On päris stampne, et kooljakuus läheb jutt hingedeajale, surnud esivanematele ja suremisele. Folkloristid on see-eest harjunud, et uskumuste uurimine viib välja ootuspärasest rutiinist.

Andrus Kivirähk pani esivanemate vaimud käima „Novembris“, Marie Underi „Kooljakuus“ süvenevad õõvaloovad meeleolud. Surm kui massikultuuris kas tõrjutud või hillitsetud, meelelahutuses rahaks tehtav ainevald hakkab novembris kajastuma rahvakultuurilises võtmes.

Folkloristika muudab ainukordseks uuritava materjali paljuhäälsus: rahvaluulest ei leia me ainsat ja ühemõttelist autoriteeti, moraali ega ideoloogiat. Seda saab tuletada vaid välistades, millegi teise ees silma kinni pannes.

See eripalgeline aines esitab meile inimelulist mitmekesisust, rutiinivaba tavalisust. Seda võib ainutõde teada tahtvale inimvaimule olla muidugi paljuvõitu. Loomulikult tegelevad ka folkloristid ühe või teise teemaga sügavuti. Mingi nähtuse uurimine tõestab, kui erinev „tavapärasest“ võib ühe või teise asja „tavaline“ käsitlus kultuuriti olla. Eriti uskumuste uurimine viib meid välja ootuspärasuse rutiinist ning sellega on folkloristid harjunud.

Vahest tajume intuitiivselt, et eelkirjeldatud folkloorne mitmekesisus võib muidu „raskele“ nähtusele pakkuda pehmemat maandumist, lihtrahvalikku maskeerumist mardi- või halloween’i-kombestikku, mingist teisest ilmast tuleva jõulumeheni välja. On ka tõsi, et traditsioonilises folklooris paardub surm praegusaja inimesele ootamatute asjadega. Olgem rahulikud – morbiidsus ja vägivald on surma põhitähistajad vaid tänapäeval.

Matused on asjalikud

Mul on mõnikord olnud õnnelikke juhuseid sattuda välitöödel matustele. Indias või Nepalis käib surm justkui kähku. Lahkunu peab saama tuleriidal põletatud enne sama päeva päikeseloojangut. Surnukeha ettevalmistamine, riietamine ja kanderaami tegemine võtab vaid mõne tunni ning protsessioon suundub lähimasse ghat’i – lahtisesse põletuskohta jõekaldal.

Lahkunu juures on kremeerimisel tavaliselt vaid pojad, naisi juurde ei lubata. Noorte meeste ilme on mõtlik, erilist emotsionaalsust ma märganud pole. Võimalik, et seal, kus surma naturaalsust on harjutud vahetumalt nägema ja tunnetama, on sellesse suhtumine kas argisem, teatud tehnikatesse kätketud või kogukondlikult abistatud.

Kollektiivsetes kultuurides ei jäeta inimest eksistentsiaalsete olukordade lahtiharutamisel üksi, need asjad on juba ennetavalt ritualiseeritud. Kes meist poleks mõelnud, kuidas küll meie esivanemad on surmaga emotsionaalselt hakkama saanud keset sõdu, epideemiaid, nüüdsest suuremat keskmist suremust?

Meile lähemal, mitte väga ammu ka meil, on harrastatud suretamist ja surnu valvamist. Lahkuv inimene ning lahkunu keha on olnud elavate ringis. Just suretamine on olnud koht, kus saavad kokku surm ja huumor.

Lähirahvaste rituaalsetel surnu juures viibimistel on olnud meelelahutuslik noorte koosviibimise iseloom. Näib, et ka surnu on pidanud peost osa saama. Mõne aasta eest Vepsamaal viibisin oma kõige lõbusamatel matustel. Kui kalmistult oldi koju tuldud ja õues rituaalselt käed puhtaks pestud, istuti peielauda. Surnud külamehe sõbrad ütlesid tooste. Toimusid isevärki dialoogid.

Üks mees kiitis pitsi hoides lahkunu töökust ja tublidust, mille peale teine temalt küsis, ega kadunuke talle mõnikord juhtumisi vastu lõugu ei andnud. Oli huvitav jälgida, kuidas kõige selle juures ei tehtud teist nägugi, õhkkond oli omamoodi lõdvestunud, justkui argine.

Arvatavasti võib selline humoorikus, sealhulgas allapoole-vööd-naljad, olla seotud tõrjemaagiaga. Just animistlikes kultuurides, kus kõigil ja kõigel on elusus, ei ole inimene tohtinud olla emotsionaalselt ülearu avatud ja sirgjooneline. Tundeid on filtreeritud ja väljendatud omamoodi. See võiks põhjendada ka surma ja nalja tahtlikku segamist: mütoloogiline deemon ei tohi aru saada osalejate tegelikust olemusest. Aga eks meilgi lõpevad ju kõige õnnestunumad peielauad tantsuga.

Itkemisel on mõte sees

Üks põnevamaid surma ja mälestamisega seotud tehnikaid, mida olen saanud salvestada ja uurida, on itkemine. Lääne inimesele peaks see märkima justkui morbiidsust kuubis: hauale langenud naine halab iselaadse hääletooniga; paistab, et veel hetk ja ka tema elujõud raugeb.

