René Mõttus uurib, kuidas ja miks inimesed psühholoogiliselt erinevad, kuidas need erinevused elu jooksul arenevad ning millised on nende tagajärjed inimeste kohanemises, toimetulekus, heaolus ja tervises.
FOTO: Pirjo Mõttus

Inimeste isiksus muutub elu jooksul tihti

Uus professor

„Avaldan psühholoogide halvasti hoitud saladuse: keskmine akadeemilise psühholoogiharidusega inimene ei ole enda ega teiste mõistmisel grammigi targem kui mõni muu tähelepanelik ja arukas inimene,“ muigab Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogia professor René Mõttus.

Professor Mõttuse sõnul on üks levinud väärarvamusi psühholoogide kohta just see, et nad oskavad lugeda inimeste mõistust. Ta tõdeb, et kuigi praktikuna tegutsevad psühholoogid võivad aidata inimestel endid ja teisi paremini mõista, siis „teiste mõistuse lugemise oskust“ akadeemiline psühholoogiaharidus ei anna.

Suhtumine vaimsesse tervisesse ja sellest rääkimisse on viimastel aastatel tunduvalt paranenud, aga arenguruumi on Mõttuse hinnangul veel omajagu. Ikka ja jälle tuleb rääkida sellest, et valdav osa vaimse tervise probleemidest pole vaimuhaigused, vaid olukorrad, kus inimese täiesti normaalsed iseärasused või psühholoogilised muutused ei sobi tema ümber valitseva keskkonnaga.

„Selliseid olukordi võib ette tulla meie kõigiga, ja väga tihti tulebki. Enamasti lähevad asjad lõpuks paremaks, aga professionaalne abi aitab sellele kaasa. Peame veel palju uurima, kuidas oma vaimse hügieeni eest paremini hoolt kanda – nii nagu oleme ajapikku õppinud hoolt kandma oma kehalise hügieeni eest. Ka voolava veega pesemine ja hammaste harjamine polnud veel mõnda aega tagasi kaugeltki tavapärased,“ märgib ta.

Psühholoogiasse suhtutakse jätkuvalt suure huviga, aga ka ettevaatlikult ja skeptiliselt, ning see on Mõttuse hinnangul põhjendatud. See hoiab psühholoogid ärksad ning sunnib neid ennast teadlaste ja spetsialistidena tõestama.

„Ma arvan, et parim viis seda teha on rääkida ausalt inimloomuse keerukusest, purustada järjekindlalt müüte ja seejärel asendada need vähem seksikate, aga empiiriliselt tõestatud seaduspäradega. Psühholoogia ongi keeruline teadus, aga ainult sellepärast, et inimene on keeruline,“ ütleb Mõttus.

Sageli kohtab ta ettekujutust, et psühholoogia suudab inimese mõtteid, tundeid, soove ja käitumist seletada lihtsate mudelitega, mis on inimmõistusele arusaadavad ning diagrammide ja tavakeelega kokku võetavad.

„Psühholoogia suudab kirjeldada teatud üldisi seaduspärasid, aga need on liiga nõrgad, et aidata mõista konkreetseid inimesi. See pole psühholoogia süü. Lihtsalt inimaju on oma kümnete miljardite rakkude ning nende vahel olevate kümnete miljardite ühendustega, mis veel inimeste vahel suuresti erinevad, kõige keerulisem asi universumis. Vahest oleks isegi ülbe eeldada, et aju on arenenud selliseks, et suudaks iseendast aru saada,“ mõtiskleb ta.

Samuti pole Mõttuse sõnul alust arvata, et kõigi inimeste psühholoogilised „süsteemid“ töötavad piisavalt ühtemoodi, et neid saaks sarnasel moel seletada. Muidugi on mõningaid üsna universaalseid omadusi, näiteks tahab enamik inimestest tunnustust rohkem kui hukkamõistu.

