Tartu Ülikooli teisel tegevusperioodil, Academia Gustavo-Carolina ajal, kanti suurem osa üliõpilastest matriklisse Pärnus.

Toetudes inimest, tema tegusid ja pärandit väärtustavale mõtteviisile, tuleks minevikku mäletada võimalikult tõeselt. Ometi on meie selgeksõpitud ajaloolised narratiivid nagu Šveitsi juust: hulga aukudega, mis pole alati tekkinud allikate puudumise tõttu.

Baltisaksa ajaloolased kasutasid 1699. aastal sõja jalust Pärnusse ümber asunud ülikooli kohta nimetust Tartu-Pärnu ülikool. Seda on teinud ka mitmed Eesti uurijad, kuid meie traditsioonis pole see valdav.

Pärnusse kolimist on samastatud pigem ülikooli allakäigu ja hääbumisega. Ometi võeti ümberasumine toona ette suurte lootustega ületada senised kitsaskohad ja lõpuks suudeti ülikool isegi sõjatingimustes viia uuele tõusule. Tartu oli selleks ajaks Vene vägede poolt vallutatud, elanikud küüditatud ja Käsu Hans oli kirja pannud oma nutulaulu „Oh! ma waene Tardo liin“.

1999. aastal, Pärnu akadeemia avamise 300. aastapäeva puhul ilmunud Helmut Piirimäe ülevaateteos „Ülikoolilinn Pärnu“ oli seni ainus, mis käsitles põhjalikumalt seda ülikooli ajaloo vähem tuntud perioodi.

25 aastat hiljem ilmunud „Academia Pernaviensise lugu“ on aga nii sisult kui ka vormilt koostatud juba teisiti: autoreid on kolm (ld tres faciunt collegium – kolm moodustavad kolleegiumi), raamat on varustatud mõtisklema ajendavate küsimustega nagu kõrgkooliõpik, kujundus sisaldab originaalloomingut (Janno Preesalu illustratsioonid ja Indrek Aija disainitud pealkirjašrift) ning käsitletud ajajärk ei piirdu kaugeltki vaid 11 aastaga. Eelloo kaudu ulatub see Lõuna-Euroopa renessansiaegsete akadeemiliste klubideni ja epiloogis 18. sajandi teise poolde, mil Rootsi ülemereprovintside ülikooli rolli võttis üle Peterburi Teaduste Akadeemia.

Raamatus ei saa mööda Põhjasõja sündmustest ega Pärnu ülesannetest põgenikke majutanud kindluslinna ja sõjamoona vahelaona. Loomulikult täidab enamiku raamatust akadeemia lugu, mille on läbi toimetanud Meelis Friedenthal.

Põhjalik on professor Janika Pälli süvenemine Academia Gustavo-Carolina Pärnu perioodi teadusellu, kus lugeja ette joonistub pilt nii tollastest teadusküsimustest kui ka niisugusest akadeemilisest töövormist nagu dispuut. Seejärel on Janet Laidla kirjeldanud hariduse kaudu avanenud võimaluste spektrit ja uusaegse üliõpilaselu tahke – akadeemia suhteliselt lühikese tegevusaja tõttu oli see võimalik küllaltki terava fookusega.

Teoses on esimest korda kirjeldatud põhjalikult ülikooli seost Pärnu linnaga. Senistes käsitlustes on seda enamasti nähtud kui vastuolu kõrgelt haritud õppejõudude ja üliõpilaste ning vähema hariduse ja praktilise meelega väikelinnakodanike või rae vahel. Lähemal vaatlusel on see suhe osutunud palju mitmekülgsemaks.

Selgelt ilmneb sõjapõgenike ja ohvitseridega täienenud haritlaskonna roll ülikooli püsimajäämisel: nemad kuulasid loenguid aastatel, mil enamik professoreid ja üliõpilasi oli Pärnust sõja kartuses põgenenud. Teisalt käis teoloogiaprofessorite eestvõtmisel agar võitlus Pärnus omaks võetud pietismiga, raamistades linnas juurdunud haridus- ja hingehoiutavasid.

„Academia Pernaviensise lugu“ on käik akadeemilise mõtte ja olme radadele enam kui kolm sajandit tagasi. Mõeldes tolleaegse ülikooli raskuste ja õnnestumiste üle, avastab lugeja ka enese: „Cogito, ergo sum“ on ju väide, mille tegi tuntuks tolle ajastu autoriteet René Descartes. Lugeja võib kaasa arutleda, millises linnas on ülikoolile parim asupaik, või teoretiseerida teoloogiliste, meditsiiniliste ja õiguslike printsiipide ning loodusteaduslike avastuste paikapidavuse üle.

Tänavu möödub Academia Gustavo-Carolina asutamisest Pärnusse 325 aastat. Juubeli puhul on tervendav meenutada, et oleme nii kaugele jõudnud paljude põlvkondade pingutuse tulemusel. Sündmused, mis leidsid aset aastatel 1699–1710, on üks lootusrikas, kuigi sõjatingimustest varjutatud sööst, mis on meie uusaegse kõrgharidusloo lahutamatu osa.