Suurte muudatuste aeg toob kaasa mõistete hägustumise ja paneb hämmeldunult peeglisse vaatama – kas tõesti kõik see sünnib siin ja praegu. Venemaa üritab tühiseks kuulutada II maailmasõja ja külma sõja järgset kokkulepete süsteemi, murdes üle põlve riike, inimesi ja arusaamu.

Kõik toimuv tekitab massiliselt küsimusi, mis kõiguvad mitte lihtsalt teoreetiliste arutelude, vaid hea ja kurja tajumise piiril. Nendele vastamine või vastamisest hoidumine võib meie endi kohta öelda nii mõndagi. Suurt osa alljärgnevast ei oska ma isegi piisava sisemise kindlusega tõlgendada, kuid need hämmeldunud küsimused valgusid minust välja, istudes Tartust Vilniusesse suunduvas bussis.

Krimmis nimetatakse «viisakateks inimesteks relvadega» ja «rohelisteks mehikesteks» võõrriigi väeüksusi. Veel eile (18. märtsil – toim) peeti relvastatud ja ilma tunnusmärkideta inimesi niinimetatud combatant’ideks, kes olid sisuliselt võrdsustatud terroristidega ning keda võis kohelda vastavalt sõjaaja seadustele. Kas alates tänasest on see uus normaalsus, et niimoodi võibki tegutseda ja jääda karistamatuks?

Ukrainas nimetatakse ühtemoodi kangelasteks nii neid, kes midagi tegid kui ka neid, kes midagi ei teinud. Ehk siis nii tsiviilisikuid, kes kividega ja kaigastega võitlesid Maidani ümbruses kui ka noid sõdureid, kes Krimmis relva ei kasutanud, lastes võõrvägedel rahulikult poolsaare üle võtta. Mõni aeg tagasi peeti viimaste samasugust käitumist «hääletuks alistumiseks». Kuidas saab alistujaid nimetada kangelasteks?

Venemaal räägitakse vajadusest kaitsta kaasmaalasi ja venekeelseid inimesi, saades suurepäraselt aru, et see pole üks ja seesama. Venemaa kaasmaalaseks ma ennast ei pea, aga vene keeles rääkivaks inimeseks küll. Kas siis ka mind tullakse kaitsma minu käest küsimata?

Vladimir Putin räägib rahvaste õigusest enesemääramisele, olles võimule tulnud kodusõja najal, mille käigus tšetšeenia rahvalt võeti ära seesama õigus. Putin räägib vennalikust ukraina rahvast, öeldes samas lauses Ukraina riigi kohta, et selle riigi puhul on tegu ajaloolise arusaamatusega.

Tšetšeenia sõda polnud siiski Putini enda oma, vaid korraldati toonaste nukujuhtide poolt selleks, et panna pukki endale sobiv kandidaat. Putinil läks kaheksa aastat kuni esimese «päris oma» sõjani – 2008. aasta Gruusia kampaaniani. Sellest edasi kuus aastat järgmise ja otsese vallutuseni ehk Krimmini. Kas järgmise sõjani jääb neli aastat?

Krimmi n-ö ajaloolise õigluse järgi kuulumist Venemaale õigustavat asjaolu, et Venemaa on selle poolsaare eest sõdinud. Aga Türgi sõdis ka samas sõjas sama maatüki eest, kas temal on siis ka sellele maale õigus? Või on õigus ainult võitnud poolel? Kas see tähendab, et senikaua, kuni Hitler oli n-ö võitja ehk edukas, oli tema poolel ka õigus ja õiglus? Ning kurjategijaks muutus ta alles pärast kaotust?

Kui õhus hõljub loosung «Kuhu iganes on astunud vene sõduri saabas, on see Venemaa osa!», siis kas sama õigustus kõlbab ka teistele? Kas Jaapan võib siis üle võtta Kuriilid, Saksamaa Köningsbergi ja mongolid pretendeerida Tšingis-khaani pärandile?

Kremli meelest on Venemaal õigus otsustada, mida võib ja mida ei või teha tema naaberriik: «Ukraina ei tohi kunagi olla bandeeralik». Minu politoloogiline haridus on ilmselt lünklik, kuid ma ei tea, mida see tähendab ja mille alusel saab öelda, kas see või teine riik on bandeeralik. Järsku tuleb välja et ka Kasahstan on süüdi selles tundmatus patus?

Kas lisaks välispoliitiilisele agressiivsusele lisandub ka sisepoliitiline jaht teisitimõtlejatele? Putini lähikonnas on toimunud järsk personaalne muutus, tema kõnekirjutajate seas on ideoloogiliselt ülilaetud tegelased. Krimmi-liitmise-kõnes oli kuulda otsetsitaate, mis lõhnavad totalitaarselt, märgistades sõjavastaseid terminitega «viies kolonn» ja «rahvus-reeturid».

Krimmis toimub «referendum», mille sisuks on liitumine Venemaa Föderatsiooniga. Venemaa tunnustab selle peale Krimmi iseseisvust (sic!) ning seejärel liidab iseseisva riigi (!!) kahes osas (!!!) endaga. Seega Putin käitub «referendumil» väljendatud soovi vastaselt?

Krimmi «iseseisvust» jõuavad väidetavalt tunnustada mõned de facto riigid, nagu Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Kas needsamad tunnustajad ei peaks nüüd lärmi lööma, sest nende poolt tunnustatud riigilt võeti kohe see iseseisvus ära ja riik lõhuti kaheks tükiks?

Kas Krimmi kampaania tappis Euraasia Liidu? Kui veel mõni kuu tagasi väitsid Moskva propagandistid, et Euraasia Liidu ukse taga on sissetahtjate järjekord, siis nüüd võib kahelda, kas seni Putini lemmikprojektiks olnud ideel on enam mingitki elujõudu.

Eesti ehk Lääs (sest meie olemegi Lääs) räägib vajadusest karmilt reageerida, kuid on ise valmis vaid muret väljendama ja siis veel otsustavalt hukka mõistma, kui sedagi. Räägime sanktsioonidest, kuid oleme vaid nõus piirama sissesõitu teise suurusjärgu tegelastele, jättes puutumata Venemaa poliitilise tahte kandja number ühe (kuigi Valgevene puhul polnud riigipea musta nimekirja kandmine mingi probleem).

Veidrad olukorrad loovad veel veidramaid liite. Ukraina uue valitsuse koosseisu on sattunud paremäärmuslasi, keda meie nüüd siis omakorda toetame. Kas meie tipp-poliitikud on valmis kätt suruma ja ühiselt pildistama koos inimestega, kelle poliitilise mineviku kõrval näivad Euroopa paduparempoolsed poisikestena?

Ja lõpetuseks minu personaalne küsimus. Mida ma pean edasi tegema? Professionaalse russoloogina ehk Venemaa-uurijana peaksin ma jätma kõrvale kõik emotsioonid ning jätkamat uuringuid sine ira et studio (ld kire ja erapoolikuseta), kuid inimesena on seda neetult keeruline teha. Vägisi tekib soov panna lauale Vene viisa ja öelda et «sinna ma enam oma jalga ei tõsta». Kuid jätkata kabinetiteadlasena ma ilmselt ei oska, kohapeal käimisteta ja reaalsete inimestega rääkimata jääb kogu tegevus kuidagi lahjaks.

Ma ei tea enamikele küsimustele vastuseid, kuid leian, et neid teemasid mõtestamata on võimatu edasi liikuda.