Eestis on puudus laiapõhjalisest mereharidusest
Keskkonnasäästliku ehk rohemajanduse kõrval on viimastel aastatel üha rohkem hakatud rääkima ka sinimajandusest. Mereressursside kestliku kasutamise teemal käis Universitas Tartuensis Pärnu kolledži teadlastega vestlemas igati loogilises paigas – Pärnu lahe ääres.
Sõna sinimajandus mõistavad eri asjaosalised vahel isemoodi, aga selle üks tähendus on mereressursside kestlik kasutamine. Sinimajandus hõlmab kalandust, vesiviljelust, laevandust ja mereturismi, aga ka näiteks meretuuleparke ja naftapuurtorne. Kõigisse neisse valdkondadesse on võimalik suhtuda kas säästlikult või hoolimatult.
Näited mereloodusvarade hoolimatust majandamisest, mida Tartu Ülikooli Pärnu kolledži mereökosüsteemide professor Henn Ojaveer ning teadus- ja arendusosakonna projektijuht Ain Hinsberg loetlevad, tekitavad ainuüksi kuulamisest külmajudinaid.
Juba 70 aastat on olnud suur probleem Läänemere kinnikasvamine eutrofeerumise tõttu – peamiselt väetiste kasutamise mõjul. Võrreldes inimtegevuse hoogustumise algusaegadega on kogu maailmas merest välja püütud arvuliselt umbes 95% tippkiskjatest. Merre jõuavad üha uudsemad keemilised ühendid, antibiootikumidest plastideni.
„Kui need faktid ja pildid kohale jõuavad, siis vahel aju keeldub infot vastu võtmast, sest see ongi lihtsalt uskumatu,“ tõdeb Hinsberg. Henn Ojaveer ütleb, et kliimamuutuste leevendamiseks oleks pidanud midagi ette võtma juba vähemalt 50, kui mitte sada aastat tagasi, sest need protsessid on suure inertsiga ja muutused – eriti paremuse poole – võtavad aega.
„Praegu oleme olukorras, kus poolused soojenevad umbes kolm korda kiiremini kui ülejäänud maailmameri. Muu hulgas mõjutab see ka ülemaailmset veetaset ja kõiki suuremaid hoovuseid,“ räägib Ojaveer.
Paljusid vigu ei saa enam tagantjärele heastada, küll aga võib proovida olukorda veidi leevendada ja teha kõik endast olenev, et mured veelgi suuremaks ei kasvaks.
Selleks, et loodusressursse säästvalt kasutada, peavad inimesed paremini aru saama, kuidas seda täpselt teha tuleb: milliseid põhimõtteid järgida, millised on valikuvõimalused ja kus peituvad ohud. Vaikselt hakkavad ka otsustajad mõistma, et kiirest majanduslikust kasust on pikemas perspektiivis palju tähtsamad inimeste heaolu ja elukeskkonna kvaliteet.
Ojaveer nendib, et paraku ei ole Eestis siiani laiapõhjalist mere(ndus)haridust, kuigi mõningaid merega seotud aineidõpetatakse nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolides. Siiski ei ole õppekava, mille alusel võiks omandada tervikliku arusaama merekeskkonnast, -loodusvaradest, neid mõjutavast inimtegevusest, ökosüsteemipõhisest majandamisest ja sellega seotud sotsiaal-majanduslike murede lahendamise võimalustest.
Mere- ja rannarahva tarkused on kadumas
„Heal tasemel merehariduse järele on suur vajadus. Kui meil ei ole kohta, kus antakse klassikalist fundamentaalset meretarkust, kaasates ka uusimaid teadmisi, ei saa me kompetentseid ametnikke, kes oskaks nende teemadega sisuliselt tegeleda. Seda tuleks teha ülikoolide koostöös,“ ütleb Ojaveer.
Teine muudatus, mis sinimajanduse lähitulevikule mõeldes Eestis tarvilik oleks, on omavalitsuste suurem otsustusõigus oma piirides asuva mere majandamise üle. See on aga samuti seotud mereharidusega, sest kohalikele ametnikele suurema võimu andmine eeldab, et nad oskavad sellega midagi peale hakata.
„Meie küsitlus rannikuomavalitsuste seas näitas, et nad tahaksid rohkem tegutsemisvabadust, aga vastustest võis näha, et nad isegi ei tea, mida meremajandamine tähendab. Sajandeid arvati, et meri on ainult kala saamiseks. See pole enam ammu peamine, merega seotud tegevus on mõõtmatult mitmekesisem ja pealegi ajas muutuv,“ räägib Ojaveer.
