Kaksteist kuud rahuvalvajate ridades
Mis saaks olla parem, kui ühendada teooria ja praktika? Mind on pikalt huvitanud relvakonfliktide jaoks loodud sõjapidamise reeglid. Kuna maailmas on selliseid konflikte palju, tuleb neid reegleid seal ka järgida.
Lendasin eelmise aasta novembris Malisse, et alustada sõjalise õigusnõunikuna aastast teenistust Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahuoperatsioonil MINUSMA (The United Nations Multidimensional Integrated Stabilization Mission in Mali).
Olukorrast riigis
Tänapäevane Mali sündis 1960. aasta septembris pärast Prantsuse kolonialismi lõppu. Sealne iseseisvusaeg on enamasti olnud poliitiliselt ja majanduslikult ebastabiilne ning sellesse on mahtunud mitu riigipööret ja ülestõusu.
2020. aasta märtsis toimusid parlamendivalimised, mis tugevdasid manipuleerimise kaudu presidendi võimuhaaret. Aprillist hakkas poliitiline olukord pingestuma ning juunis algasid demonstratsioonid, mis tõid kaasa ka vägivaldsed kokkupõrked meeleavaldajate ja korrakaitsejõudude vahel. Kõik päädis augustis riigipöördega, mil sõjaväelased kukutasid presidendi ja võtsid võimu enda kätte.
Juhtusin olema riigipöörde ajal pealinnas Bamakos. Kõndisime mööda tänavat, kui äkki hakkasid inimesed ärevalt telefone uurima ja raadiot kuulama. Sõjavägi oli linna sisenenud. Taandusime oma majutuskohta, mille läheduses algas mõni aeg hiljem tulistamine. Nägime aknast, kuidas sõjaväelased hõivasid raadio- ja telemaja. Kesköö paiku astus president tagasi ja ajutine sõjaväelaste komitee võttis riigi juhtimise üle. Lennujaam suleti, mistõttu pidin ootama peaaegu nädala, et Eestisse puhkusele lennata.
Võimuvõitlus Bamakos ei ole riigi ainuke murekoht. Mali riigipiir kulgeb kikilipsukujuliselt ning riigi lõuna- ja põhjaosa vahel on pikalt olnud vastasseis. Lõunas elavad negriidsed hõimud ning sinna on kogunenud poliitiline ja majanduslik võim. Põhjas on rohkem tuareege ja araablasi, kes on välimuselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt teistsugused. Kui lõunaosas on inimesed tegelenud rohkem põlluharimise ja karjakasvatusega, siis põhjas on rahvale olnud omane nomaadlus ehk rändav eluviis.
Tuareegid on pikalt tundnud, et keskvõim ei hooli nende eripäradest ega soovi neid kaasata riigi valitsemisse. Nii ei ole üllatav, et Mali põhjaosas on levinud omariikluse mõtted ja tuareegide eestvedamisel on toimunud neli ülestõusu, neist viimane 2012. aastal (seda loetakse ka Mali kodusõja alguseks – toim.). Ülestõusnud haarasid Põhja-Mali enda kontrolli alla ja kuulutasid välja iseseisva riigi. Järgmisel aastal sekkus Mali palvel Prantsusmaa ning hiljem algatati MINUSMA, et stabiliseerida olukorda ja leida konfliktile rahumeelne lahendus.
Ülesanne on keeruline, sest pooli, põhjuseid, soove, probleeme ja piirkondlikke eripärasid on palju. Oma osa lisab geograafia. Mali on pindalalt umbes sama suur kui Iirimaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik kokku. Põhja-Malis on vahemaad suured ja liikumist raskendavad nii ebaturvaline keskkond, looduslikud takistused kui ka puuduv või kehvas seisukorras taristu. Relvastatud rühmitustel on ohtralt ruumi, kus peituda ja tegutseda, ning rahvusvahelised relvajõud ei jõua igale poole.
