Vello Oja

In memoriam

04.02.1943–22.12.2020

Meie seast on lahkunud tehnoloogiainstituudi vanemteadur Vello Oja.

Veel mõni aeg tagasi keeldus ta tervisest rääkimast, viies jutu teadusele. Tema arvutisse jäid peaaegu lõpetatud joonised artikli jaoks, mille järeldus oleks olnud meie eluaegse koostöö lõppakord: fotosünteesis ülearuseks jääv valgusenergia kustub pigmendi tripletse seisundi kaudu. Kahjuks viis ootamatult raske haigus Vello ära enne, kui me saime selle teadmise avalikuks teha.

Vello sündis 4. veebruaril 1943. aastal Viljandimaal. Tema haridustee algas Tääksi koolis ja jätkus Viljandis. Meie saime kokku pärast Tartu Ülikooli lõpetamist eksperimentaalfüüsikutena, kui ta asus tööle tolleaegses Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudis atmosfäärifüüsika erialal.

Meie ülesanne oli uurida, kuidas valgus tungib tihedasse taimkattesse, toetades oma energiaga lehtede fotosünteesi. Siis esitasimegi oma uurimistöö igavese põhiküsimuse: mis määrab taimelehe fotosünteesi kiiruse? Lootsime vastuse leida nii, et paneme lehe väga erinevatesse katsetingimustesse ja mõõdame, kuidas fotosüntees sellele reageerib. See meetod erines välismaistest meetoditest, kus taimeleht lagundati ja isoleeritud fragmente uuriti keemiliselt.

Aparaat, mis võimaldaks muuta katsetingimusi, muundamata lehte – samal ajal fotosünteesi mõõtes –, tuli meil endal teha. Selles oli Vello ületamatu. Kõigepealt valmis aparaat tema mõtteis, seejärel matemaatikas, ja väga harva käitus valmistehtu teisiti, kui oodati. Alati tuli ta ka sõpradele appi, kui mõni masin kippus mõistusest üle olema.

Kuigi seltskonnas vaikne ja inimsuhetes mõnikord kohmakalt otsekohene, oli Vello üks targemaid eksperimentaalteadlasi, keda olen tundnud. Mitte kunagi ei lõpetanud ta kahtlemast, et osa tulemustest võib olla aparatuurne artefakt. Ta oli mõõtmistes ülitäpne ja läks alati palju kaugemale, kui tootja oli garanteerinud.

Meie eluaegne koostöö algas lõputute aruteludega, kui sõitsime Tartu ja Tõravere vahet tööle ja koju. Need vestlused viisid meie mõtlemise sedavõrd ühele lainele, et kunagi nimetati meid lausa teaduslikuks dimeeriks (keemiline ühend, mis tekib mingi küllastumata ühendi kahe molekuli liitumisel – toim.). Harva juhtub, et kaks poolt mõistavad teineteise vajalikkust nii nagu meie, aga just tänu sellele on üks pluss üks olnud palju rohkem kui kaks, hoides meie väikest laborit maailmas tähelepanu all.

Meid kutsuti kuulsatesse uurimiskeskustesse, kusjuures vastupidi tavalisele võtsime mõnikord kaasa ka oma aparatuuri lootuses selle vastu huvi äratada. Huvilisi oligi, sest Vello oskas meie „Steinway“ kompuutriklaviatuuril teha tõelist muusikat. Nii heaks mängijaks ei ole keegi teine saanud.

Nüüd lõhestas saatus meie dimeeri ja sinu imeline pill seisab vaiksena laborinurgas. Lugedes kaugete kolleegide järelehüüetes kiitvaid sõnu, olen õnnelik, et tänu sinu andele tekkis meil lausa maagiline võime tungida sügavamale looduse ehitusse. Meie suutsime mõista selle olemust, mida sajad meie kolleegid vaid hästi teadsid.

Mälestus sinu talendist ja originaalsusest jääb kestma.

Agu Laisk, kolleeg tehnoloogiainstituudist

Jaga artiklit