„Sarnane käitumine võib tuleneda väga erinevatest põhjustest ning samad põhjused võivad viia erineva käitumiseni. Inimeste puhul ei saa ilmselt kunagi olema üldkehtivaid seadusi, nagu füüsikas on näiteks Maa külgetõmbejõud. Isegi parimad psühholoogiaseadused kehtivad ainult veidi üle poole inimeste kohta veidi üle poole kordadest,“ ütleb Mõttus. „Enamik seadustest kehtib ilmselt veelgi harvem.“

Kuidas siis inimesed ometi üksteisest nii erinevaks kasvavad? Üldine vastus on Mõttuse sõnul: geenide ja kogemuste tõttu. Aga milliste geenide ja milliste kogemuste ning milliste koosmõjude tõttu, seda veel ei teata. Lihtsaid vastuseid ei ole ja tavatõed eriti ei kehti.

„Enamiku inimeste puhul on vanemate mõju ootamatult väike; üksi kasvanud on sarnased suurematest peredest lastega; tähtkujudel ja sünniaastatel pole vahet; kultuuri mõju on imeväike; generatsiooni mõju pole peaaegu üldse märgata ...“ loetleb Mõttus ja tõdeb, et müüte jagub.

René Mõttus on lõpetanud Tartu Ülikooli doktorikraadiga 2009. aastal. Tema doktoritöö käsitles isiksuseomaduste erinevaid kirjeldusviise. Mõttuse teadustöö hõlmab isiksuse kirjeldamise ning selle põhjuste, arengu ja elukäiguliste tagajärgedega seotud teemasid. Vaatamata temaatilisele mitmekesisusele on Mõttuse töös kaks läbivat, küllap tema enda isiksust kirjeldavat motiivi: suurtest ja mitmetahulistest andmetest uute mustrite otsimine ning väljakujunenud praktika trotsimine.

Ta on avaldanud umbes 100 teadusartiklit, juhendanud seitse doktoritööd ja üle 40 magistritöö. Ta on Eesti Psühholoogide Liidu ja Euroopa Isiksusepsühholoogide Assotsiatsiooni liige, ajakirja European Journal of Personality peatoimetaja, taskuhäälingu „Personality Psychology Podcast“ kaasasutaja ja peab veebilehel Psychology Today blogi „People Unexplained“. Ta on pälvinud ka Euroopa Isiksusepsühholoogide Assotsiatsiooni noore teadlase auhinna.

Mõttus on varem töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis kliinilise psühholoogina ning Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis projektijuhi, vanemteaduri ja spetsialistina. Ta on ka Edinburghi Ülikooli kaasprofessor. Alates 1. jaanuarist 2023 on René Mõttus Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogia professor. 

UT palus uuel professoril täita ankeedi, et saaksime temaga tutvust teha.


Uurimistöö sisu mõne lausega

Uurin, kuidas ja miks inimesed psühholoogiliselt erinevad, kuidas need erinevused elu jooksul arenevad ning millised on nende tagajärjed inimeste kohanemises, toimetulekus, heaolus ja tervises. Erinevuste all pean silmas nii „normaalseks“ ja „terveks“ peetavat käitumise, mõtlemise ja tunnete variatiivsust kui ka seda, mis inimesi arsti või nõustaja juurde võib viia. Minu uurimistöö hõlmab igas vanuses inimesi maailma eri piirkondadest.

Teadustöö kasu ühiskonnale

Ühel pool on praktiline kasu, mis aitab inimeste rühmadel saavutada üldaktsepteeritud eesmärke: meie ühiskonnas näiteks rohkem teadmisi, suuremat tootlikkust ja paremat tervist. Samas ei pea teadustöö tingimata püüdma teenida praktilisi eesmärke. Näiteks suurem tootlikkus on tihti keskkonda hävitav ja parem relvastus on lihtsalt tappev. Pealegi pole avastuste praktiline väärtus alati ennustatav: valdav osa otsese kasu nimel tehtust osutub lõpuks kasutuks, aga paljud teadmisjanust tehtud asjad osutuvad lõpuks kasulikuks.

