Minister Andres Sutt ütleb, et teadusmahukate ettevõtete sünniks on aeg küps.
FOTO: Kaupo Kikkas

Digiriigist innovatsiooniliidriks

Essee

September on uue akadeemilise aasta, aga ka uute avastuste ja tutvuste algus. Tänavu tähistab see ühtlasi Eesti taasiseseisvumise neljanda kümnendi algust.

On märgiline, et uue aastakümne lävel oleme taas teelahkmel. Praegused valikud on sama kaalukad kui Eesti krooni taaskehtestamine ja radikaalsed majandusreformid 1992. aastal või Euroopa Liidu liikmeks saamine 2004. aastal. Neile sündmustele tagasi vaadates tuleb esile tõsta kaks märksõna, mis on toonud meid praeguse elatustaseme juurde: rahvusvaheline ambitsioon ja riskijulgus. Meil oli toona vähe kaotada ja palju võita.

Praegused valikud määravad, kas 10 ja 20 aasta pärast on Eesti parem paik elamiseks, eneseteostuseks, teaduse tegemiseks ja investeerimiseks või suudame hoida paremal juhul vaid praegust positsiooni. Millise Eesti anname üle järgmisele põlvkonnale?

Innovatsiooni lävepakul

Covid-19 pandeemia on võimendanud ja kiirendanud megatrende ning andnud tõuke üleilmsete tarneahelate ülevaatamiseks ja kohaliku tarnekindluse suurendamiseks Euroopas, Ameerikas, Hiinas. Me näeme vastassuunalist liikumist sellele, millega olime harjunud 1990-ndate algusest kuni globaalse finantskriisi ja euroala võlakriisini.

Majanduse ning ühiskonna arengu suuna ja kiiruse määravad meie stardipositsioon, riigi institutsioonide kvaliteet, investeeringute tase ja innovatsioon. Rohepööre, digitaliseerimine ja innovatsioon on need kolm sammast, millele toetub ühiskonna ja elukeskkonna kestlik areng. Vaadates tehnoloogia arengu kiirust, üha kasvavat nõudlust puhta ja keskkonnasäästliku majanduse järele, on ilmne, et me ei seisa mitte järkjärgulise, vaid murrangulise innovatsiooni lävepakul. Elektrimootor või vesinikkütus ei ole veel asendanud sisepõlemismootorit, kuid trend on pöördunud. Üha kasvavale osale ühiskonnast – eriti meie tulevikku loovale põlvkonnale – on olulised taaskasutus ja ringmajandus. 

Innovatsioon tähendab riskivõtmist, proovimist ja ebaõnnestumist – selleks, et lõpptulemusena õnnestuda.

Kirjeldatu loob vajaduse ja eeldused teaduse ja ettevõtluse suuremaks ning vastastikku võimendavaks koostegevuseks. Sellele annavad järgnevatel aastatel hoogu ka Euroopa Liidu uue rahastusperioodi toetusmeetmed ning kogu maailmas triljoniteni ulatuvad investeeringud rohe-, digi- ja innovatsioonipöördesse.

Kevadine Eesti ekspordiuuring näitab samas, et vaid kolmandik eksportijatest näeb digitaliseerimises konkurentsieelist ning üksnes viiendikul ettevõtetest on lähiaastateks selge plaan, kuidas vähendada oma CO2 jalajälge. Tööjõu tootlikkus jääb Põhjamaadele alla kaks-kolm korda. Peame ühiselt suurendama nii ettevõtete kui ka omavalitsuste teadlikkust rohepöörde vajalikkusest ja võimalustest.

Eesti peab kiiresti tegutsema

Uueks kasvufaasiks vajame innovatsiooni ja teadmusmahukaid investeeringuid. Meie investeerimisvajadus on senisest suurusjärgu võrra suurem ning investeeringute struktuur peab liikuma betoonilt teadmusmahukusele ja rakendusuuringutele. Oma ambitsioonides peame harjuma mõtlema miljardites ja nägema oma klientidena tervet maailma. Niisamuti peame mõistma, et globaalne võitlus talentide pärast ainult teravneb. Oskustööjõu puudus ei ole ainult IT-sektori mure, vaid üldisem probleem, mida on kohtumistel väljendanud väga paljud tööandjad tööstusest teenindussektorini. Ülikool on talentide kasvulava ja selleks, et olla võitluses talentide pärast võitjate seas, peame olema ühiskonnana avatud. Vaid nii loome Eestis vaatenurkade mitmekesisuse, mis on innovatsiooni ja arengu üks olulisemaid eeldusi.

Soome on neidsamu väljakutseid tänavu hinnanud oma mätta otsast. Nad tõdevad, et kaotavad andekaid inimesi ning tootmis-, teadus- ja arendustegevuse investeeringuid, mis lähevad hoopis välismaale. Sellise suundumuse ümberpööramiseks peavad soomlased suurendama teadus- ja arendustegevuse investeeringuid 2030. aastaks 4%-ni SKP-st. Kuid talentide puudusest ja investeeringute väljavoolamisest veelgi suurem kitsaskoht on killustunud innovatsioon ja fookuse puudumine suure lisandväärtusega majanduskeskkonna loomiseks. Need järeldused kehtivad ka Eesti kohta – vaid selle vahega, et meie vajadus kiiresti liikuda on mitu korda suurem. 

Võib tunduda, et meil on praegu palju rohkem kaotada kui kolm kümnendit tagasi, kuid see tunne on petlik. Innovatsioon tähendab riskivõtmist, proovimist ja ebaõnnestumist – selleks, et lõpptulemusena õnnestuda. Riske võtmata ei jõudnuks me kunagi oma praegusesse igapäeva. Targalt riskides on meil ajalooline võimalus ehitada digi- ja e-riigi vundamendile maailmaklassi innovatsiooniriik.

Ülikoolidel ja teadusel on selles põhiroll. Aeg on küps teadusmahukate ettevõtete sünniks ettevõtjate, teadlaste ja investorite koostöös. UniTartu Venturesi asutamine kinnitab seda. Mitte kunagi varem ei ole Eestis olnud sellises mahus kodumaist kapitali, mis otsib rakendust, et viia ellu siin sündinud lennukad globaalsed ideed. Pinnas uute ideede teostamiseks ja uute ükssarvikute loomiseks on meil siitsamast võtta. Meil on sajandi võimalus. Haarakem sellest kinni, et jätkata teaduse ja ettevõtluse koostöös teekonda, mis viib Eesti digiriigist innovatsiooniliidriks.

Andres Sutt

ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, TÜ vilistlane

Jaga artiklit