Esimene aasta Amsterdami Ülikooli tudengina oli tõeline elukool. Holland oli küll juba kolmas välisriik, kuhu elama läksin, ja Eestile lähemal, kuid seal hakkama saamine osutus keeruliseks.

Aprill 2017. Naudin veel viimaseid kuid pärast gümnaasiumi lõppu võetud vaheaastat ja saadan emale Hispaaniast e-kirja: „Amsterdami on vaja dokumendid saata. Originaalid peaksid olema minu toas kollases mapis. Vaja on paberkoopiaid, aga need peavad olema kinnitatud.“

Järgneb mitu vestlust teemal, mis ja kuidas täpselt esitada tuleb, ning kaks nädalat hiljem kirjutab ema vastu, et pani tähitud kirja Hollandisse teele. Polnudki vaja muud, kui gümnaasiumi lõputunnistusest koopia teha, kooli kantseleist templid peale võtta, dokumendid koos minu motivatsioonikirjaga Hollandisse saata, ja sisseastumisavaldus Amsterdami Ülikooli on esitatud.

Olen oma haridustee jätkamiseks valinud Euroopa õpingud. Amsterdamis ahvatleb mind eelkõige uus keskkond ja mitmekesine õppekava, kus saab valida nelja peaeriala vahel: Euroopa kultuur, ajalugu, õigussüsteem ja Ida-Euroopa suund.

Juulis saadab ülikool kinnituse, et olen vastu võetud.

Suvi möödub Tartus ühe hotelli adminnilauas 12-tunniseid vahetusi tehes, et ülikooli jaoks raha koguda. Vahepeal kandideerin ka ühikasse. Valin küll ühe odavamatest majadest, ent maksan ikkagi pea kõik suvel teenitu toa deposiidiks ära.

Suve lõpp ja sügise algus Amsterdamis on ilus. Ostan turult kasutatud jalgratta ja õpin linna tundma.

Tutvumisnädalal jagatakse uued tudengid, keda on kokku tuhandeid, erialade järgi umbes 20-liikmelistesse puntidesse. Igale neist antakse juhiks paar vanema kursuse tudengit, kes oma „käsilasi“ mööda linna ja üritusi veavad – muidugi mõista jalgratastel. Siin tekivad esimesed sõpruskonnad.

Enne loengute algust on veel väike hingetõmbepaus. Vanemad tulevad vaatama, kuidas mul läheb. Isa kommenteerib ühiselamut: 90-ndatel olevat tal EPA-s õppides umbes samamoodi olnud. Ja tõesti, minu ühikahoone on vist Amsterdami kõige vanem ja logum, Weesperstraatil asuv legendaarne maja, mille rõdult olla omal ajal ühe peo ajal külmkapp alla tänavale visatud.

Kallis elu

Minu korrusel elab 18 tudengit, igal oma 8-ruutmeetrine tuba. Terve korruse peale on kaks dušši, üks pesumasin ja üks kuivati, kaks WC-d ja köök, kuhu varasemad asukad on millegipärast paigaldanud ka stripiposti. Köögi seina ääres jooksevad mõnikord ringi hiired.

See-eest avaneb aknast vaade vanalinnale, mida nähes üks mu Põhja-Hollandis Leeuwardeni Ülikoolis õppiv sõber kadedalt ohkab ja nendib, kui väga ta ise siin minu asemel elada tahaks.

Seda kõike saan endale lubada umbes 400-eurose üüri eest kuus. 2017. aasta Amsterdami kohta on see uskumatu diil, sest pooled tudengid ei mahugi ühikatesse. Nad on pidanud leidma ajutise elukoha hotellis või hostelis ning otsivad õppetöö kõrvalt palehigis püsivamat elukohta, kuid kuna paljud kohalikud ei taha välismaalastele korterit üürida, pole see just kõige kergem ülesanne.

Kohe teisel päeval pärast Amsterdami kolimist asun tööd otsima. Leian nõudepesija koha ühes restoranis ja pääsen ka ühe lapsehoiuagentuuri listi, mille kaudu perekonnad mind oma lapsi valvama kutsuvad. Restoranitöö on tavaliselt õhtune, lapsehoiu vahetuste aeg sõltub aga perede vajadustest. Esialgu võtan vastu ainult need tööotsad, mis loengutega ei kattu. Mida aga aeg edasi, seda rohkem ahvatleb võimalus lisaraha teenida, ja nii väntan tihti loengute ajal linna teise otsa mõne lapse juurde.

