Õppeaasta esimese ajakirjanumbri artiklite jaoks taustamaterjali uurides ja intervjuusid tehes tabasin end mõttelt, et maailmas oleks palju vähem muresid, kui inimesed omavahel õigel ajal ja korralikult räägiksid.

Sisuliselt sama nentis 20. augustil Kadrioru roosiaias peetud kõnes dramaturg ja lavastaja Priit Põldma: suhtluskultuur ei ole luksus, millele pöörata tähelepanu siis, kui aega üle jääb.

Ja tähelepanu nõudvat on ju palju, ka ülikooliperel. Teadlastelt oodatakse lahendusi üleilmsetele tervishoiu- ja keskkonnaprobleemidele, juhtkond ja üliõpilasesindajad seisavad silmitsi kõrghariduse rahastamise keerdküsimustega, tugitöötajad püüavad hoolitseda tudengite ja töötajate vaimse tervise ja võrdsete õiguste eest. Sellest kõigest võite lugeda järgnevatelt lehekülgedelt.

Ent kujutagem vaimusilmas ette maailma, kus needsamad probleemid on märgatavalt väiksemad. Kliimamuutused on aeglasemad ja sujuvamad; suurtormid, maastikupõlengud ja kuumalained lühiajalised ja harvad, mitte igapäevased nähtused. Inimesed on tervemad ja rõõmsamad, sest keskkond on praegusega võrreldes puhtam ja rahumeelsem.

Mida ja millal oleks pidanud teisiti tegema, et see kujutlus nii utoopiline ei tunduks? Pärnu kolledži mereökosüsteemide professor Henn Ojaveer tõdeb selles ajakirjanumbris, et kliimaprobleemidega pidanuks tõsiselt tegelema juba vähemalt sada aastat tagasi.

Mida saaksime teha juba praegu, et meile järgnevate põlvkondade õlule ei jääks veelgi suuremad mured keskkonna pärast? Et ülikoolid saaksid keskenduda õppe- ja teadustööle ega peaks nii palju tegelema oma olemasolu õigustamise ja raha küsimisega? Et depressioon ja ärevus ei vaevaks nõnda paljusid ning et vaimse tervise abi oleks neile, kes seda vajavad, kättesaadav ja selle kasutamine endastmõistetav?

Me peame rääkima. Kliimaprobleemidest. Hariduse tähtsusest. Vaimsest tervisest. Kohalikest muutustest. Aga me ei tohiks seda teha rääkimise enda, vaid sisu pärast.

Ja pärast sisulist arutelu peame läbimõeldult ja kokkulepitult tegutsema – et kõik teaksid, mis ja miks toimub; et eluliselt tähtsad teemad ei vajuks unustuse hõlma, sest „nagunii kõik ju teavad“ või „inimesed on sellest väsinud“. Eeldamine on teadupärast kõigi arusaamatuste ema.

Loodetavasti annavad nii selle ajakirjanumbri kui ka tulevaste Universitas Tartuensiste lood lugejale inspiratsiooni ja ideid sisukaks mõttevahetuseks nii laboris, loengusaalis kui ka kontoris.