Ain Hinsberg lisab, et üha tähtsamaks muutuvad mereturism ja sellega seotud teenusmajandus. Seda enam tuleks mõelda keskkonnasäästlikkusele ning kohalike traditsioonide ja pärandi väärtustamisele.
Pärast haldusreformi nihkusid Pärnu linna piirid varasemast palju kaugemale. Meri, mis on kohalike inimeste elus siiani väga oluline, kipub siinse turismi planeerimist vaadates jääma tagaplaanile.
„Räägitakse rohkem sellest, mis toimub maal, kuigi merega seotud tegevused on ajalooliselt ja kultuuriliselt igapäevaelu osa. Rannarahvast tuleb ärgitada rohkem teenusmajanduse poolega tegelema, et nad oskaksid oma tööd ka teistele huvitavaks muuta ja näidata kohalikku ajalugu: mida ja kuidas on siin varem tehtud ja mida praegu tehakse,“ ütleb Hinsberg.
Pärnu kui ajaloolise kuurortlinna igapäevaelus annavad tooni nii sise- kui ka välisturistid, keda meelitab siia just mere lähedus. See, kas meres saab ujuda, on kohalikele ettevõtetele ellujäämise küsimus. Lühemas plaanis mõjutavad neid ilmaolud, pikemas plaanis aga kliimamuutuste tagajärjed: kui sinivetikad soojemas meres võimsamalt vohavad, hoiab see turistid kauem eemal.
„Kummaline on näha, et uudistes vihjatakse Vahemere maade kuumalainetele Läänemere turismivõimalusena. Tegelikult ei ole nii. Jah, jahedam on siin küll kui Vahemere ääres, aga ka meie meri ei pea lõputult kliimamuutustele vastu,“ märgib Hinsberg.
Henn Ojaveer täpsustab, et kliima soojenemine mõjutab kõiki maailma piirkondi. Näiteks tänavu juunis olid ka Läänemere kandis lühikest aega väga kuumad ilmad. Vee-elustikule piisab varajastes arengustaadiumides kõigest mõnest tunnist liiga kõrgest temperatuurist, et hävitada kogu aasta järglaskond.
Ressursimajanduse külalisprofessori Antti Roose sõnul tuleneb mereressursside kasutuse intensiivistumine suuresti kliimapoliitikast, mis märksõnana on aga muutumas populistlikuks ettekäändeks.
„Näiteks Enefit Green põhjendas eelmise aasta tagasihoidlikke majandustulemusi ebasoodsate tuuleoludega, Elektrilevi seevastu pidas aastat tavalisest tormisemaks. Ilmaandmed aga näitavad, et tegemist oli kliimanormi suhtes keskmise aastaga,“ kommenteerib Roose.
Ta tõdeb, et pidevalt ärevust ülal hoidvas õhustikus ja mugavas linnakeskkonnas kipuvad kaotsi minema mere- ja rannarahva tarkused.
Augusti lõpus korraldas Pärnu kolledž rahvusvahelise teaduskonverentsi „Sinimajanduse aspektid erinevates ruumilistes mastaapides“. Ojaveer ütleb peakorraldajana, et põhieesmärk oli anda Eesti ametnikkonnale laiem ja terviklikum pilt sinimajandusest kui ühest majandusvaldkonnast ja tutvustada lähemalt ka ressursimajandust.
„Ametnikkonna silmaringi laiendamine on vältimatu, et inimesed tõesti mõistaksid teemasid, mille üle nad otsustama peavad, ja tunneksid ka kolleege, kelle töövaldkonnad nende omaga kokku puutuvad. Konverentsi ettekanded puudutasid sisuliselt kõiki Eesti jaoks olulisi mere- ja sinimajanduse teemasid: kliimamõju, kalandust, vesiviljelust, mereala ruumilist planeerimist, merega seotud tehnilisi lahendusi ja mereturismi,“ loetleb Ojaveer.
Inimestega on vaja aegsasti ja ausalt arutada
Konverentsil oli palju kõrgetasemelisi asjatundjaid ja ametnikke, näiteks pidas konverentsi peaesineja, Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu teaduskomitee juht Jörn Schmidt kõne Euroopa sinimajanduse olukorrast. Kohalikud tippametnikud said pärast ettekannet temaga teiste kuulajate ees arutada ka Eesti sinimajanduse oleviku ja tuleviku üle.