Novembris mõistan, et ainult tööd tehes ikkagi hakkama ei saa. Asun uurima, kuidas saada töötavatele üliõpilastele mõeldud õppetoetust.

Taas on vaja dokumente kodust: kinnitatud koopiat sünnitunnistusest ja tõendit vanemate kahe viimase aasta sissetuleku kohta, et näha, kas mul üldse on seda toetusraha vaja. Kuidagi saavad need andmed tänu emale-isale kogutud ja paberpostiga (sest midagi digitaalset arvesse ei võeta) Hollandisse saadetud. Edasi on mu elu natuke ilusam: nii kaua, kui teatud arvu tunde tööd teen, saan ka õppetoetust, mida kraadi omandamise korral tagasi maksma ei pea.

Vesine talv

Kõige selle taustal käib täie hooga esimene ja ülihuvitav semester. Mul on kursakaaslasi maailma eri otstest ja ka õppejõud on pärit eri riikidest. Nad kõik on oma erialast väga innustunud ja enamik neist on ka suurepärased jutuvestjad. Seminarides käib elav ja julge arutelu. Nii suurt rõõmu õppimisest pole ma vist kunagi varem tundnud kui tol sügis-talvel Amsterdamis.

Eluolu pakub sellega võrreldes märksa vähem rõõmu. Talv on vesine ja tuuline, korraks sajab päris lund, aga ülejäänud aja märga löga. Kokkuhoidliku tudengina, kes ei raiska raha ühistranspordi peale, sõidan sihikindlalt jalgrattaga edasi. Kindad on pidevalt läbimärjad ja kätele tekivad väikesed haavandid, mis öösiti hullupööra valutavad. Koolis küsib keegi, kas ma olen kaklusse sattunud. Lühidalt: kehastan peaaegu täiuslikult vaese õnnetu üliõpilase stereotüüpi. Kui jõuluvaheajaks koju Eestisse sõidan, ei suuda ma esialgu uskuda, et tuba polegi külm ja niiske.

Kevade hakul leian parema palgaga koha ühe hosteli adminnina. Nüüd pean aga tihti terve päeva tööl olema, mistõttu kooliskäimine kannatab. Olen lõppematust töö ja kooli vahet siblimisest ning õppetoetusega seotud paberimajandusest päris kurnatud. Stress koguneb ja tervis kipub üles ütlema.

Nii selgineb koos ilmaga minus teadmine, et järgmisel talvel võitleksin ellujäämise nimel parema meelega mõnes muus paigas. Kui kursakaaslastele oma otsusest räägin, on kõik muidugi jahmunud – keegi, kaasa arvatud ma ise, ei kujutlenud aasta alguses, et kooli pooleli jätan. Kõige kurvem ongi sõpradest lahkuda. Sisimas olen aga veendunud, et teen õigesti.

Õppetoetuseks saadud raha tuleb nüüd paraku tagasi maksta ja Eestisse naastes kulutan omajagu aega, et talviseid töötunde tagantjärele tõestada – et Hollandis saaks keegi välja arvutada tagasimakse summad. Kõigele lisaks saan mingi esitamata jäetud paberi eest 700-eurose trahvi.

Suvel käin veel korra Amsterdamis, sõpradel külas. Leian eest Hollandi panga poolt ühikasse saadetud kirja, et võlgnen neile kuus eurot. Põhjus: võtsin lahkudes kõik oma raha automaadist välja, aga see toiming ometi maksis! Tunnistan üles, et see võlg on mul tasumata siiamaani.

Pärast Hollandi-aastat kogun mõnda aega jõudu ja astun 2019. aasta sügisel Tartu Ülikooli. Seekord piisab avalduse esitamiseks kahest hiireklõpsust. Määravaks saavad tasuta haridus, tervisekindlustus ja kodune turvavõrk, mida olen kaugel olles õppinud eriti kõrgelt hindama.

Ometi meenuvad ikka ja jälle kõik need inimesed, keda Amsterdamis kohtasin, ja tihti igatsen taga sealset mitmekesisust.