Kultuuriretkel kuumas Itaalias
Mida teeb klassikaline filoloog suvel? Loomulikult rändab antiigiradadel.
Sattusime oma reisiseltskonnaga Itaaliasse Euroopat haaranud kuumalaine ajal. Lõõskav päike ja kohati 38-kraadine leitsak sundisid meid nagu enamikku turiste liikuma varjust varju ja veekraanist veekraanini ning pidama ohtralt puhkepause. Teisalt oli ilmaoludel ka plusse: näiteks oli kuivuse tõttu üsna madalaks jäänud Tiberi jõe sängis üle paljude aastate näha Nero silla, Pons Neronianuse varemeid.
Rooma
Itaalia on klassikalise filoloogi jaoks üks põnevamaid sihtkohti. Õnneks olid kõik reisisellid ajaloo- ja kunstihuvilised ning tänu Andres Nõmmiku (kes töötab ajaloo ja arheoloogia instituudis) asjatundlikule organiseerimisele õnnestus meil käia ka sellistes kohtades, kuhu aegsasti pileteid ostmata ei pääse.
Alustasime oma ringsõitu igaveses linnas, Roomas. Eks tuli minulgi veelkord läbi käia kõik „kohustuslikud“ paigad, sealhulgas Colosseum, foorum, panteon ja Palatiumi küngas. Aga kui oled juba Roomas käinud, siis ongi pilk rahulikum ja saad keskenduda väiksematele detailidele: ehitistel säilinud kaunistuselementidele, raidkirjadele jms.
Kõige mõnusam oli linnas ringi liikuda varahommikuti, mil õhk jahedam ja inimesi tänavatel meeldivalt vähe. Tavaliselt rahvast tulvil Piazza Navona oli peaaegu inimtühi. Saime rahulikult purskkaevude kauneid skulptuure imetleda ja jälgida, kuis üks kohalik elanik väljakut algsel eesmärgil kasutas: ta tegi seal hommikujooksuringe. Nimelt asus Piazza Navona alal kunagi keiser Domitianuse käsul rajatud staadion. Selle varemed, mida saab väljaku all tänapäevalgi külastada, kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Colosseumis õnnestus meil tänu varasele pileti broneerimisele käia areenil, kuhu ligipääs on üsna piiratud, ja kaeda selle muljetavaldava ehitise säilmeid muistsete gladiaatorite oletatavast vaatepunktist. Piletikontrolör kuulutas meile enne areenile sisenemist: „Russell Crowe, today, just for you!“ Teades, kuidas lõunamaalased oskavad kõike kõlavalt müüa ja iga asja kohta imetabaseid lugusid vesta, pidasime seda naljaks, ent suur oli meie imestus, kui kuulus näitleja tõesti areenile astus (kahjuks küll mitte gladiaatorikostüümis)!
Esimest korda sattusin imetlema aga Caracalla terme, mis kunagi olid Rooma üks suuremaid ehitisekomplekse. Lisaks peahoone seintele ning põhiplaanile on säilinud ka hulk suuri lihtsamate mustritega mosaiikpõrandaid. Piltmosaiikidest on kahjuks alles vaid fragmendid.
Vatikan
Vatikani Püha Peetruse basiilika hämmastas oma pompöössuse ning kuplilt avanevate linnavaadetega. Kõige põnevam oli aga külaskäik Vatikani all asuvatesse katakombidesse: sõna otseses mõttes sai piiluda püha Peetruse säilmete arvatavat algset asukohta ning korrus kõrgemal näha ka oletatavaid säilmeid endid.
Basiilika on ehitatud muistse Rooma nekropoli peale, milles olid samuti uhked mausoleumid. Kui keiser Constantinus andis käsu algne basiilika just sinna ehitada, lõigati mausoleumidel katus pealt ning täideti need mullaga. Seepärast on nii mõnedki neist üsna hästi säilinud. 1940. aastatel kaevati paavst Pius XII eestvõtmisel mausoleumid välja.
Loomulikult ei saanud külastamata jätta Vatikani muuseume. Keskendusin seekord etruskide pärandit esitlevale muuseumiosale. Antiikaja olmekultuuri aine õppejõuna pildistasin üles mõnegi põneva igapäevaeluks kasutatud eseme.
Keelehuvilisena paelusid mind eriti aga umbri- ja etruskikeelsete pealiskirjade fragmendid. Ehkki ladina keele ajalugu ei ole mu põhiline uurimisvaldkond, oli siiski väga huvitav näha ladina tähestiku ja keele arengu algusjärgul kirja pandud sõnu ja lausekatkeid ning leida paralleele tuttavate ladinakeelsete sõnakujudega. Väljapanekusse kuulub ka suur hulk etruskide hästi säilinud vaase. Leidsin neilt üsna mitu ootamatut või tundmatut mütoloogilist seika kujutavat maalingut, mille tausta tuleb nüüd välja selgitama hakata.
Lõpetuseks külastasin Roomas Villa Borghese galeriid, kus muude kunstiteoste seas tasub eriti imetleda 17. sajandist pärit skulptori ja arhitekti Gian Lorenzo Bernini antiigiteemalisi skulptuure. Eriti efektne oli Apollonit ja loorberipuuks muutuvat Daphnet kujutav skulptuur.
