Aasta, mis ei unune

Alustaksin arvudest. Me nõustasime 2022. aastal kolme inimesega 3463 klienti, kellest 1695 olid Ukraina põgenikud. Võrdluseks: veebruaris, semestri algul, käib meil alati rohkem rahvast ja eelmise aasta veebruaris oli kliente 266. Märtsis aga oli neid juba 436 ja augustis üle 800, sh uued välis-üliõpilased. Kui varem on 70–80% meie klientidest tulnud siia ülikooliga seoses, siis eelmisel aastal olid enam-vähem pooled seotud ülikooliga ja pooled muude rändepõhjustega.

Nii et kiire oli. Kuid tagantjärele hinnates läks kõik süsteemselt ja kindla tundega. Tartu on piisavalt väike linn, et tugi ja vajalikud kontaktid oleksid käeulatuses, samas piisavalt suur ja tugev tänu üldisele informeeritusele, teadlikkusele ja võimekusele. Nii linn kui ka ülikool reageerisid põgenikekriisile väga kiiresti. Olime algusest peale kaasatud ülikooli ja linna kriisimeeskondadesse, kooskõlastasime ja täiendasime pidevalt infot, mida ukrainlastele veebis kuvada. Kriiside ajal tuleb teavet mitmest suunast, see muutub kiiresti ja on hea, kui on üks koht, kust inimesed saavad kogu vajaliku ja kõige värskema info.

Emotsionaalselt mäletan eriti hästi märtsi algust, kui meie keskusesse saabusid esimesed sõjapõgenikud, ema kahe lapsega. Üks tütardest oli autistlik ning vajas ootamise ajal kätele tegevust. Nii leidis ta laualt pakist salvrätiku ja vormis sellest mulle roosi. Siis sain aru, et meil pole vaja ainult täiskasvanuid nõustada ja toetada, vaid tuleb olukorda vaadata laiemalt. Kui täiskasvanud süvenevad blankettide täitmisse – need on ju keeles, millest nad aru ei saa, tähestikus, mida nad ei ole varem eriti sageli kasutanud, seal küsitakse infot, mida neilt pole varem küsitud, näiteks meiliaadressi –, siis mida teevad samal ajal lapsed? Ei tohi rohkem tekkida olukorda, et lapsel pole meie juures mängida mitte millegagi peale salvräti.

Kohe sain vahetu kogemuse selle kohta, kui avatud on eestlased. Panin väga kitsasse, kahe väikese sõpruskonna gruppi üles teate, et meil oleks vaja lihtsaid asju laste aja sisustamiseks. Paari päevaga oli meil mängunurk asju täis ja see pakkus ukraina lastele palju rõõmu.

Päeval, kui algas sõda, oli selge, et see tähendab meile palju tööd. On hea meel, et oleme saanud olla nii paljudele inimestele abiks ja toeks. Ükskõik mis olukorras uude riiki või keskkonda minna pole kunagi väga lihtne. Kui lisame teadmatuse ja ärevuse, on see eriti keeruline. Ja kui meil on õnnestunud sellises olukorras inimesi toetada, on see väga hea tunne.