Vasakult: Fred Gregor Rahuoja, Helena Eglit ja Solveig Joanna Niitra
FOTO: Andres Tennus

Taskuhääling, millel ei ole algust ega lõppu

Tudengid

USA valimised, võimumängud Venemaal ning Iisraeli ja Palestiina vahelised suhted on vaid mõni teema paljudest, mille on kõne alla võtnud Ringjoone-nimelise taskuhäälingu tegijad. Igal nädalal teeb umbes 30 üliõpilasest koosnev seltskond oma saadet. Millega on tegu?

TÜ juures tegutseval üliõpilasorganisatsioonil Rahvusvaheliste Suhete Ring (RSR) on olnud Ringjoone taskuhääling juba nii kaua, et kui uurida selle praegustelt saatejuhtidelt, kuidas see Generaadios kõlanud otsesaatest välja kujunes, jäävad nad kimbatusse. „Kui kujutame ette ringjoont, siis sellel ei ole algust ega lõppu,“ annab kujundliku vastuse Fred Gregor Rahuoja, teenides sellega ära kaaslaste naerupahvaku. Fredi kõrval istuvad Ringjoone praegune juht Helena Eglit ja toimetusega sügisel liitunud Solveig Joanna Niitra.

Kuidas te Ringjoonde sattusite?

Fred: Enam-vähem nii, nagu meil RSR-i üldse satutakse – tuleb sõber ja tirib kaasa. Minuga juhtus samamoodi. Mu klassiõde, Ringjoone pikaaegne vaimne ema Laura Toomlaid võttis minul ja mu sõbral Hugol käest kinni ning ütles, et nii, nüüd teeme kurdidest saate. Pärast seda olen olnud väga suur Ringjoone entusiast. Alustasin aastal 2017 ja nüüd on mul juba kolm aastat tugevat podcast’i kogemust.

Helena: Minul oli samamoodi. Kui astusin RSR-i, siis teadsin, et tahan raadioga tegeleda. Enne esimest saadet öeldi, et tulete ja räägite Zimbabwest ja Liibüast. Ma ei teadnud üldse, mis sealses sisepoliitikas toimub. Pidin ette valmistama, esimest korda raadios rääkima – üsna õudne, aga hea karastus. Kui alles astud ülikooli, siis ei ole eriti palju julgust. Liitusin 2019. aastal.

Solveig: Mul oli hoopis teistmoodi. Ma ei tahtnud liituda – mõtlesin, et raadio ei ole minu teema, sest peab nii palju rääkima. Aga siis kuulasin ühte podcast’i ja mulle väga meeldis. Tundsin, et see võiks olla arendav kogemus. Esimene podcast oli mul Koreast. Ma ei tea Koreast mitte midagi, nii et hämasin korralikult. 

Kuidas te jagate, kes ja millal saateid teeb? Või on nii, et kes ees, see mees?

Helena: Võtsime sel aastal kasutusele süsteemi, et kõik panevad kirja, mida tahavad rääkida. See praegu toimib.

Fred: Kevadel kujunes meil välja justkui saatesari Iisraeli ja Palestiina suhetest. Tahtsin iga saate juures olla, sest mulle on see teema väga südamelähedane ja selle järgi valin saated, kus osalen. Nüüd hiljuti, kui lahvatas konflikt Mägi-Karabahhis, leidsin, et see on aktuaalne teema, milleks võiksime ka meie rääkida. Järgmisel nädalal oli saade olemas. Kujutan ette, et Helena kui pomo tahab plaani, aga mina rõhuksin hea meelega päevakohasusele. Kui lähtume plaani järgi pikemaajalistest liikumistest ja ilmingutest välispoliitikas, siis on hea ka see, kui vahepeal on aktuaalseid teemasid. 

Helena: Tunneme üksteist väga hästi – oleme kõik sõbrad ning teame, millised on meie välispoliitilised eelistused ja mida iga päev jälgime. Kui inimene niikuinii huvitub mingist teemast, siis ei ole palju ettevalmistusaega vaja. Saab öelda, et tule rääkima! 

Mida rääkimine rääkijale annab?

Fred: Mulle annab see tugevat naudingutunnet, sest mulle meeldib oma hääle kõla kuulata. Ja teistelt provotseerivaid küsimusi küsida. Kui muidu saame õllelaua taga kokku ja teeme nalja, siis raadioeetris natuke surgin sõpru, küsin, et kuule, miks sa nii arvad. See pakub pinget ja nõuab eneseväljendusoskust, kindlasti.