Banditaccia nekropol
Roomast umbes 50 kilomeetrit eemal Cerveteris asub etruskide nekropol, mis on samuti kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ning jättis sügava mulje. Seal on tuhandeid 7.–1. sajandist eKr pärinevaid matmispaiku: nii lihtsaid kivisse uuristatud nelinurkseid süvendeid kui ka tohutu suuri hauakambreid, millest pikka treppi pidi alla laskudes võis leida mitu ruumi lamamisasemete, kohati ka troonidega. Paaril hauakambril oli koguni kaks korrust. See on tõeline surnute linn oma tiheda tänavavõrgu ja isegi mõne väljakuga.
Et Cerveteri hauamaalingud olid tehtud enamasti otse kivile, mitte krohvile, on algseid maalinguid hauakambrites üsna vähe säilinud. Seal asunud esemed ning sarkofaagidki on üldjuhul viidud muuseumidesse. Natuke võis kunagist hiilgust tajuda Reljeefide hauas, Tomba dei Rilievis, kus tõesti on säilinud igapäevaobjekte kujutavaid värvilisi stukkreljeefe, mida sai näha läbi üsna tuhmunud klaasukse.
Selles tohutu suures haudade kompleksis ringi jalutades tundsin aukartust kunagise kultuuri hiilguse ees – Cerveteri oli üks etruskide õitsvamaid keskusi. Teisalt oli see lihtsalt väga kaunis ja rahulik paik. Aga ehk ongi kalmistud eestlase jaoks väga sobilik, rahustav ja kodune keskkond?
Edasi viis tee Napolisse, millest sai meie järgmine peatuspunkt. Napoli ise ei jätnud küll paraku väga kaunist ja sügavat muljet, ja ega me seal tõtt-öelda väga palju ka ringi ei jõudnud käia – pigem oli see lähtepunkt teistele päevapikkustele reisidele.
Pompei ja Herculaneum
Vesuuvi jalamil antiiksetes Pompei varemetes veetsin lausa poolteist päeva, kõrval asuvas Herculaneumis jäi jalutuskäiguks aga vaid mõni tund. Herculaneumi hooned on säilinud paremini ning hoonete ehitus- ja sisustusstiili – isegi puidust detaile – on seal võimalik vaadelda terviklikumalt kui Pompeis. Põhjus on selles, et Herculaneum mattus Vesuuvi purske tagajärjel paksema vulkaanituhakihi alla, Pompeid aga tabas rohkem kivirahe. Muu hulgas on Herculaneumis näha rikaste inimeste kahekorruselisi villasid, mida oligi tolles linnas omal ajal rohkem. Seni on linn välja kaevatud siiski üsna väikses mahus ja sellestki osa, näiteks kuulus Papüüruste villa, oli meie külaskäigu ajal suletud.
Seevastu Pompeis on paremini tajutav kaubanduse, igapäeva- ja poliiteluga seonduv, samuti majade ehituslik pool, tänavavõrk ja tänavate ehitusviis. Varemete vahel jalutaja võib märgata, kui suurt tähelepanu pöörati antiikses linnas nii vankrite kui ka jalakäijate liikumisvajadustele ning kui osavalt need omavahel ühitati. Mõnelgi pool võib veel näha kauneid mosaiikpõrandaid ja jälgi seinamaalingutest, ehkki viimased on sageli ära muuseumidesse toimetatud.
Soovitan soojalt pärast Pompei külastamist minna Napoli arheoloogiamuuseumi, kus on välja pandud Pompei majade seinamaalingud ja sealt leitud esemed. Ka kurikuulus Gabinetto Segreto, millesse on paigutatud erootilise sisuga leiud ja mille sulgemise eest on aja jooksul nii mõnigi võidelnud, juhtus avatud olema.
Vesuuv, Capri ja Napoli laht
Reisi lõpuosas nautisime pigem looduskauneid kohti, alustades Vesuuvi tipust ja Capri saarest ning lõpetades Napoli lahe äärsete linnade Amalfi, Positano ja Sorrentoga. Kõige sügavama mulje jättis ehk Capri saar, eriti sõit mööda köisteed Anacapril asuva Monte Solaro otsa, kus imetlesime pilvepiirilt kogu saart ja seda ümbritsevat merd.
Jalgsiretk viis meid Capril kunagise koopa sisselangemisest tekkinud Arco Naturale ehk suure kivikaare juurde, mis oli tõeliselt kaunis elamus. Pisuke pettumus aga oli kuulus Helesinine grott, Grotta Azzurra: käisime seal üsna hommikul ja koopasuust, millest mahub vaevu läbi väike paadike, päikesevalgus veel suurt sisse ei paistnud. Hoopis avaram ja kaunim tundus Amalfi rannikul asuv Smaragdroheline grott, Grotta dello Smeraldo. Siiski jäi neist viimastest käikudest hinge ka väike kurbusenoot. Looduslikult imekaunis Napoli lahe rannik oli muutunud tihedalt turiste täis sipelgapesaks, rannad üsna reostatud ja inimestest pungil ning pealtnäha imekenas sinises meres maskiga ujudes võis märgata põhjas lebavaid prügihunnikuid. Seda enam tundsin koju tagasi jõudes rõõmu marja- ja seenekorjamisest inimtühjas metsas ning suplusest puhtas järvevees. Loodan, et meil siin õnnestub ise- ja üksiolemise võimalust veel pikka aega alles hoida.
Kadri Novikov
TÜ klassikalise filoloogia osakonna lektor, antiikkeelte ja -kultuuride õppekava programmijuht
Lisa kommentaar