Kui kell kukub… katki

Toimetaja

Viibisin kord semiootikaloengus, kus räägiti automatismist. Lektor tõi näite, kuidas inimene uut pastapliiatsit esimesest korda kasutades tunneb sellest teatavat rõõmu.

Teda paelub objekti välimus, see, kuidas pastakas peos tundub ja milliseid jälgi see paberile jätab. Pärast mitmendat korda aga on ese oma uudsuse kaotanud ja selle kasutamine muutub automaatseks.

Püüdsin loengule järgnenud päevadel pidevalt oma tähelepanu koondada olmelistele, vahel tüütuna näivatele pisitegevustele, nagu näiteks hammaste- või nõudepesu. Tunda rõõmu hetkes olemisest ja sellestki, et nõndamoodi talitades pole ma optimaalne, efektiivne ja produktiivne massinimene.

«Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii» või «Ela valesti» on laused, mida Tartu hoonetel kohates tihtilugu peatun. Tänapäevases progressiusku tsivilisatsioonis, mis ühe kiireneva tempoga (ja mõnikord ka üle laipade) meediakära saatel edasi tormab, tunduvad need sõnumid ehk ketserlusena. Omamoodi kaalu lisab neile asjaolu, et enamasti on kunstnikukäsi grafiti maalinud hüljatud majadele. Ühe hiljutise diskussiooni käigus selgus, et nukralt lagunevaid ja peremehe hooleta ehitisi on heade mõtete linnas koguni poolsada. Ehk terve tänavatäis.

Üks neist on Emajõe kaldal hääbuv endine pärmitehas, mida käesoleva numbri persooniloo kangelane Madis Mikkor püüdis kultuuritehasena uuele elule tuua. Paraku tõmbas masu vingetele plaanidele kriipsu peale. Ja nagu meile pidevalt selgitatakse, siis pole kohalikku päritolu ning püsiväärtusi puudutav kultuur eriti kasumlik. Iseküsimus on, kas peakski olema? Kas loovisikud peaksid mahtuma määrustega ettenähtud raamidesse ning enda elatamiseks sukelduma projektimasinasse, võttes omaks veidra kantseliidi? Ehk pakub just süvitsi minev kultuur võimalust mõtestada inimese eksistentsi enamana, kui pelgalt riigialama või tarbijana.

Kui düstoopiad jutustavad meile tulevikust, kus masinad on inimkonna üle võtnud kontrolli, siis lahtise pilguga ringi vaadates võib näha seda juhtumas reaalajas. Vahel tasub mõtiskleda, kui palju me oma ajast veedame tehnoloogiat kasutades, olgu selleks arvuti või nutiseade. Või kui palju teeme tööd, et masinaid soetada ning ülal pidada. Muidugi teevad need elu mõneti lihtsamaks ja lahutavad meelt, aga inimestevaheline vahetu suhtlemine jääb ainult ekraane vahtides üha hõredamaks. Ja samal ajal võib uudistest lugeda, kuidas mõne aastakümne pärast hakkavad robotid koolides lapsi algul abistama ning tehnika arenedes juba õpetama. Eks mehhaniseeritud tööjõudu on odavam ülal pidada. Aga miskipärast kahtlustan, et robotitel ei ole pidevas loovusvoos kulgevatele lastele õpetada miskit suurt peale automatismi.

Sven Paulus

UT toimetaja 2011–2013

Jaga artiklit