Solveig: Mul aitab see õppida, mulle tohutult meeldib maailma asjade kohta teada saada. Minu jaoks on huvitav ettevalmistamisprotsess pluss see, et saan kuulata, mida kõike teised on ette valmistanud. See arendab ja pakub mulle naudingut.

Helena: Kordaksin mõlemat. Ühest küljest võlub adrenaliin või naudingutunne. Kui alustasime Palestiina ja Iisraeli saadetega, siis olime ette valmistanud ja arutades noogutasime kaasa, aga nüüd on meil kujunenud tugev enda arvamus. Vahepeal läheme nugade peale – tore on vaielda! See on nii hea tunne. Teisest küljest olen idealist ja tahan end hästi kurssi viia enne rääkima asumist. See sunnib ka kaugemale vaatama – mida räägitakse väljaannetes üle maailma, mitte ainult Postimehes või ERR-is.

Nugade peale minekust. Kas te tülli ka lähete?

Fred: Ei, ma seda küll ei ütleks, aga muidugi tõlgendusvabadus säilib. 

(Naeravad.)

Fred: Kindlasti sõltuvad kõigi noad sellest, mis kellelegi tuttav on. Kui räägime Iisraeli-Palestiina konfliktist – keegi tutvub näiteks Lähis-Ida allikatega, teine vaatab pigem angloameerika allikaid –, siis ei saagi sealt muud välja tulla, kui et mõnel on piltlikult öeldes nuga käes. Neis allikates on juba eos vastakad arvamused ja kui neid kajastame, siis me ei saa neid otseselt siluda. Lõpuks oleme aga ikkagi ühes stuudios, ühes seltsis, sõbrad – kellelgi juukseid peast välja ei kitku.

See tähendab, et erimeelsused tekivad eri allikate info põhjal?

Fred: Tahaksin oletada, et loeme subjektiivselt eri allikaid. Enne saadet loome küll ühise teaberuumi, kus jagame seda, mida oleme läbi vaadanud. Viimase aasta jooksul ei ole ma aga tihti neid asju vaadanud, mida teised on jaganud – kui mul on mingite regioonide kohta välja kujunenud kindlad teabeallikad, siis pigem lähtun neist. Võib-olla suurendan justkui teadlikult teabe ebavõrdsust enda ja teiste vahel, et raadioruumis kontrastsem olla. Ma ei saa tõsikindlalt väita, et kõigil on erinev arusaam, aga hea meelega loodaksin seda. Lõppude lõpuks oleme kõik tudengid, elame Tartus, oleme sama vanad ja küllalt sarnase haridustaustaga. Ükskõik, kui palju ise vaidlusi kisume, demograafiliste näitude poolest on meil üsna sama arvamus.

Kellele te seda saadet teete? Kes on teie sihtrühm?

Fred: Endale.

(Naeravad.)

Kas teate oma kuulajate kohta midagi täpsemalt? Kes nad on?

Helena: Keskmine kuulaja on meievanune, umbes 20–30-aastane. Vahepeal tuleb sekka 60-aastaseid – ma arvan, et kellegi vanaisad.

Fred: Minu vanaisa, jah!

Helena: Ja mehed-naised on pooleks.

Millist tagasisidet kuulajatelt saate?

Helena: Eelmisel aastal tegime näiteks Kanada valimistest saate ja seda jagas Kanada saatkond oma Facebooki lehel. Seal üks õppejõud kommenteeris, tema suhtumine oli positiivne. Mõnikord olen enda pereliikmetelt ka tagasisidet saanud – just faktikorrektsuse pärast ...

Solveig: Minu isal on näiteks arvamus, et mida sa ikka räägid, kui ei ole ekspert. Arvan, et tema meie saateid ei kuula. Tema jaoks on hästi oluline, et räägiks oma ala asjatundja, sest siis ta tunneb, et saab päriselt targemaks. Ma arvan aga, et see on üks äärmus ja enamjaolt on kuulajad meie vastu sõbralikud.

Fred: Mina ei ole õnneks erialaste rafineeritud teadmistega inimestelt tagasisidet saanud. Ühelt poolt on kergendustunne, aga teisalt tundub, et tagasiside mõjuks konstruktiivselt saate tegemise ja teadmiste kogumisele kui sellisele. Olen sel teemal rohkem rääkinud sõpradega, kes tunnustavad, et lahe värk. Kuulavad isegi! Mõtlen, et võin ju seda saadet küll teha, aga kas keegi peale RSR-i leiab selle pasliku kuulata ... Ühtpidi üritame teha spetsiifilisi saateid, rääkida ikkagi kindlast välispoliitilisest suhtest, mis ei pruugi sobida pühapäevasele kodukoristajale taustaks. Aga näiteks olen saanud tagasisidet, et see, et tegeleme nii spetsiifiliste asjadega, ongi lahe.