Teisel pool on teadusest sündiv nähtamatu kasu. Nii teadustöö protsess kui ka selle (vahe)tulemused aitavad õppida enda ja maailma kohta, niisamuti nagu rikastavad meid kunst, kirjandus ja muusika. Sama tähtis kui uued avastused – mille enamasti lükkavad ümber veel uuemad avastused – ongi just avastamise protsess ja seda tagant tõukav uudishimu. Minu arvates on see üks osa inimeseks olemise mõttest ja lõppeks ilmselt kestvam ja tähtsam kui suurem hulk raha ja vidinaid või vastamine ajas ja kohas kohastumuslikuna näivatele kriteeriumitele, mida nimetame heaoluks.


Parim osa teadus- ja õppetööst

Parim osa on intellektuaalne vabadus. Ennast tõestanud teadlastel on vabadus tegelda teemadega, millega nad tahavad tegelda, moel, mida nad ise mõistlikuks peavad – vähemalt seni, kuni nad suudavad ka osa teistest teadlastest selles veenda. Sama kehtib õpetamise kohta – ka selles on teadlastel üsna suur vabadus, sest suurema tarkusega instantsi ju pole. Aga samas on see ka suur vastutus ja teadlased on üldiselt üsna ettevaatlikud sellega ringi käimisel.

Kõige põnevamad teemad, mida uurida

Kõige põnevam teema on see, millest ja kuidas inimeste erinevused välja kujunevad. See pole ju ainult psühholoogide probleem. Empiirilis-teaduslikult on seda uuritud üsna lühikest aega, varem oli see vaid tavatarkuse, religiooni, filosoofia ja muidugi kunsti, kirjanduse, muusika pärusmaa. Minu eriala – isiksusepsühholoogia – püüab sellele küsimusele läheneda teaduslike meetodite ja empiiriliste andmetega.

Olulisim avastus

On üks äärmiselt lihtne tähelepanek, mis on mitmete meie andmestike põhjal kinnitust leidnud: lapsed muutuvad vanusega üksteisest psühholoogiliselt üha erinevamaks kuni umbes teismeeani, aga seejärel inimeste üksteisest lahku kasvamine pidurdub vähemalt keskea lõpuni.

Sarnast arengumustrit on märgatud ka näiteks pikkuse puhul, aga veidral kombel polnud psühholoogiliste omaduste hajuvuse arengumustritele varem eriti keegi keskendunud. Kaksikuid võrreldes oleme näidanud, et suureneb eeskätt erinevuste see osa, mis on tingitud geneetilistest teguritest. Ehkki kaudne, on see üks vähestest tõenditest väga populaarsete nn transaktsiooniliste arenguteooriate kasuks. Nende teooriate kohaselt on klassikaline geenide ja keskkonna vastandamine (ingl nature vs. nurture) vale. Pigem arenevad inimesed nii, et geenidega sobivaid valikuid tehes kalduvad nad kogema keskkonda, mis võimendab nende geneetilisi kalduvusi.

Seega on geenid ja keskkond inimeste kujunemisel täiesti läbi põimunud, sest geenid mõjutavad keskkonna valikut. Pean siiski ütlema, et selle avastuse mõju valdkonnale on olnud üllatavalt tagasihoidlik. Ootamatu on aga olnud see, et inimeste erinevuste kasv teismeeas pidurdub – teooria kohaselt peaksid selle aluseks olevad geeni-keskkonna transaktsioonid veel kaua kestma.