Itkemine pole siiski kontrollimatu tundepurse, vaid verbaalne, reeglipärane tegevus, vormellik väljendusviis, millel on nii emotsioone haldav kui ka kommunikatiivne aspekt. Itkusõnad on aastasadu vanad, neis kasutatavad väljendid ning teemad ühendavad üksikisiku ja traditsiooni, siin- ja sealpoolsuse.

Ida pool välitöödel on mul mõnigi kord juhtunud, et vanemad naised avaldavad soovi surnuaiale viidud saada, et seal siis itkedes end maha laadida. See on kohustus ka lahkunute ees. Ja kuigi, nagu öeldud, võib see kõik meile üsnagi apokalüptiline näida, lahkutakse kalmistult reipamalt, kui sinna tuldi, tihti lausa ülemeelikus tujus. Surm ja lein on seljatatud, protseduur vajadusel mingi aja pärast korratav.

Itkemist on tarvitatud vististi kõigil elujuhtudel, kus emotsioonid võivad keskmisest kõrgemale kerkida. Itketud või enda eest itkeda lastud on pulmades, lahkumistel, üle pika aja toimunud taaskohtumistel, kriisides. Itk on loonud rituaalse raami, millesse inimesed on turvaliselt asetunud.

Selle aasta kevadel Helsingis korraldatud itkuteemalisel konverentsil sai hea, kuigi kindlasti mitte ammendava ülevaate selle traditsioonilise tehnika avaldumisvormidest mitmel pool maailmas. Soomes kui moodsal maal on vanad teadmised juba paarkümmend aastat taaskasutuses. Tänapäevases eneseabi diskursuses tegutsevad huviliste rühmad, kus uuritakse ja õpitakse vana karjala itkupärimust, luuakse isiklikke itke ning kasutatakse neid, kui vaja.

Haudadel surnuga kõnelemine pole iseenesest võõras ka meil. Tehnika oma täiuses on ununenud, vajadus ja vastav register aga jäänud. Väga rikkalikult on folkloristid talletanud itke setudelt.

Usuti surmailma kasulikkusse

Niisiis ei ole surma traditsiooniliselt võetud mingi ebamäärase hõllandusena. Sellega seotud ettekujutused ja tehnikad erinevad rahvati, sest folkloor on folkloor. Kuid siingi leidub sarnanevat.

Nii soome-ugri kui ka slaavi rahvastel on surmavald heaolu ja viljakuse allikas. On justnagu paradoksaalne, et surnud, mõnikord ka surmajärgselt demoniseerunud olendid, võivad olla seotud maise heaoluga, seda tagada või stimuleerida.

Varanduste peitumine maa sees (loe: allilmas) kajastab seda veendumust samuti. Maa-alused või ka metsikusega seotud uskumusolendid (gnoomid, vanapaganad jt) on usutud olevat seotud arutute rikkustega. Peidetud varandusele võib osutada ka viirastus.

Usk surmailma kasulikkusse vaatab vastu ka juba mainitud itkudest. Setu tekstides on manitsetud lahkunut õnne ja viljakust mitte endaga viima. „Kalevipojastki“ tuttav regilaululik ema viidi teeda mööda, armud läksid aeda mööda pole pelk poeesia, vaid väljendab sedasama teadmist: heaoluga ringikäimine võib olla kadunute kätes.

Arheoloogiliste ja etnograafiliste ekshumatsioonipraktikate taust võib paljudel juhtudel tuleneda samast arusaamast. Surnukeha mingi osa toimib õnne toova talismanina. Asi ei puuduta üksnes kaugeid aegu ja „imelikke“ rahvaid. 1931. aasta Meie Maas võib leida teate Sõrves veel 19. sajandi lõpus levinud kombest kaevata surnukeha hauast (ajutiselt) välja ning vedada seda parema saagi saamise eesmärgil põldu äestades äkkel.

Eesti rahvaluule arhiiv sisaldab paljugi huvitavat. Edukultus tiivustab inimesi küll ka nüüd, ent selliste võtetega võiks siiski vist piiri pidada.

Rahvaluules pole äärmusi

Inimolemuse mustrid või vähemalt nende väljendus on kultuuriti mitmekesised. Vaatamata mõnede toodud näidete ekstreemsusele iseloomustab rahvaluulet siiski mõõdukusele suunav joon. Pole olemas äärmusi, küll aga ambivalentsus, mitmetivõetavus.

Ratio pole alati suutnud kõike reguleerida, kuigi selle poole püüdlemine on õilis. Kuid me pole tervikuna vist liiga õppimisvõimelised (vaadake, mis maailmas toimub) ning vajame ka muid reguleerivaid mehhanisme.

Võõristust ei tekita mitte ainult tänapäeva maailma agressiivsus, vaid ka teistsugused kombed ja käitumisviisid, isegi meie esivanemate omad, kui me nendega kursis pole. Võõristus võib olla oluline ka identiteediloomes.

Ka pärimusega peab oskama läbi saada. Folkloori ja etnograafia mitmehäälsuse ja mitmekesisuse tundmine või kas või hoomamine kujutab endast väljakutset.