Kuritöö ja karistus ehk korruptsioonist

Kolumn

Hiljuti küsis minult keegi veidike võõristavalt, kas korruptsioonist on tõesti võimalik kirjutada doktoritöö. Ilmselt tulenes see küsija imestusest, et nii tavapärast nähtust on vajalik teaduslike vahenditega uurida. 

Ent uurida on palju, mida näitab kas või see, et korruptsioon on olnud rahvusvaheliselt majandus- ja sotsiaalteadlaste aktiivne uurimisobjekt viimased paarkümmend aastat. Kui varem vaadati peamiselt korruptsiooni ning makromajanduslike ja sotsiaalsete nähtuste vahelisi seoseid, siis nüüd on uurijate huvi pöördunud rohkem väärtuste poole, millega oleks võimalik korruptsioonitaset selgitada ning ka mõjutada.

Äsja kaitstud doktoritöös uurisin peamiselt inimeste hinnanguid korruptsiooni ja karistuse kohta, tuues välja põhjused, miks korruptsiooni ennetamisele ei pöörata organisatsioonides tähelepanu ning mis inimeste arusaamasid mõjutab. Töös käsitlesin ka seda, mis mõjutab korruptantidele soovitud karistusi.

Eesti õiguskaitseorganisatsioonide näitel võib öelda, et formaalne arusaam korruptsioonist (korruptsioon on vaid see, mis seaduses kirjas ning korruptsioon on peamiselt madalama taseme ja halvasti tasustatud ametniku probleem) ning ülemäärane usk karistusse ja kontrolli pärsivad (kas või juhtide isiklik eeskuju) korruptsiooni ennetamisel loovamaid lahendusi.

Eesti avaliku sektori töötajate hinnangutest korruptsioonile selgub, et usaldus institutsioonide vastu võib mõjutada inimeste väärtushinnanguid. Mida rohkem institutsioone usaldatakse, seda rohkem korruptsiooni taunitakse ning seda selgem on korruptsioonist arusaamine. Ilmselt tuleneb see usaldavate inimeste suurematest ootustest, mistõttu moraalinormide rikkumine institutsioonide esindajate poolt pälvib ka karmimat hukkamõistu. Usaldavate inimeste jaoks seostub korruptsioon pigem usalduse kuritarvitamisega.

Huvitaval kombel soovivad Eesti elanikud korruptantidele karmimaid karistusi kui varastele. Inimesed, kes usaldavad poliitikuid, soovivad varastele leebemaid karistusi, millest võib järeldada, et usaldavad inimesed tunnevad vähem hirmu varaste ees ega pea vargaid ühiskonnale väga suureks ohuks. On ju senised uuringud näidanud, et vähene usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on pannud inimesed nõudma karmimaid karistusi ja vangistust. Seega võiks järeldada, et kõrge usaldustasemega ühiskondades poliitikute lubadused karistusi karmistada neile valijahääli juurde ei too. Samas kehtib see selgitus vaid varaste puhul, kuna korruptandile soovitud karistuse ja usalduse vahel sellist otsest seost uuring ei tuvastanud.

Küll aga võib doktoritööst tulenev teadmine (mitte-eestlaste soov võrreldes eestlastega korruptante karmimalt karistada) viidata võimust võõrandumisele ning olla kaudseks näitajaks vähesele poliitilisele usaldusele. Need võimalikud seosed aga vajavad edasisi põhjalikumaid uuringuid.

Mari-Liis Sööt

kaitses 19. aprillil doktorikraadi politoloogias

Jaga artiklit