Bill Gates ütles 17. novembril Singapuris peetud foorumil, et koroonasurmade arv ja haigestumise ulatus on juba järgmise aasta keskpaigaks väiksem kui gripi vastavad näitajad. See saavutatakse vaktsineerimise ja väljatöötatud viirusevastaste ravimite abil, kui vahepeal ei teki uut surmavamat viirusetüve. See on uudis neile, kes ei usu arste ega epidemiolooge, ent võivad uskuda raha ja tarkuse seost.

Praegu kasvab haigestumine Euroopas taas, Eesti on aga üleilmselt liidrikohalt langenud kõvasti allapoole ja märgata on olukorra leevenemist.

Inimkond on Covid-19 pandeemiale kiiresti reageerinud, ent üllatused on jätkuvalt võimalikud. Viiruse kindlakstegemine, tema mutatsioonide jälgimine ja diagnostika on olnud kiire. Vaktsiinid on väga lühikese ajaga välja arendatud ja tootmisse lastud. Valminud on esimesed ravimid. Piirangute ja vaktsineerimise koostoimes on haiguse levikut ohjeldatud nii, et tervishoiusüsteemid ei ole täielikult kokku varisenud.

Edusammude loetelu võiks jätkata. Ent pea sama pika loetelu saab ka probleemidest, mille tekkeks ja lahendamiseks ei oldud valmis. Kõikehaarava kriisi haldamine ja prioriteetide määramine nõuab selge mõtte ja tegevusega juhte, kel väärtushinnangud paigas. Nagu ikka kriisiolukorras, oleme nüüdki kõik õppinud paremini tundma nii oma kolleege kui ka juhte.

Tasub meelde tuletada, et ajalugu ei ole lõppenud: ei ole olemas haiguse- ega infektsioonivaba maailma. Inimene loodust ei seljata, tarkus võimaldab meil sellega vaid kohaneda. Vaktsineerimine on meetod, mis aitab nakkushaigustega toime tulla. Inimelu mõistetakse meie kultuuriruumis suurima väärtusena ja abivajajat aidatakse kollektiivselt, vaatamata sellele, mida ta ise oma tervisega on teinud või tegemata jätnud.

Eestlaste ettekujutus endast kui haritud rahvast, kes mentaliteedi poolest kuulub Põhja-Euroopasse, on saanud valusa löögi. Ühiskonna valmisolek kollektiivkaitseks (näiteks viiruse vastu) on tagasihoidlik. Rahuolukorda ei kasutatud plaanide tegemiseks ega ettevalmistusteks. Kipub valitsema arusaam, et üksikisikul on õigused, kogukonnal aga kohustused.

Haruldane ei ole isikliku tähelepanu püüdmine ning kiusatus teenida poliitilist kasu, samal ajal kui kõik pidanuks panustama keerukast olukorrast ülesaamisele, mitte rahva lõhestamisele. Viimseni optimeeritud tervishoiusüsteem on küll kulutõhus, ent ülekoormuse korral avalduvad suured raskused.

Eestit on meie optimeeritud tervishoiusüsteemi eest kiidetud, ent see kätkeb ka ohte – eeskätt lisakoormuse korral, kui tavapärast arstiabi ei suudeta tagada. Kui voodikohti saab natuke juurde tekitada ja aparatuuri on võimalik lisaks osta (kuigi üleilmse kriisi korral viivitustega), siis tervishoiupersonali puudus on palju tõsisem probleem.

Arvestades, et ka tavaolukorras töötab suurem osa personalist enama kui 1,0 koormusega, on töötajaid võimalik märgatavalt suurema koormusega tööle mobiliseerida vaid väga lühikeseks ajaks. Paljud ei ole valmis tegema tööd teist liiki haigetega, sest nad tunnetavad, et ei suuda tavapärasest erinevat tööd teha piisava kvaliteediga.

Koroonapatsientidel on oma eripärad. Lisaks nakkusele on nende põhimureks hingamispuudulikkus: haiged lämbuvad ja ravivõimalused ei ole just väga suured. Lisaks ägenevad Covid-19 foonil patsiendi kroonilised haigused. Suremus on suur. Tervishoiutöötajatel ei ole kerge seda kõike nädalast nädalasse ja kuust kuusse taluda.