Intellektuaalsed mõjutajad

Erialaselt on minu suurimad mõjutajad olnud head kolleegid, kellelt tasub mitmes mõttes eeskuju võtta. Jüri Allik – intellektuaalne uudishimu, oskus näha suurt pilti; Ian Deary – intellektuaalne mitmekesisus, juhtimisoskused ja pragmaatilisus; Robert McCrae – intellektuaalne pühendumine ja tühja jutu vältimine. Ja muidugi Wendy Johnson – intellektuaalne halastamatus ning oskus näha läbi poolikutest vastustest ja moevooludest. Tema kriitika paneb pea alati ennast ebamugavalt tundma, aga enamasti tuleb lõpuks tunnistada, et tal on õigus. Wendy on alati enda ja teiste suhtes väga kriitiline. Ent kahe minu kirjutatud töö kohta on ta öelnud, et need on päris head. See on mõjunud väga julgustavalt.


Hobid

Teadlase töö just väga palju vaba aega ei jäta. Viimased 19 aastat olen palju vabast ajast veetnud lastega. Nad on nüüd ise värsked üliõpilased, ja mis siin salata, pean omale väljaspool tööd uusi rolle juurde otsima ... Aga tõsiselt: mulle meeldib joosta, süüa teha, reisida, muusikat kuulata. Kahes riigis, Šotimaal ja Eestis elamine pakub topeltkoguse väikseid asju ja rutiine, millega ennast vormis hoida. Olen selle võimaluse eest elule ülimalt tänulik.

Eesti või šoti huumor?

Eesti, päriselt ka. Hindan šoti kultuuri väga, aga eesti kombed ja naljad on paremini mõistetavad.

Elu linnas või maal?

Sorry, Saaremaa … Enamiku ajast tahan olla linnas, ehkki mulle meeldib vahel ka Saaremaal maakohas olla.

Vaimne või füüsiline tervis?

Muidugi mõlemad! Üht ei saa teiseta.

Teadus või õppetöö?

Mõlemad. Teadustööd armastamata poleks ma professor, aga mulle meeldib tudengitega auditooriumis olla, eriti kui kõik saavad ja tahavad rääkida.

Üksikisik või ühiskond?

Mõlemad. Kui sel küsimusel on poliitiline alltoon, siis vastus on siin: olen ideoloogiline tsentrist.

Töö üksi või rühmas?

Mõlemad. Mulle meeldib üksi olla ja tegutseda, aga teadus on olemuslikult grupitöö ja see sobib mulle ka.

Lugemine või kirjutamine?

Tahaks öelda lugemine, aga pean ütlema kirjutamine. Tahaksin iga kirjutatud asja eel enam lugeda, aga lihtsalt on vaja palju asju kirjutada ja kompromisse teha.

Öökull või lõoke?

Öökull. Parim tõestus – vastasin sellele küsimusele pühapäeva õhtul kell 23.36.

Lugemis-, vaatamis- või kuulamissoovitus

Naudin väga taskuhäälinguid. Mulle meeldivad paljud pikad dialoogid – mõnda aega tagasi kuulasin näiteks Lex Fridmani kolmetunnist vestlust Yuval Noah Harariga. Sellest saatest on palju õppida.

Parim viis puhata

Perega. On parim, kui õnnestub ennast ka e-kirjadest eemal hoida, aga pean seda veel harjutama. Heal puhkusel on ka pahupool – selle järel on esimene töönädal eriti keeruline. Aga sellest tunnebki ära hea puhkuse!


Mida inimesed isiksusepsühholoogia kohta teadma peaksid?

Isiksusepsühholoogia on tõsine empiiriline teadusala, kus tegutseb palju helgeid päid. Selle tulemused on suhteliselt hästi korratavad, aga tihti tavaloogikat eiravad. Inimeste isiksus muutub elu jooksul päris tihti. Isiksusetestid töötavad üllatavalt hästi. Isiksusegeene pole olemas.

Soovitus loengusse tulevatele üliõpilastele

Olge valmis selleks, et mitmed seni iseenesestmõistetavad asjad ei näi enam nii – vähemalt siis, kui olete valmis mind uskuma.

Jaga artiklit