Sinimajandus on vaid üks alateema Pärnu kolledži uues prioriteetvaldkonnas – ressursimajanduses. Omal moel on see uus ala seotud kõige muuga, millega kolledžis juba varem on tegeletud: turismi, ettevõtluse ja sotsiaalvaldkonnaga.
Ojaveer rõhutab, et loodusressursside majandamisel, sh sinimajanduses, ongi üks tähtsamaid asju õigeaegne ja asjakohane kommunikatsioon, kuhu on kaasatud kõik olulised huvirühmad. Ressursid on piiratud, riigi ja huvirühmade eesmärgid võivad laias laastus küll kattuda, aga selleks, et olukordi nii inimeste kui ka looduse jaoks parimal viisil lahendada, tuleb õigel ajal ja selgelt suhelda.
„Paraku ei ole meil minevikust selle kohta palju häid eeskujusid võtta, kuigi näiteks kalavarude majandamisse puutuv on kahtlemata riigi üks valdkondlikke edulugusid. Kui mõelda näiteks Nursipalu harjutusvälja laiendusele, siis Võru inimesed ei ole kindlasti Eesti riigi kaitsmise vastu, aga kui nad nurka surutakse, tekib trots ja viha, mis paratamatult välja lööb. Selgem ja varasem kahepoolne suhtlus oleks võinud selle segaduse ära hoida,“ arvab Ojaveer.
Samalaadsed mured on seotud ka näiteks meretuuleparkidega. Ojaveer meenutab paari aasta tagust Soome suursaatkonna korraldatud Läänemere päeva Kihnu saarel, kus ta jäi pärast oma ettekannet kohalike elanikega pikemalt juttu ajama.
„Kihnlased ütlesid, et nemad ei ole üldse meretuuleparkide vastu, aga neile teeb muret, et nendega ei ole arutatud, mida aastasadu nende põhiliseks elatusallikaks olnud vetes täpsemalt teha plaanitakse ja kuidas see neid mõjutab. Miks ei ole kohalikega varem räägitud ega uuritud, mida nad sellest kõigest arvavad?“
Ojaveer rõhutab, et kohaliku kogukonna kaasamine algusest peale on ülitähtis. „Kui inimestega ei räägita, tekivad hirmud ja arusaamatused. Aru tuleb saada ka sellest, et mereäärne rahvas, kes pistab päevast päeva rinda loodusjõududega, on oma iseloomult ja käitumiselt teistsugune kui linnaelanikud. Tuleb mõista, kellega sa räägid ja mis just talle oluline on ning sõltuvalt sellest ka omavaheline suhtlus luua.“
Pärnu kolledžis saab õppida ressursimajandust
Sellest sügisest saab Pärnu kolledžis õppida rakendusliku ressursimajanduse mikrokraadiprogrammis, kus muu hulgas õpetatakse osalejaid arvestama oma töös kestliku arengu põhimõtetega, kriitiliselt hindama uute tehnoloogiate rakendamise riske ja võimalusi, kasutama eri uurimismeetodeid ning tundma ressursimajandusega seonduvat õigusraamistikku ja kommunikatsioonimeetodeid.
Uus programm on edasiarendus eelmisel aastal pakutud ressursimajanduse mikrokraadiprogrammist. Täispika õppekava avamiseks jääb kolledžil veel ruume ja töötajaid väheks.
„Eelmisel aastal rääkisime väga palju eriala sisust: metsast, maast, kliimast, merest. Nüüd me neid alusloenguid enam ei tee, kuigi materjalid on osalejatele teemaprojekti tegemiseks kättesaadavad. Palju rohkem keskendume nüüd majandamise, seadusandluse, metoodika ja kommunikatsiooni poolele,“ selgitas Henn Ojaveer.
Mikrokraadiprogrammi suurim kasu võikski arendusmeeskonna meelest olla see, et täienduskoolituse lõpetanud oskavad lugeda valdkondlikke seadusi ja aruandeid ning saavad paremini aru nii kohaliku kogukonna kaasamise vajalikkusest kui ka sellest, et osa merega seotud muresid on võimalik lahendada enne, kui need suureks paisuvad.
Võib ju küsida, kas ressursimajandus peaks ikka kuuluma sotsiaalteaduste valdkonnas tegutseva kolledži, mitte näiteks loodus- ja täppisteaduste valdkonna tegevusalasse, kuid Pärnus keskendutakse selle juures inimesele ja juhtimisele.
Merilyn Merisalu
UT tegevtoimetaja
Lisa kommentaar