Tartu Ülikooli arstitudengid on pandeemiaga võitlemisel abiks olnud algusest peale ja andnud suure panuse. See aga tähendab, et üliõpilastel on topeltkoormus ja raskendatud on nii õppimine kui ka kogu muu elu.

Meditsiiniteaduste valdkond tegi hiljaaegu üliõpilaste seas küsitluse, milles uuriti, kas nad juba töötavad ja missugustel tingimustel on nad valmis haiglatesse appi minema. Tulemused näitasid, et mida vanem kursus, seda rohkem töötataksegi juba haiglates. Valmisolek vajaduse korral haiglasse appi minna on suur igal kursusel, küll aga on tingimuseks see, et õppetöö korraldataks ümber.

Meie kevadine kogemus näitas, et appiminekut oli väga täpselt vaja planeerida ja kokku leppida. Haiglate võimekus üliõpilasi rakendada oli palju väiksem, kui esialgu arvati. Arstitudengite kutsumine hooldajateks oli kiire, ent lühiajaline lahendus. Korraldasime soovijatele ka kiire väljaõppe. Palju kestlikum olnuks kasutada töötajaid, kes olid koroonakriisis kaotanud oma senise töö.

Enamik üliõpilasi, kes ka kriisi lahendamiseks appi tulid, olid juba varem tervishoiuasutustes töötanud ja neil oli töökogemus olemas. Kiitust väärivad meie arstitudengid, kes käivad haiglates tööl ka siis, kui otsest kriisi ei ole.

Esimese kolme aasta üliõpilased võivad töötada hooldajatena ning küsitlus näitas, et esimesel kursusel töötab neist 12%, teisel 24% ja kolmandal 42%. 75% tudengitest oli valmis võtma seoses koroonakriisiga lisaülesandeid, aga samal ajal õppetöös osalemist peeti väga raskeks.

Kolmandal-neljandal kursusel saab töötada abiõena ja neljandal-viiendal abiarstina. Neljanda kursuse tudengitest töötab 51% ning viienda kursuse omadest 69%. Mida vanem kursus, seda enam ollakse nõus appi minema ka nii, et õppetöö korraldus ei muutu. Kuuendal kursusel õpib praegu 150 üliõpilast, kes kõik on praktikal haiglates ja perearstikeskustes.

Lisaks väärivad tunnustust üliõpilased, kes aitavad mitmesuguste ettevõtmiste kaudu edendada vaktsineerimist, näiteks jagavad nii kaastudengeile kui ka perearstikeskuste patsientidele infot.

Rõhutamist väärivad suured pingutused, mis on tehtud õppetöö (ümber)korraldamisel, nii et see vastaks koroonaaja nõuetele. Meie valdkonna paljuski praktiline õppetöö on kaheldamatult kannatanud, eeskätt 2020. aasta kevadel. Alates möödunud aasta sügisest oleme olnud märksa paremini uuteks oludeks valmis ja sealjuures on meie põhieesmärk olnud praktilise kontaktõppe säilitamine. See on suuresti õnnestunud. Seminarid ja loengud on periooditi toimunud veebi teel ja nii on tööd saanud tehtud. Suur tänu selle kõige eest kogu valdkonna töötajatele ja üliõpilastele!

Koroonaviirus leiab varem või hiljem üles meist igaühe. Selleks kohtumiseks on oluline valmistuda vaktsineerimise teel, ka tõhustusdoosiga. Samuti on mõistlik seada elu selliselt, et kõik korraga viirusega ei kohtuks. Milliseks kujuneb tulevik ja kas jääb tarvidus regulaarselt vaktsineerida nagu gripi puhul või mitte, ei osata praegu veel vastata. Aga Eesti vajab veel 200 000 vaktsineeritut, et jõuda riigis enam-vähem rahuldavale tasemele. Aidakem koos need inimesed leida! Kaitsevõime kasvatamisel loeb iga süst.