Teenistusest Gaos
MINUSMA on tegevusala Põhja-Malis jaganud neljaks sektoriks. Mina teenisin idasektoris, mille keskus on Gao. Baas on nagu väike linnake, kus on olemas kõik vajalik, et töötada ja elada, kuigi erilisi mugavusi ei ole. Eestlasele oli proovikivi korraliku internetiühenduse puudumine. Liivatormi ajal oli elamine tolmu täis ja satelliiditaldrikud läksid mõneks ajaks paigast, mistõttu oli välismaailmaga ühendust saada veel raskem.
Minu ülesanne oli tagada, et sõjalised operatsioonid planeeritaks ja korraldataks missioonile antud mandaadi, jõukasutusreeglite ja rahvusvahelise õiguse järgi. Selleks tuli osaleda pidevalt staabikoosolekutel, suhelda maastikul tegutsevate üksustega, teha koolitusi jne. Püüdsin igal võimalusel baasist väljuda ja osaleda patrullides või luureretkedel, et olla kursis reaalse eluga ja kohtuda kohalike inimestega.
Üksused ja staabiliikmed pärinesid peaaegu 30 riigist, kusjuures peale sõjaväelaste on ÜRO rahuoperatsioonidel ka politseinikud ja tsiviiltöötajad. Rahvusvaheline töökeskkond on põnev, aga keeruline. Inimesed toovad kaasa oma arusaama ja kogemuse ning mõnikord on selles kirevas seltskonnas väga keeruline ühise seisukohani jõuda. Vahepeal tundsin, nagu jookseks peaga vastu seina. Üks ei soovinud õppida teise vigadest ja kogemusest, teine ei tahtnud kasutada elementaarseid elektroonilisi lahendusi (paberimajandus oli muljetavaldav), kolmas ei saanud võõrkeelest aru.
Idasektor on üks ohtlikumaid piirkondi ja Malis on terrorismi kõrval palju kuritegevust. Röövimised, pantvangide võtmised ja tapmised ei üllata enam kedagi. Osati on kuritegevust tagant tõuganud toidu- ja tööstuskaupade hinnatõus, mida on põhjustanud piiride sulgemine koroonaviiruse ja naaberriikide sanktsioonide tõttu.
Mõjuvõimu pärast võitlevad erinevad relvastatud rühmitused. Lisaks tuareegidest ülestõusnutele tegutseb idasektoris mitu islamistlikku rühmitust, sh kohalik Islamiriigi haru. Kui vaadata kaardil eri mõjupiirkondi, on näha, et relvastatud rühmitused on Gao justkui ümber piiranud. Gaost kümmekond kilomeetrit eemal märkasin suurt Islamiriigi lipuks värvitud liiklusmärki.
Hukkunud sinikiivrite ehk rahuvalvajate arvu ja hävinud tehnika põhjal on MINUSMA kujunenud kõige ohtlikumaks ÜRO rahuoperatsiooniks. Liikusime ringi ainult relvastatult ja soomustatud maasturitega, mis kaaluvad üle nelja tonni ja mille juhtimiseks on vaja Eestis omandada veoauto juhtimisõigus. Lisaks tuleb Malis sooritada eksam, et saada MINUSMA juhiluba, mis tuleb enne sellise auto käivitamist registreerida.
Elu rahuoperatsiooni ajal on siiski omajagu rutiinne ja vaheldust on raske leida. Kabinet ja majutus on lähestikku, viie minuti kaugusel. Baasis on pood, paar kohvikut, jõusaal, spordiväljakud jms. Koroonaviiruse saabumisel kehtestati ranged piirangud, mistõttu olid meelelahutuskohad mitu kuud suletud, aga õnneks sai alati korraldada grilliõhtuid. Väga paljud hakkasid jalutama või jooksma mööda baasi sisemist perimeetrit – minagi ei ole kunagi varem teinud sporti nii palju kui Malis. Jooksmas käisin varahommikuti, kui oli veel jahe, mis tähendab seal alla 30-kraadist sooja. Septembris jõudsin läbida ka virtuaalse Tallinna maratoni.
