Petturlus – mahakirjutamine, teise töö omaenese saavutusena esitamine, viitamata jätmine jne – ei ole üheski kooli- ega õppeastmes midagi uut. Tõsiasi on aga see, et kui sellisele käitumisele tähelepanu ei pöörata, võib see edasises elus saatuslikuks saada.

Viimastel aastatel on nii ülikoolides kui ka ühiskonnas hakatud rohkem rääkima akadeemilisest eetikast ja selle vastu eksimisest. Silma on jäänud noomituste hulga suurenemine ülikoolis ning kahtlused seoses e-õppetööde kontrolli ja õppijate keskmise hinde paranemisega. Välja on töötatud arvutiprogramme, mis raskendavad keelatud võtete kasutamist veebieksamitel. Tartu Ülikoolis on juurde loodud akadeemilise petturluse komisjone ning uuendatud nende tööpõhimõtteid. Seda kõike on tehtud selleks, et tagada paremini ausad ja võrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks.

Inimene ei pruugi oma kooli- või tööelus tajuda autoriõiguste piire, olgu siis pahatahtlikult või -aimamatult. Kavatsuse siirusest olenemata on aga väga võimalik, et näiteks lõputööga seotud luukered võivad kapist välja hüpata alles aastaid hiljem. Parem on seda ära hoida.

Vajadus spikerdada paneb aju tööle

Õpetajana põhikoolis töötades olen näinud, et spikerdamine muudab õppijad äärmiselt loominguliseks ja nutikaks. Kasutatud on tehnoloogilisi lahendusi nagu nutikellad ja juhtmeta kõrvaklapid, kuid tarkusi on ka nõelaga šokolaadi sisse kraabitud. On teada, et spikri kokkupanemisel õpib õppija tihtilugu palju enam ja efektiivsemalt kui mõnel muul viisil. Põhjus on lihtne: spikker on abivahend, mis toetab õppijat ülesande edukal sooritamisel, ja ta saab selle koostada oma parema äranägemise järgi. Selles on olemas kaks olulist õppimise alustala: motivatsioon ja personaalne lähenemine.

Akadeemilise petturluse hetkeseisust on seega midagi ka võita: üliõpilastele tasub anda võimalusi teha eksam või arvestus oma konspekti abil. Kui seda on liiga palju tahetud, võib kokku leppida, et eksamile tohib kaasa võtta materjali, mis mahub ühele A4-lehele. Uskuge: see, mis lõpuks ühele leheküljele on koondatud, on õppijal meeles ka pärast eksami sooritamist.

Siinjuures ei tohi alahinnata õppejõu ja üliõpilase vahel sõlmitud ühemõttelist kokkulepet, mis aitab vältida teadmatusest või ebaselgusest tulenevat petturlust.

Info otsimise, süstematiseerimise ja kasutamise oskused on vähemalt sama olulised kui faktiteadmiste päheõppimine. Sellest võiks lähtuda ka suur osa meie õppetööst – aina vähemaks võiks jääda eksameid, kus põhitöö peab tegema lühimälu abil. Lisaks on analüüsi puhul kelleltki maha viksida kõvasti keerulisem ja petturlust tuvastada kergem kui faktikontrollis.

Vähem tuupimist, rohkem analüüsi

Teine viis kõverteede kasutamist vähendada on anda õppijatele kätte tööriistad ja teadmised enesekontrolliks. On õppekavu, kus tuleb läbida eri instituutide ja ka eri valdkondade aineid. See toob kaasa erisuguseid juhendeid, kombeid-tavasid ja suulisi kokkuleppeid, kuidas mõnda ülesannet vormistada ja milliseid materjale kasutada.

Iga ainekursuse alguses tuleks võtta aega, et rääkida üle, milliste juhendite ja kokkulepete järgi tegutsetakse. See võib tunduda tüütu, kuid paljude üliõpilaste jaoks on selgitus siiski vajalik: kui alginfo on puudu, kulutab üliõpilane eri juhendite vahel ekslemisele aega ja energiat, mida ta saaks kasutada sisulise töö tegemiseks.

Kasuks tuleb ka Ouriginali (endine Urkund) plagiaadituvastussüsteemi tutvustamine ning selle kasutamise võimaldamine üliõpilastele. Ouriginali abil saab tutvustada eneseplagiaadi olemust, mis on uus mõiste ka osale õppejõududele. Eneseplagiaat on omaenda varem esitatud töö või selle osade uuesti kasutamine ilma enesele viitamata. Plagiaadi mõiste on tuttav, kuid mõte, et ka ennast saab plagieerida, on veel harjumatu.

Mida peaks üliõpilased akadeemilise petturluse tagajärgede kohta teadma? Akadeemilise petturluse ja vääritu käitumise kahtlusega juhtumite menetlemiseks on igasse Tartu Ülikooli valdkonda loodud komisjonid. Petturluse avastanud õppejõud teeb üliõpilasele hoiatuse või saadab komisjonile esildise juhtumi menetlemiseks. Üliõpilasel on õigus viie tööpäeva jooksul esitada seletuskiri ja hoiatus vaidlustada, sest hoiatuse korral on õppejõul õigus hinnata üliõpilase tööd negatiivselt või alandada hinnet.

Kui suure osa petturlusjuhtumitest õppejõud avastavad? Kas üliõpilased ise ei peaks võtma aktiivsemat hoiakut ja juhtima õppejõu tähelepanu kaastudengi ebaausale käitumisele? Meie praeguses kultuuriruumis kaebamine pigem ei ole levinud – eriti, kui kaaslased ei tunne, et nad oleksid petja tegevusest mõjutatud. Kindlasti peab eristama ka teadmatusest tulenenud eksimusi ja pahatahtlikkust – näiteks viitamisreeglite vastu eksimine on midagi muud kui kellegi teise terviktöö esitamine enda nime alt.

Tasub mõelda, kuidas me oma õpinguid väärtustame. Milline on õpitu väärtus võrreldes paberiga, mis meile lõpuaktusel kätte antakse? Diplomi saavad ka kaasõppijad, aga kui oluline on, et diplomi sisu oleks samaväärne? Usun, et see on iga üliõpilase sisemise kompassi küsimus. Õppijaile tuleb anda aega, et kompassid hakkaksid juhtumite ja arutelude kaudu ühte suunda näitama.

On tähtis, et kõigil, kelle jaoks ülikoolitee on alles algamas või kelle viimane õpikogemus jääb aastate taha, oleks lihtsalt kättesaadav võimalus tutvuda üheselt mõistetava teabega akadeemilise petturluse vältimise kohta.

Moodle’is on olemas Tartu Ülikooli nõustamiskeskuse ja haridusteaduste instituudi töötajate koostatud kursus „Õppimine ülikoolis“, mille eesmärk on toetada üliõpilasi õpioskuste arendamisel ja ülikooliõpingutega kohanemisel. Kursusel käsitletakse ka akadeemilise petturluse temaatikat. Julgustan õppejõude ja programmijuhte võimaluse korral oma üliõpilastega sel teemal rääkima.

Samuti usun ja loodan, et akadeemilise petturlusega seonduvat aitavad üliõpilastel teadvustada ning uusi võimalusi aruteludeks annavad sotsiaalteaduste valdkonna ja üliõpilasesinduse algatusel valminud informatiivsed videoklipid.