Ühes riigiga voolisid Eesti võimud 1990. aastatel arusaama rahvusest – paljuski läbi poliitika, mis kohati eelistas etnilisi eestlasi, räägib ajaloolane Reigo Lokk.
Teie doktoritöö tuum on nn rahvustamine, milles etniliselt kirev riik tajub end ohustatud rahvusriigina. Mida see kaasa toob?
Reigo Loki enam kui 450-leheküljeline doktoriväitekiri «Sepistades natsiooni: taasiseseisvunud Eesti etnopoliitilised konfliktid» on esimene terviklikum käsitlus taasiseseisvumisjärgsest Eesti rahvuslusest.
Vähemalt käesoleva sajandi esimesel kümnekonnal aastal Eestis ajude äravoolu ei toimunud, leidis meie taasiseseisvumisjärgseid väljarändemustreid uurinud geograaf Kristi Anniste.
Kirjeldades praegust olukorda piiriüleses rändes, räägivad mõned rahvastikuteadlased «mobiilsuspöördest».
Minu arvates on üks olulisemaid asju tänapäeva maailmas see, et inimene usuks iseendasse, ei kõhkleks üleliia, oleks tema ise ning püüdleks oma unistuste poole. Seda kõike seetõttu, et iga asja üle dramaatiliselt kurtmine väsitab nii ennast kui ka kaaskodanikke. Depressiivsus muudab nii iseenda kui ka lähedaste elu komplitseeritumaks ning pingerohkemaks. Samuti on pidevalt pahural või depressiivsel inimesel ühiskonnale raske kasulik ja väärtuslik olla.
1990. aastate Eesti nn võitjate põlvkonda kuuluja edu mõjutas pigem tema ema kui isa ametipositsioon, avastas sotsioloog Ave Roots.
Kesk-Euroopa sotsialismimaadega võrreldes muutus Eesti ühiskond Nõukogude Liidu lagunedes äkilisemalt. Tööturule tähendas see mõnevõrra suuremat hulka noori juhte, praegustele sotsioloogidele aga andis tõdemuse, et 1990. aastate hakul «õiges kohas» olnutel oli tõepoolest ka kümmekond aastat hiljem teistest kõrgem sissetulek ja ametipositsioon.
Eesti teismeliste kalduvus internetis igavleda viitab struktureeritud tegevuste nappusele, ütleb meediauurija Lukas Blinka.
«Paljud Euroopa lapsed ja teismelised on internetis igavusest. Nad igavlevad ka netis, aga kasutavad seda ikkagi,» mõtiskleb meediauurija Lukas Blinka. «See tähendab, et neil puudub alternatiiv.»
Praegune keelepoliitika on jätnud eesti keele õppimise suuresti vaid venekeelsete õpetajate endi vastutusele, leiab sotsioloogiadoktor Tatjana Kiilo.
Venekeelsete gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele kirjutati seadusesse aastal 1993.
Kaks kümnendit hiljem raporteerivad keeleinspektorid aga endiselt koolidest, kus nõutaval tasemel valdab eesti keelt 42 õpetajast 6. Või on 25 töötajast vaid 2 eelmise kontrolli järel oma keeletaset tõstnud.