Kasinad tingimused
Malilased on sõbralikud ja naeratavad hoolimata raskest elust palju. Suhtumine ellu ja töösse on teistsugune kui meil, aga nad ei ole tüütult pealetükkivad. Keskmine inimene elab väga tagasihoidlikult: majad ja tänavad on räämas, autod ja mootorrattad tossavad hirmsasti, prügi tekitatakse hulgaliselt. Kilekotte on nii palju, et naljatades peetakse Mali rahvuslinnuks tuules lendlevat musta kilekotti.
Idasektor on umbes nelja Eesti suurune peamiselt poolkõrbeline regioon, kus elab hajutatult üle poole miljoni inimese. Suurematest asulatest kaugenedes muutub liikumine vaevaliseks ja sadakonna kilomeetri läbimiseks võib kuluda pool päeva. Umbes 1200 kilomeetri pikkune bussireis Gaost Bamakosse võtab suurel maanteel kuni kolm päeva. Kohalike peamine liikumisvahend on mootorratas, mille juhtimiseks ei ole väidetavalt luba vaja. Mõnda bussi ja veokit koormatakse nii, et põhi käib peaaegu vastu maad ja laadung kahekordistab sõiduki kõrguse. Sõidukid kraavis ei üllata.
Malis olevat kolm aastaaega – jahe, kuum ja vihmane –, aga tundus, et seal ainult sajab ja on kuum või väga kuum. Päevane temperatuur on varjus 35–50 kraadi, seega on konditsioneer hädavajalik – ilma selleta ei pea kaua vastu ei kontoris ega majutusasutuses. Mõnele meeldis oma kabinetis konditsioneer põhja keerata ja tekitada omamoodi külmkapp, kus sain mitu korda nohu ja kähiseva kurgu.
Kui sadas, siis üldjuhul võimsalt. Enamasti kallas õhtul ja pärast vihma võis maapinnal olla 15–20 cm vett, mis kadus meie baasis hommikuks tänu drenaažile. Mujal tekkisid vihmaperioodil väikesed järved, osa teedest muutus läbimatuks ja mõni piirkond lõigati muust maailmast ära. Vihmaperioodi lõpus saabuvad konnad ja loendamatutest putukatest koosnevad sitikavaibad, mis katavad valgustid ja seinad.
Oht jalanõudes
Loodus võib olla ka ohtlik. Hooajati on skorpione, kes võivad leida tee tuppa või jalatsitesse. Paljud rahuvalvajad said salvata isegi voodis, mõni jättis sinna elu. Kontrollisin oma jalatseid iga kord enne jalga panemist, veendumaks, et mõni ebameeldiv tegelane pole end sinna sisse seadnud. Baasides on koduloomad ametlikult keelatud, aga mitteametlikult lubatakse metsikutel kassidel seal olla, sest nad püüavad skorpione. Teine oht on sääskede toodud malaaria, mis aheldas omajagu rahuvalvajaid päevadeks voodisse. Neistki mõnele lõppes haigus surmaga.
Aasta Malis andis suurepärase võimaluse rakendada teoreetilisi teadmisi sõjapidamisest praktikas. Rahuoperatsioon näitas, et päris elu on märksa keerulisem, kui seda on ette kujutanud sõjapidamisreeglite koostajad. Kõiki võimalikke olukordi ei saagi muidugi ette näha. Maastikul tuleb olla operatiivne ja innovaatiline, et leida eri olukordadele lahendused. Loodan, et kogemus sinikiivrina annab hea väljundi ka õppe- ja teadustööle.
Malile jääb konflikti lahendamisel soovida ainult edu. Seitse aastat ponnistusi koostöös rahvusvaheliste partneritega ei ole veel toonud loodetud tulemusi.
René Värk
õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse dotsent
Kommentaarid
Asjalik ülevaade
Lisa kommentaar