Universitas Tartuensise peatoimetaja Tiia Kõnnussaar
FOTO: Andres Tennus

Mis on õhus?

Juhtkiri

Ülikoolilinnas elamisel on oma võlu. Igal hetkel võid leida end mõnelt raamatuesitluselt, festivalilt või sümpoosionilt; võid tunnetada vaba mõtte lendu ja seda erilist õhkkonda, mis kuulajad kas või ajutiseltki ühtseks vaimseks kogukonnaks liidab. Tõsi, sagedamini tuleb kahetseda huvitava sündmuse möödalaskmist – ülikoolis, ses sumisevas mesitarus, toimub nii palju, et igale poole lihtsalt ei jõua.

Tartus juhtub tõesti asju, mis aitavad mingil sügavamal moel tabada õhusolevat. Tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista üks värskemaid ettevõtmisi oli Utoopia Saatkond Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal endises kullapoes: päevad läbi võis kuulata sõnavõtte asjus, mis inimestele korda lähevad. Igal õhtul oli külla kutsutud üks unistuste tuleviku „suursaadik“, kes kõneles linlastele, üliõpilastele, külalistele, lihtsalt möödakäijaile ja uudishimulikele sellest, mis südamel. Juhtusin kuulama Austria kirjanikku ja muusikut Hans Platzgumerit, kelle kõnest õhkus kogu maailmas kasvavat kliimaängi, muret selle pärast, mis meist saab.

Mai lõpul esitles eesti kirjanduse kaasprofessor Jaak Tomberg kirjanduse utoopilist potentsiaali käsitlevat monograafiat „Kuidas täita soovi“. Tolgi vestlusõhtul kirjanduse maja kultuuriklubis Salong oli aimata kuulajates pesitsevat muret tulevikumaailma pärast. Ent just nii, tera siit ja teine sealt, kasvab neist kohtumistest osa saajais valmisolek anda oma panus uute oludega kohanemisse.

30 aastat tagasi mõistis professor Peeter Tulviste hästi, kui määratu tähtsus on vaba mõtte loomisel, hoidmisel ja edasiandmisel universitas’es. Tema oluliseks pärandiks rektorina jääb vabade kunstide professuuri asutamine.

Et luua muutust, peab olema idee. Vabade kunstide professorite kolmapäevased loengud Jakobi 2 ringauditooriumis on kindla peale olnud rikastav ideede kasvulava – see on „ärgitanud õige mitmetele teisitimõtlemistele“, nagu ütles rektor Toomas Asser professuuri 30. aastapäeva pidulikul tähistamisel ülikooli muuseumi valges saalis.

Ja teisitimõtlemist, uusi vaatenurki, originaalsust ja loovust on meil praegu hädasti vaja; niisamuti, nagu meil on asjadest rääkimiseks vaja keelt, mis ei esinda pelgalt fassaadi, pealispinda, vaid annab edasi tegelikkust, sisu.

Uus vabade kunstide loengusari, mida peab lavastaja Peeter Jalakas, algab sügisel. Loodetavasti tuleb auditoorium puupüsti täis, nagu see oli esimese vabade kunstide professori Hando Runneli esimeses loengus aastal 1992.

Tiia Kõnnussaar

UT peatoimetaja

Jaga artiklit