Mis on teie arvates olnud seni parim saade?

Helena: Kõige parem on olnud ja head tagasisidet on saanud USA valimiste saade, mis valmis umbes kuu aega enne valimiste algust. See oli hästi argumenteeritud: inimesed, kes rääkisid, olid natuke vastandlikul positsioonil, ja seda oli huvitav kuulata.

Fred: Olen Heleniga nõus. USA saade oli kõige professionaalsem, kui nii üldse võib öelda – pika ja tugeva töö vili. Subjektiivselt olen Iisraeli ja Palestiina sarja fänn. Selle tegemine on kogu aeg teadmisi süvendanud ja see muutub loomulikumaks – oled selles inforuumis, tuled kohale ja räägid. Mulle tundub, et meie argumendid muutuvad selgemaks, hakkame selgemini üksteise seisukohti nägema.

Räägite küllalt teravatel teemadel. Kas te vastu näppe ka olete saanud või on keegi öelnud, et kuulge, võtke see saade maha?

Fred ja Helena: Mkm!

Fred: Arvan, et me pole vastu näppe saanud sellepärast, et saadet ei kuulata. 

(Naeravad.)

Fred: Kui keegi leiab, et oleme esindanud väära positsiooni vääral kujul, siis küllap see inimene on oma elus – ma ei tea küll, kuidas – hakkama saanud ilma Ringjoont kuulamata.

Helena: Selle podcast’i tegemine on ikkagi nauding, meile meeldib seda teha. See on hea platvorm. Usun, et paljud meist mõtlevad tulevikus raadios töötamisest – nüüd on kogemus olemas. Mulle meeldib Ringjoones see, et kõneleme väga palju nišiteemadel, mis ei ole Eestis peamisel kohal ja mida kajastaks näiteks „Aktuaalne kaamera“. Räägime näiteks Aafrikast või Lähis-Idast – seal toimub kogu aeg midagi, aga see ei jõua siia. 

Kui palju tunnete, et piirate end ise teemade käsitlemisel ehk rakendate enesetsensuuri?

Fred: Mina küll mitte! Mulle on peamine see, et sõnad valguksid huule pealt ja vuntsi alt välja. Olen isegi esitanud vastuolulisi väiteid, mida võib-olla ei peaks tegema. Ringjoone reklaamimiseks olen teinud ka mitu videot, mis on sõna otseses mõttes üsna rumalad just selleks, et äratada tähelepanu. Tunnen, et noore inimesena võin endale niisuguseid lollusi lubada. 

(Naeravad.)

Seega – noorus on aeg, millal katsetada.

Fred: Jah, aga ma ei taha öelda, et tulge Ringjoonde ja hakake rumalusi rääkima. See on aga koht, kus ennast proovile panna. Kui võib-olla seminaris ei julge oma arvamust avaldada, siis Ringjoon, ma loodan, on küllalt usalduslik keskkond. 

Solveig: Me ei ole ministrid, kelle puhul on küsitav, kas nad peaksid sellist juttu suust välja ajama.

Helena: Viide?!

(Naeravad.)

Kas saated on neutraalsed? Või olete ikkagi subjektiivsed?

Helena: Kindlasti oleme! Mulle meeldib kõige rohkem see, et inimesed tulevad ja avaldavad enda arvamust. Uudistest saan lugeda konfliktide kohta, aga mis peitub nende taga ja mida inimesed arvavad, see on kõige ägedam.

Fred: Kui lähme kolmekesi saadet tegema, siis me ei saa taotleda absoluutset objektiivsust, et kallis kuulaja, nüüd sa tead sellest sündmusest kõike! Ei, ta teab seda, mida talle räägime. Kuigi teeme ettevalmistusega tükk tööd, siis me ei saa saavutada objektiivset pilti. Kui ka saavutaks, siis oleks igav. 

Solveig: Ja kui inimene tunneb, et saade ei ole piisav, motiveerime teda ehk ise edasi uurima.

Eestis ei ole välispoliitikast kuigi palju saateid. Kas näiteks Raadio 2 ei ole veel teile ettepanekut teinud, et tulge tehke saadet?

Fred: Kahjuks ei ole.

Helena: Tegelikult on isegi hea, et me ei ole ühegi platvormiga seotud, sest siis saame rääkida vabalt ja nii, nagu tahame. Muidu tekiksid teatavad kohustused ja peaksime end mõnes mõttes tsenseerima.

Fred: Või mingit kindlat vaadet esindama.

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit