Välisüliõpilased kannavad olulist rolli, aidates kaasa nii teaduse levikule kui ka arengule, sest koos nendega jõuavad siia teistsugused kogemused ja vaated probleemide lahendustele. Kahjuks jääb paljude välistudengite potentsiaal kasutamata, kuna Eestisse paikseks jäämisel on omajagu takistusi. 

TÜ üliõpilasesindus kutsus oma esimesse taskuhäälingu saatesse viis välismaalasest üliõpilasesindajat rääkima avameelselt sellest, kui lihtne või keeruline oli kandideerida TÜ-sse ja tulla Eestisse elama. Saatekülalised jutustasid, kuidas välistudeng siin elamispinna leiab, ning analüüsisid lõimumist meie ühiskonda ja selle peamisi takistusi. Kõneldu põhjal võib esile tuua peamised mured, millega välisüliõpilased on Eestis kokku puutunud.

Vahel hirmutatakse välismaalasi sellega, et eesti keel on üks raskemaid keeli maailmas – mõni eesti keele kõneleja tunneb selle üle uhkustki. Kuigi see on vestlusele atraktiivne algus, toob see paljudel juhtudel vastupidise tulemuse ning hirmutab keeleõppest hoopis eemale. Iga uue keele õppimine on raske ja hirmujutud ei suurenda kuidagi soovi saada osa kauni eesti keele rääkimise oskusest.

Kui vestelda välisüliõpilastega siinsest üüriturust, võib tihti tajuda ängi. Kui ongi juhtunud nii, et võõrsilt tulnu pelgab keeleõpet ja kogeb pealekauba aktsendi või grammatikavigade kritiseerimist (sellest on TikTokis rääkinud näiteks meditsiiniüliõpilane Orina Jakovleva kasutajanimega oreo.kypsis), siis ei jää üle muud, kui suhelda inglise keeles. Kahjuks pole aga liialt palju maaklereid ja üürileandjaid, kes vaevuksid vastama ingliskeelsele meilile, rääkimata kõnelemisest telefonitsi. Nii on üüripinna leidmise raskused jätnud välistudengitele hulganisti ebameeldivaid mälestusi.

Paljude välisüliõpilaste mure on ka vähene või olematu kokkupuude kohalike elanikega. Tasub kaaluda, kas on ikka tarvis esile tõsta järjekordset rahvuslikku omadust, et oleme vaiksed ega soovi nendega rääkida. Kohalike inimeste tüütamise hirmust üle saanud välistudengid tõdevad, et olgu need eestlased kuitahes arad vestlust alustama, sisimas on nad ikkagi enamasti heatahtlikud ja abivalmid, kohati isegi jutukad.

Selleks, et välistudengitel tekiks soov saada või jääda Eesti ühiskonna liikmeks, et nad saaksid sellesse panustada oma ideede, kogemuste ja ettevõtmistega, võiksime olla rohkem avatud ja kohelda neid võrdväärsena. See on esimene samm, mis inimesi ühendab ning loob võimalusi uuteks teadmisteks ja arengusuundadeks.

Ja vahelduseks võiks küsida ka oma välismaal õppivalt pereliikmelt või sõbralt, kuidas temal lõimumine läheb.