Sirli Parm.
FOTO: Andres Tennus

Kuidas lapsed keelelist aega tajuvad

Väitekiri

Mai keskel oma väitekirja kaitsnud Sirli Parm uuris, kuidas eesti laps omandab ajakategooriat, eelkõige selle leksikaalseid väljendusvahendeid ehk ajasõnu.

Dissertatsiooni «Eesti keele ajasõnade omandamine» laiem eesmärk oli välja selgitada eesti keelelise ajasüsteemi arengu seaduspärad kuni seitsmeaastastel lastel. Intervjuus UT-le toob uurija välja vanemate kasutatava ehk sisendkõne tähtsuse lapse keele arengule.

Käsitlesite oma doktoritöös eesti keele ajasõnade omandamist lastel. Kuidas jõudsite selle teemani?

Professor Haldur Õimu loengutes hakkas mind huvitama tähendusõpetus. Dotsent Reet Kasik saatis mind selle suure semantikahuviga professor Renate Pajusalu juurde, kellest sai mu juhendaja. Tänu temale olen uurinud ka keele omandamist. Doktorantuuri astudes huvitasid mind ajasõnad, aeg üldse ja keele omandamine. Teemasid ühendades hakkasin uurima aja väljendamist ja ajakategooriat lastekeeles, mida polnud varem eesti keeles uuritud. Kolleeg Maigi Vija ja professor Reili Argus, kes on mu teine juhendaja, viisid mu kokku rahvusvahelise uurimisrühmaga, kus juhuslikult uuriti ajakategooria omandamist ka teistes keeltes. Kokku oli neid keeli 17. Kõige enam juhtiski mu töö käiku see rahvusvaheline projekt, seades paratamatult paika rõhuasetused, töö käigu ja kiiruse.

Uurimise all olid ühe- kuni seitsmeaastased lapsed, aga millised olid uurimisküsimused?

Mu töö koosnes kahest uurimusest: korpusuuringust ja keeletestist. Esmalt vaatasin korpuse andmete põhjal kuni kolmeaastaste laste spontaanset kõnet. Selle põhiküsimus oli, millised ajasõnad ilmuvad lapse kõnesse esimestena ja kuidas on see mõjutatud sisendkõnest ehk lapsele suunatud kõnest.

Teine uurimus oli rahvusvahelise projektiga seotud eksperiment, kus uuriti nelja- kuni seitsmeaastasi lapsi. Eksperiment soovis leida vastuse küsimusele, mis ajal on lapsed omandanud keelelise ajakategooria: niihästi mineviku, oleviku kui ka tuleviku.

Kuna eesti keeles tulevikku grammatiliselt väljendada ei saa, pidime tuleviku situatsiooni panema mingi sõna või verbi lisaks. Näiteks «tantsima» ja «palli viskama» sobib sama hästi öelda tulevikusituatsioonis olevikulise verbiga. Selleks, et tulevikutähendust rõhutada, kasutasime katses verbi «hakkama» – «hakkab tantsima», «hakkab laulma».

Kuidas neid keelekorpusi üldse moodustatakse, näiteks laste puhul?

Eesti lastekeele korpuse on koostatud mitme keelehuvilise emad, kes on oma lapsi lindistanud. Andmepanga CHILDES eesti lastekeelekorpus on internetis vabalt kättesaadav. See koostatakse nii, et teatud aja tagant lindistatakse lapse kõnet näiteks tund aega korraga, seejärel andmed litereeritakse ja sisestatakse korpusse. Praegu tegeleme korpuse mahu suurendamisega. Kuna lastekeele korpus on meil suhteliselt väike, siis on see ka üks mu töö piiranguid.

Milliseid põnevaid tulemusi doktoritöö põhjal välja tuli?

Mitmed hüpoteesid said kinnitatud. Huvitav tulemus oli näiteks tuleviku väljendamise kohta: nii korpusuuringu kui ka eksperimendi põhjal ilmnes, et lapsed kasutavad konstruktsiooni, kus on oleviku ajasõna ehk näiteks «praegu» ja siis eituslik verb. Näiteks «praegu ei mängi». Seega lapsed väljendavad olevikulise ajasõna ja eitusliku konstruktsiooniga implitseeritud tulevikuaega: praegu ei mängi, aga hiljem mängime.

