Kuidas anda tagasisidet?

Veste

Tere, hää kolleeg säält Emajõe veerest!

Kuidas siis eluke kultuuripäälinnas kah veereb? Vaatasin telest, avapauk ajas inimesed tülli – ühed ütlesid, et popp ja noortepärane, teised nurisesid, et Tartu kadus kuhugi nende värviliste pallikeste vahele ära. Isegi Kristiina Ehinit ei näidatud, rääkimata Koidulast, Jannsenist või Konrad Mägist. Reivi asemel oleks pidanud ikka raeplatsil labajalavalssi keerutama! Lääne ees lömitamine, ma ütlen. Ootan põnevusega musupidu raeplatsil ja ostsin juba ära porgandipileti Tartusse. Äkki õpetatakse vana hobune kah veel kaeru sööma?

Meil siin Linnas – olgem ausad, ega Eestis ju rohkem linnu polegi – areneb elu hirmsa hooga. No viimati tuli ülalt alla juhend, kuidas kohelda selliseid üliõpilasi, kellel on miski vaimse tervise häda. Ja ennäe imet, kohe potsatas mu meilikasti kiri.

Tudeng kirjutas, et tal on üks peenikese nimega asi, mis seostub keskendumisraskustega, ja et kas ta võiks minuga kokku leppida mõnes asjas.

Esiteks: kas ta võiks praktikumi hilineda? Ma pean ütlema, et selle ettevalmistamine on mulle üpris aeganõudev, mul on vaja kõigile materjalid välja otsida, ja tudeng peab praktikumis töö tegema.

Teiseks: kas ta võib loengu ajal süüa ja kohvi juua?

Kolmandaks: kas ta võib töö esitamisega hilineda? Sest noh, tema eripära tõttu lihtsalt on raske kõike õigeks ajaks valmis saada.

Neljandaks: kas ta võib tunnis magada, kui leiab endale sobiva kott-tooli?

Ja viiendaks, kas ta võib puududa?

Lugesin seda kirja ja ohkasin. Lubasin. No mis sa teed ära, kui teisel on selline viga külges – eh, eripära. Ega meil pole inimesi liiast, peab mõistev olema. Noor inimene, äkki ikka õpib ka midagi? Pealegi, väga viisakas – vähemalt küsis!

Too tudeng käiski siis kohal nagu kuuvarjutus, töid ei esitanud ja lõpuks kadus päris ära. Olin sunnitud talle tagasisidet kirjutama, aga mida kirjutada? Kursus jäi ju läbimata.

Kui siis ülalt saadeti järgmine kiri, kuidas tuleb neid, kellel on raske õppetööga hakkama saada, ikka aidata ja toetada ja neil kätt hoida, puhkes meie õppeasutuses mäss. Õppejõud lubasid streikima hakata, sest neilt nõutakse sotsiaaltöö tegemist, aga raha selle eest ei maksta. Seejärel kuulutasid üliõpilased välja streigi ja nõudsid psühholoogiliselt haritud õppejõude ja nüüdisaegseid meetodeid.

Jaa, elu on vastandite võitlus. Nii me arenemegi.

Kirjuta, armas Rotu, kuda sul läheb. Tartu päevad ei lähe mul kunagi meelest. Just eile tuli silme ette mälu-pilt, kuidas me raudtee ääres maasikaraksus käisime ja kõhuli peenardesse viskusime, kui miilits mööda sõitis. Kui tol ajal oma erivajadusest rääkima hakkasid, võidi hullarisse panna.

Aga õnneks on meil nüüd oma riik!

Sinu Hiir

---------------------------------------

See kiri põhineb ülikooli töötajate tõestisündinud lugudel ega sisalda konfidentsiaalset informatsiooni.

Jaga artiklit