval, kohtaks pöörduvaid ateiste võib-olla ka väljaspool ekstreemsituatsioone kaevikutes ja allakukkuvates lennukites.

Raamatu kolmas peatükk on ilmselt meile tuttavam ja räägib pühadest paikadest. Sellest, kuidas esiaja inimene mõtles, inkade pühadest linnadest kui müütilistest sümbolitest ja sakraalsest ruumist Muinas-Peruu maailmas.

Inkade universum oli kolmeosaline: inimeste maailma kohal asus taevane maailm, inimeste maailmast madalamal aga allilm. Taevas oli jumalate riik ja allilma sattus enamik surnuid. Riigid ei olnud teineteisest täielikult eraldatud: allilm oli ühendatud inimmaailmaga koobaste kaudu, jumalik keiser ehk Päikese Poeg naasis uskumuste järgi pärast surma aga taevasse isa kõrvale. Kolme ilma ühendasid kaks müütilist olendit, kes tulid allilmast madudena, läbisid inimeste maailma ja muutusid taevas jumalateks.

Kas pole sümboolne, et kui päevakorral oli ühe tsükli lõpp, võiks see tähendada spiraalset üleskäiku meie sisemise arengu poole? Kui inkade templiarhitektuur ja matmiskombestik väljendavad ruumiliste põhisuundumustega muistsete peruulaste maailmakäsitlust, kus taevas ja maa olid võrdselt tähtsad ja olulised, siis ei tasu paikadest unustada taevast ja meile kultuuriliselt omasemat teoloogilist võrdlust sellest: meie Isa, kes Sa oled taevas… Taevast võiks samahästi lugeda ka nimetavas käändes ja see oleks veider oma põlisusu põiminguis kristlusega, aga miks ainult? Sellisena võttes oleksid religioonid erineva pulkade arvuga redelid ühe tõe poole.

Pühade sündmustena on käsitlust leidnud raamat maiade maailma sünnist, Inti Raymi päikesepüha, matmiskombestik ja surmaga seotud uskumused muistses Peruus ning võrdlus inkade ja asteekide maailmalõpukujutlustest. Peruu ja Mehhiko kosmogooniliste müütide ühisjoontena võib näha aegade alguses toimunud kataklüsme. Suurem osa inimesi sünnib maa peale tagasi, kuid see pole määratud saatuse või karmaseaduse poolt. Mõlemas religioonis puuduvad surmajärgne kohus ja viimne ülestõusmine.

Siinkohal meenuvad Ramses II müütilised sõnad: Life and death, it comes and goes! Mis on vahet määratul ja juhusel saatuse käsilasena? Oluliseks saab vaid vastus iseeneses, see, kas me muudaksime midagi tunnetatavast tagajärjest lähtuvalt. Kui inkadel on kaalukausid tasakaalus, siis meiegi võiksime aru saada, et ainus, aga elamiseks piisavalt vääriline põrgu on see, mille tekitamiseks oleme ise võimelised. Inkade kosmogooniline müüt räägib ühest toimunud veeuputusest ega oota tulevikus maailmalõppu.

«Tõsilood muinasrahvastest» sisaldab endas püha ajalugu: mõista inimest ja tema religiooni tähendab mõista ajalugu, nii nagu meie minevik mõjutab meid. Peruu vallutamine Hispaania konkistadooride poolt, Eesti hõimude enesetunnetuse võimalikust kujunemisest keskajal, muinaspõhja ühisaeg ja ühiskodu ning kolm Muinas-Peruu kultuurihorisonti – kas selle põhjal saab eristada ka kolme eri religiooni?

Kolumbuse-eelse Peruu kõrgkultuuride ajastut periodiseeritakse varaseks, keskmiseks ning hiliseks horisondiks ning nende vaheperioodideks. Peruu keskmise horisondi religioon on varase horisondi religioonide edasiarendus. Tahuantinsuyu impeeriumi loomise käigus tekkis inkade-eelse religiooni alusmaterjalist ideoloogilise mõõtega uus religioon, nagu meie ajalugu mõjutab meie arusaamisi ja nendest tulenevat olevikku. Inkade religiooni puhul on tegemist varatotalitaarse riigi usundiga, mis pidi olema konkreetne ja viimistletud, kerge järgitavusega.

Need kõik on eelduseks, et saaks tekkida püha riik, et valitseksid õilsad tõed, mis on usutavad kõigi jaoks. Juttu on Vana-Hiina Qini keisririigi valitsemissüsteemist, inkade ja asteekide riiklikust ja ühiskondlikust korraldusest, religioosse identiteedi probleemist varatotalitaarsetes riikides, inkade riigi totalitaarsusest ja religiooni osast selles ning salaliitude olemusest ja usundiloolisest taustast.

Oluline oli usuline ühistunne kaaspühitsetutega. Juttu on mees- ja naisliitudest, salaliitudest ja üliõpilaskorporatsioonidest, mis vastavad vormiliselt kõigile salaliidu tunnustele, ehkki taandunud on usuline pool, välja arvatud ürgseim, mis on fenomenoloogiliselt animistlik: korporatsiooni kui liikmete ühiskeha vägi, mille talitlevasse toimesse usutakse.

Tarmo Kulmari «Tõsilood muinasrahvastest» viib meid tuhandeid aastaid tagasi, tehes selgeks, et miski pole lõplikult muutunud. See on kerge jälgitavusega raamat, nagu süsteem, mis on ühtviisi hariv ja meelikoondav kõigile ajaloo-, kultuuri- ja teoloogiahuvilistele. Eriti aga neile, kellele pakub erilist huvi muistne ja salajane, mis on omal kombel jäänud püsima, tulenevalt sellest, et saladus on tsivilisatsiooni alus.

Liis Koger

TÜ maalikunsti 3. aasta üliõpilane

Jaga artiklit