Eksperimendi testis oli lastel vaja väljendada tulevikulist situatsiooni. Olid videofilmid, kus laps pidi väljendama midagi tulevikus toimuva kohta ja me ei abistanud neid rohkem, kui ütlesime ette ajasõna «pärast» või ajasõna «veel». Üsna suur osa lapsi väljendas end eituse kaudu, näiteks «ta veel ei tantsi». Minu arvates on see hästi huvitav tulemus. Enamasti me teadlikult selle peale niimoodi ei mõtle, et võime tegelikult eituse kaudu ka tulevikku väljendada. Tulevik on nagunii aeg, mis on ebareaalne, sest seda veel ei ole, see on kujutletav. Minu töö ei anna vastuseid selle kohta, millised on lastel kõik võimalikud tuleviku väljendamise keelelised vahendid, aga vähemalt vihjeid selle kohta saab.

Iseenesest on see põnev, kuidas lapsed keelemaailma tulevad. Imikute pudikeelele järgneb vanemate jutu imitatsioon, ehkki sõnade tähendusvälja nad alguses ilmselt ei hooma?

Varasemates uurimustes on välja toodud, kuidas hakkavad lapsed keelt kui suhtlemisvahendit omandama. Kuigi vastsündinud on üsna abitud ja vajavad toetust ning hoolitsust, peavad nad ühel hetkel hakkama väljendama oma vajadusi, tundeid või soove, sest rääkida nad esialgu ju ei oska. Näiteks Marilyn Vihman on sellest kirjutanud, küll viidates ka varasematele uurimustele, et nutt ja esimesed naeratused ongi juba suhtlemine. Keeleuurijate huvi on selle protsessi jälgimine, kuidas suhtlusvahendid täiustuvad ja millal see muutub täiskasvanupäraseks kõneks.

Sisendkõne ehk ema, isa või hoidja keel on lapse keelelises arengus hästi oluline. Minu korpuseuuringu materjalist tuli näiteks välja, et lapsed kasutavad neidsamu ajasõnu, mida täiskasvanukeeles sagedasti kasutatakse ja mida kasutatakse sagedasti neile suunatud kõnes. Sestap kasutavad ka lapsed neid sõnu sarnastes lausekonstruktsioonides. Tõesti: keelelised väljendid ja nende tähenduskontekst tuleb lapsekeelde imitatsiooni kaudu ning tähendus täpsustub juba iseseisva kasutusega. Minu tööst selgus, et juba kõne arengu varasel perioodil paigutavad lapsed esimesed ajasõnad – juba, jälle, veel – ajakonteksti kuidagi hästi osavalt. Samas me ju räägimegi pidevalt ajast, kas olevikust, minevikust või tulevikust.

Kas teie töö puhul saab välja tuua mõningaid soovitusi näiteks vanematele oma lastele keele õpetamiseks?

Oleksin sellega ettevaatlik, sest meil on terve hulk psühholooge ja eripedagooge, kes annavad otseselt oma uurimuste põhjal nõuandeid ja teevad ettepanekuid, kuidas kõnearengut soodustada. Üldteada uskumisena ütleksin, et rääkige oma lastega rohkem. Ja rääkige palju. Aga seda vanemad nagunii teevad. Alateadlikult kohandavad kas hoidjad või vanemad oma keelt lapse arengutasemele.

Ma hindan meie ülikoolide psühholoogide ja eripedagoogide tööd, kuna nad aitavad laste kõnearengu probleemidega tegelejaid. Tegelikult puudub praegu ühtne kõnearengu hindamise test, kuigi töö selle loomiseks käib. Keeleteadlaste ülesanne on pigem kaardistada arengutase, et mis vanuses on miski laste jaoks mõistetav ja mida nad oskavad väljendada.

Kas see võib pärssida keele arengut, kui lapsed istuvad pidevalt arvuti või teleri taga?

Just keeleline väljendus jääb selle juures kindlasti tagaplaanile. Varasemad uurimused on näidanud, kuidas vahetu rääkimine arendab last ikkagi palju rohkem kui teler või arvuti, sest sealt ei saa ta oma kõnele tagasisidet. Ma arvan, et niihästi praegu kui ka tulevikus on oluline see, et lapse kõrval oleks inimesed, kelle kaudu ta keelt õpib. Esimest keelt ei saa ilmselt õppida ainult teleri ja arvuti vahendusel, just eelmainitud tagasiside puudumise tõttu. Ka minu tööst tuli välja, kui olulised on lapsele suunatud kõnes kasutatud parandused ja kordused. Näiteks kui laps ütleb: «homme me joonistasime kaardi,» siis ma emana parandan tema kasutatud ajaväljendit ja pakun talle uusi sõnu, mida ta võiks minevikulises kontekstis kasutada. Selliseid parandusi televiisor keelt omandavale lapsele ju ei paku.

Sven Paulus

UT toimetaja 2011–2013

Jaga artiklit